Peale nelja-aastast pausi toimus Belgias Lommelis DHL Expressi suurüritus - üleeuroopaline jalgpallivõistlus EuroCup2023. Kuna mina olen DHL'is töötanud nüüdseks vaid 3 ja pool aastat, siis olin ainult alguses põgusalt näinud mingeid plakateid ja kuulnud mingitest trennidest, aga siis ei jaganud ma veel eriti millestki ja koroona-aastad vaigistasid kogu teema üldse. Kui nüüd mõned kuud tagasi tuli info, et see üritus toimub tänavu jälle ja oodatakse registreerumist, sain alles täpsemalt aimu, millega tegu. Registreeruma oodati jalgpallureid, ergutusgruppi (cheerleadereid) ja toetajaid (supportereid). Jalgpalli mina mängida ei oska, hea et natuke nüüd Koidu kõrvalt vaadates üldse sellest midagi jagama olen hakanud. Tantsida oleks mu hing väga tahtnud, aga andsin endale aru, et minu kulunud põlved ja hüppeliigesed ei kannataks seda pinget enam välja ja nii jäi üle vaid üks võimalus, kuhu proovida varvas ukse vahele saada - toetusgrupp. Sest üks oli kindel, see tõotas tulla ülilahe üritus ja ma tahtsin sellest väga osa saada. Muidugi oli toetusgruppi kandideerijaid ka kõige rohkem ja nii toimuski nende soovijate vahel loosimine. Ja seekord oli fortuuna minu poolel. :)
Nagu eelnevatest nädalapostitustest ilmselt aru olete saanud, kasvas ärevus ja elevus iga nädalaga, mis sellele maikuu viimasele nädalavahetusele lähemale tõi. Eriti reaalseks kiskus asi juba siis, kui hakkasid igasuguste mõõdutabelite täitmised ja tubade valimised jne.
Lõpuks oligi kauaoodatud suurpäev käes ja kogunesime reede hommikul kella 5 paiku Tallinna lennujaama, et Brüsselisse lennata. Lennuk ise läks muidugi alles peale seitset, aga sellise suure grupiga (35 inimest!) peab ikka varem kogunema, sest igasuguseid ootamatusi võib ette tulla. Õnneks ei tulnud. Lennujaamas sai ringi vaadata, kolleegidega lobiseda. Mõned mõnulesid massaažitoolides, mõned kõksisid pinksi (see laud oli just meie värava juures). Proovisin minagi natuke Aliisiga kõksida, aga minu oskamatuse juures kujunes see pigem sulgpallilaadseks mänguks. :D Noh, igatahes sai mõnusalt liigutades vere käima, ees oli ju niikuinii parasjagu pikk paigalistumine.
Minu koht oli lennukis kahjuks vahekäigu ääres. Lootsin, et istume kõik üheskoos, ei ostnud isegi ristsõnu, et niikuinii läheb suuremaks lobisemiseks, aga minu kõrval oli täiesti võõras paar, kes kogu aja silmaklapid peas magasid. Ei saanud üldse üle nende välja kiigata. Õnneks teiselpool vahekäiku olid ikkagi omad, kellega sai natuke lobiseda ja vahepal õnnestus natuke alla ka piiluda.
Kui lõpuks Brüsselisse jõudsime, topiti meid bussi ja sõidutati mitu kilomeetrit mööda lennuvälja suure jaamahoone teise otsa. Sealt pidime siis mööda lõputuid spiraalidena kulgevaid koridore jälle hoone lennukipoolsesse otsa pagasilintide juurde tagasi marssima, et oma kohvrid kätte saada. :D Huvitav, milleks selline korraldus vajalik ja kasulik on?
Meid, nagu ka teisi tiime, oli vastu võtmas korraldusmeeskond, kes juhatas meid meie bussile. Ees oli poolteist tundi sõitu, peamiselt kiirteel, st mingil hetkel võttis ka väsimus võimust, aga üht-teist ikka nägin ka. Palju oli õitsvaid robiiniaid teeservades. Meeldis, et liiklussõlmede haljasalad olid niitmata ja õitsesid mõnusalt. Suurte valgete lamedate õisikutega olid ilmselt mustad leedrid, neid oli ka palju. Lõpuks jäin tukkuma ja ärkasin alles kiirteelt mahasõidul. Valdavalt on siin pruunidest, aga ka muudes värvides tellistest majad, silma jäid ka mõned rookatusega tellistest majakesed. Väga palju suuri puid vaevleb mingi häda (põud, külm, haigus?) käes.
Lõpuks jõudsime kohale. Algatuseks tehti suure ürituse logo juures suur ühispilt, siis ootasime käepaelu. Selgus, et oma majadesse saame minna alles kella kolmeks. Muutusime murelikuks, sest osadel olid sportlikud tegevused registreeritud juba palju varasemaks, ka ergutustüdrukud pidid juba kohe kiiresti trenni minema. Aga õnneks oli olemas varjualune, kuhu võisime oma suured kohvrid jätta ning saime vabalt "laiali joosta".
Uudistamist (ka ekslemist) oli palju, sest tegemist on väga-väga suure puhkekompleksiga, kust võib leida metsikult palju erinevaid meelelahutusi. Ja neid hubaseid sakilisi ridamaju on siin kompleksis ligi sadakond, igas "kortereid" mitmest mitmeteistkümneni. Kogu kompleksi keskmes oli "Market Dome" nimeline peahoone ja see oli omaette vaatamisväärsus, tõeline aarete laegas, täpsemalt trpoopikadžungel. Siin leidus mitmeid poode ja restorane, suur veekeskus, suur peosaal ja kõik see oli täidetud veel ka lopsaka loodusega. Imeline! Ma pole kunagi kuskil midagi sellist enne näinud.
Järgmised pildid on tehtud majas sees:
Minu esimeseks registreeritud sportlikuks tegevuseks oli vesijalgrattaga sõitmine, selgus, et sama oli ka Genelynil ja Kennertil ja meile anti kolme peale tore luik järve peal ringi väntamiseks. Vändapaare oli siin küll ainult 2, seega pidime väntajaid vahetama, et kõik ikka tööd teha saaks. Või, noh, Kennert oli džentelmen ja lubas lahkelt naistel vändata, aga lõpuks hakkas mul tast kahju ja lasin teda ka natukeseks juhtivale positsioonile. :D Järve kaldad olid majakesi täis, mõnel oli metsiku loodusega rand, mõnel liivarand. Lisaks oli mitmel pool ka erinevaid veespordi harrastamise ehitisi ja aluseid (süstad, kajakid, veesuusa trampliinid jne). Veelindudest kohtasime Valgepõsk-laglesid, laukusid ja viie pojaga musta luige paari. Kohati oli külmavõitu tuul, aga vaiksemates kohtades sai ka nina päevitada. Oli nii mõnus, et tunnike möödus lausa lennates.
Siis aga tuli kiirustada kohvrite järgi, sest meid lubati majadesse. Tore, sest mul oligi juba silmapiiril terendamas uus atraktsioon - vesiaeroobika - ja see vajas ka kohvris leiduvaid vahendeid.
Veekeskus, nagu juba mainisin, asus samas suures keskses hoones. Mulle anti veel üks käevõru ja juhatati uksest sisse, aga edasi tuli hakata nuputama, et mis, kus ja kuidas. Kratsisin tükk aega kukalt, aga vähehaaval said nipid selgeks, mida kus peab tegema, et lõpuks basseinide juurde jõuda. Ja siis ma ei väsinud imetlemast! Siin olid põhimõtteliselt samad atraktsioonid, mida meilgi spaa-des leida võib - torud, liumäed, vooluringid, lainetused. Aga kõik see oli imeliselt hästi kõikjal lokkavate tõeliste elavate taimede (pudenenud lehti hulpis ka basseinivees) ja looduskividega muudetud tõeliseks troopikaks. Isegi kosed vulisesid ja aeg-ajalt kostis elevandi pasunahüüdu. Äge! Vesiaeroobika algus küll natuke viibis, aga oligi hea - sain tutvuda ümbrusega. Järgmisel õhtul toanaabritega siia uuesti lõõgastuma (minu puhul küll pigem sportlikult liikuma) tulles selgus ikkagi, et mul oli väga-väga palju esimesel korral avastamata jäänud (sest kiirustasin trenni järel kohe sööma). Siin olid ka rohelistesse soppidesse peidetud mullivannid, solaariumid (punase ja sinise valgusega) ja õue suunduv bassein, millesse sai kaasa võtta prillid ja sukeldudes akende taga vaadata akvaariumites ujuvaid kalu ja kasvavaid koralle. Jeerum, jälle nii äge! Ega ma ei imesta, kui mul selles džunglis ikkagi veel üht-teist üldse avastamata jäi, sest see oli hoomamatult suur ja sopiline. Aga kuna ma teisel õhtul käisin enne vette minekut spetsiaalselt ka ühe tiiru kaameraga, siis on mul jagada ka natuke pilte sellest maailma ägedaimast spaast (ega ma välismaa omades enne käinud pole, seega ei tea, äkki on igal pool nii äge).
Lõpuks oli aega hiline lõuna ära süüa, asjad lahti pakkida, pisut reisiväsimusest kosuda ja majakesega tutvuda. Selgus, et meil on ka omad "koduloomad" või "robot-muruniidukid-väetajad" ehk siis õuel ringi patseerivad valgepõsk-lagled. Nad olid väga julged ja tulid päris ligi, aga kui sina üritasid liiga ligi minna, siis ähvardasid kurja susinaga ka. Aeg-ajalt jalutasid õuest läbi ka mõned pardid, aga need lagled olid üsna statsionaarsed.
.jpg)
Mõned vaated majale ka - siin oli kõik vajalik olemas - 2 2-st magamistuba, elutuba (kaminaga!), köök, duširuum ja WC, lisaks terrass. Ühes poiste majas oli ka saun ja mullivann. Ja kellelgi oli grill terrassil. Eriti meeldisid mulle katuseaknad vannitoa ja köögi kohal. Siinsete lamekatuste puhul olid need püramiidikujulised. Need andsid nii palju päevavalgust, mõnus.
Esimesel õhtul käisime oma grupiga ühiselt ühes sealsetest restoranidest söömas ja seejärel toimus peosaalis suur tervituspidu ning jalgpalligruppide loosimine. Meil oli kokku 47 võistkonda, seega igas alamgrupis oli 6, ühes 5 võistkonda). Kuna Eestil, Lätil ja Leedul polnud eraldi piisavalt jalgpallureid välja panna, oli meil ühine "Baltics" meeskond. Meid loositi samasse gruppi Türgi, Kreeka, Horvaatia, Tšehhi ja Kölni HUBi meeskondadega.
Laupäeva hommikul oli varane äratus, et jõuda õigeks ajaks staadionile. Sinna viidi meid bussidega, mida vooris katkematu joana. Et kokku lugeda parasjagu bussitäis inimesi, olid platsile moodustatud otsekui karjaaedikud :D.
Esimene võistluspäev algas muidugi suure avamisüritusega ja see oli jälle äärmiselt sütitav, vähemasti minul kasvas küll energiasammas kohe lakke. Meid on nii palju ja kõik as one! Nii äge!
Seejärel suundusime jalakaväljakute äärde oma tiime toetama ja ergutustüdrukutel läks ka juba sättimiseks, vahepeal olin sattunud lausa patsivabrikusse, igas suunas istus keegi murul ja keegi punus talle patse.
Niimoodi meil see päev märkamatult käest kuluski - vaheldumisi jalkaplatsi ääres oma võistkonda (meil ei olnud meeskond, sest meie poolt oli üks tubli tüdruk - Kaire - ka tiimis) toetamas, siis tantsugruppidele (ka neis tiimides oli mehi väga palju) lava ümber kaasa elamas, vahepeal ka keha kinnitamas. Oli ka palju igasuguseid teematelke ja heaolutegevusi, aga esimesel võistluspäeval oli nii palju omadele kaasaelamist, et ega ma eriti midagi muud teha ei jõudnudki. Meil oli küll spetsiaalne äpp, kus kõik asjad kirjas ja märguanded, lisaks ka omade whatsappi grupp, kus jagati olulist infot. Aga seda kõike oli nii palju, et vahepeal kippus järg käest kaduma. :) Õnneks ma midagi olulist maha ei maganud, jõudsime Kaidiga õigeks ajaks klienditeeniduste ühispildile (ehkki see oli just meie tantsugrupi soojenduse ajal) ja oma järgmiseks hommikuks vajaliku roosa särgi sain ka ilusti hilinemisega kätte.
Tegelikult oli mul see üks suur kaotamiste päev ka (vaatamata Koidu eelnevatele manitsustele, et ma oma asjadel silma peal hoiaks), aga kõik läks siiski väga õnnelikult. Esmalt avastasin, et olin taskust ära kaotanud 3 tokenit (3-eurosed kupongid toidu ostmiseks, sest kaardimakse oli koondatud ühte kohta). Kohe seejärel suutsin sama mustriga koos telefoniga taskust välja tõmmata ja ära kaotada ka oma pangakaardi, aga õnneks teadsin täpselt, mis hetkel see pidi ära kaduma ja jooksin tagasi tribüünile, mille alla pugedes ma oma kaardi õnnelikult ka kätte sain. Aga selle jooksu peal märkasin, et minu ülioluline osaleja käepael (selle kohta loeti ka juba enne minekut sõnad peale, et seda ei tohi mitte mingil juhul käelt ära võtta) oli kinnitusest lahti hüpanud ja pidas tõsist plaani plehku panna. Noh, õnneks sain ka temal sabast kinni ja korrale kutsutud. Ja tagatipuks kaotasin ma mingil hetkel ühe oma lipukese ka ära, aga neid oli meil varuga kaasas ja niikuinii läksid kõik lõpuks laialijagamisele. Aga, jah, see telefoni ja rahaliste vahendite samas taskus hoidmine polnud üldse hea mõte ja seepärast kasutasin juhust ning ostsin suveniiritelgist lisaks DHL'i kaubikule (Karelile) ka endale vöökoti. Nüüd sain raha ja telefoni eraldi kohtades hoida ning edaspidi selliseid apsakaid ei juhtunud. :)
Tagasi keskusesse sõidutati meid kella 5 paiku ja ma oleks teoreetiliselt isegi veel jõudnud oma planeeritud süstasõidule (mõnel oli kella 5ks registreeritud ja nemad poleks kuidagi jõudnud, aga mul oli 6ks), aga peale väsitavat päeva kohati üsna külma tuule käes tundsin, et ma ei taha kuidagi ennast panna olukorda, kus keerad 95% tõenäosusega külma vette kummuli. Seepärast otsustasin hoopis tüdrukutega veekeskusesse sooja vett nautima minna, aga kompensatsiooniks ei vedelenud ma mullivannis vaid tegelesin kogu aeg aktiivse ujumisega. :)
Peale laupäevast õhtusööki oli jälle pidu, seekord kostüümipidu ja, et erinevatest riikidest ja rahvustest koosnev kompott veelgi segasemaks ajada, oli stiiliks valitud (täpsustamata) kümnendid. Ja pilt oligi pööraselt kirju, niisamuti oli muusika pööraselt kirju - kõiksuguste kümnendite kuulsamad lood olid jälle tänapäevasesse diskotümpsu sisse miksitud ja jälle me hüppasime, hüppasime, hüppasime. Aga jälle ei jaksanud ma päris lõpuni vastu pidada. Olin meie omadest ka päris esimene, kes otse õhtusöögilt peole läks, paljud läksid siis alles kostüüme selga ajama ja sättima.
Selle päeva lõpuks oli samme kogunenud juba üle 30 tuhande...
Pühapäeval oli jälle üsna varane äratus, aga siinsed ööd olid üsna kosutavad ja polnud sugugi raske ärgata. Varakult oli vaja startida nii jalgpallimatšide pärast kui roosa särgi jooksu/kõnni pärast. See jooks oli, nagu meie iga-aastased roosa lindi jooksudki, pühendatud rinnavähivastasele heategevusele ja sellest olin ma kohe päris algusest peale plaaninud kindlasti osa võtta. Rada tegi kogu staadionitekompleksile ringi peale ja see tuli läbida 3 korda. Eks oli ka neid, kes vähem ringe tegid, aga vähemasti üks neiu jooksis ka neli ringi - seda tüüpi heategevusele loeb iga samm (nende võrra tehakse annetusi). Oli mõnus, minule üsna harjumuspäraselt hoogne start päevale.
Seekord oli graafik natuke rahulikum, peamiselt muidugi seetõttu, et meie võistkonnad edasi ei pääsenud - eiei, kõik esinesid väga suurepäraselt, lihtsalt leidus veel paremaid. Tõesti, kui arvestada, et kõik pallurid ja võimlejad on ju tegelikult tavaelus vaid DHL Expressi töötajad, mitte spordiprofessionaalid, siis olid nii nähtud mängud kui võimlemiskavad ikka ülikõrgel tasemel. Aga, jah, peale viimaseid hommikusi mänge olid ka meie jalgpallurid vabad tegelema pealtvaatamise ja heaolutegevustega. Meie, supporterid, muidugi ka. Kõigepealt käisime tüdrukute pundiga helimeditatsiooni proovimas.
See oli põnev ja, ehkki juhendaja mainis alguses seost tai tchi'ga, mis mulle üldse ei sobi, otsustasin olla avatud uutele kogemustele. Esialgu oli väga mõnus pinged endast välja hingata ja lõõgastuseks matile pikali visata, aga koos sissejuhatusega kolmveerand tundi oli igatahes minu jaoks juba liiga pikk aeg. Aga sundisin end vapralt lõpuni lõdvestuma ja lõõgastuma, et ehk on see ainult minu eelarvamus. Tulime sealt välja küll ilusti tasapisi, hõõrudes, raputades jne, aga tegelikult oli enesetunne mul ikka imelikult vilets. Päikese käes tuuletus kohas hakkas mul kohe päris paha. Pisut leevendust tõi topsitäis puuvilja- ja marjatükke ning külma veega näo värskendamine, aga ikka oli imelikult nõrk olla. Märkasin, et varsti on algamas zumba-trenn ja tundsin, et pean proovima hoopis seda. Kui hullemaks ei lähe, läheb ehk paremaks. Ja tõesti - see pooltunnike väga intensiivset tantsutrenni äratas mind jälle täiesti ellu - ju hangus mu niigi viletsalt ringi käiv veri selle lõõgastumisega lihtsalt ära, hea, et susse püsti ei visanud. :D Ja kindlalt ei olnud süüdi vedelikupuudus, vett kaanisin ma seal kogu aeg väga hoolega. Aga igatahes olid väga head kogemused, et oma kehas edaspidi paremini hakkama saada, olen väga rahul, et proovisin.
Varsti algasid ka ergutustiimide finaalid ja neid läksime koos vaatama ning kaasa elama. Seal olid ka mitmed meie head naabrid osalemas - basic-kategoorias lätlased ja advanced-kategoorias nii leedukad kui soomlased no ja muidugi meid võõrustava maa, Belgia, esindajad tantsukategoorias. Seega karjusime jälle hääled kähedaks ja hüppasime kaasa nagu jaksasime.
Pean piinlikkusega tunnistama, et lõpuks olin sellest pikast ja kuumast päevast nii väsinud, et ei jaksanudki jalgpalli finaaliks (Portugal võitis) ja lõputseremooniaks enam platsile jääda. Tulime mõne tiimikaaslasega parki tagasi ja pärast värskendavat dušši puhkasin veel tükk aega enne kui taas jaks tagasi tulema hakkas. Pärast õhtusööki oli ju veel lõpupidu, kus pidi lahti minema pöörane tiimidevaheline vennastumine, meenete vahetamine ja mis kõik veel. Seega sättisime ennast ülepea sinimustvalgeteks, oma QR-koodidega särgid selga ja, et enamus kummist Eesti käepaelu oli juba staadionil vahetuskaubaks läinud, lõikasime sinimustvalgeid paelu, mida saaks sõpradele käe ümber siduda.
Puhkamisest oli nii palju kasu, et jaksasin viimasel peol ametliku disko lõpuni ilusti vastu pidada. See oli jälle nii äge! Lõpuks tantsisime juba peaaegu DJ nina all otse kuumimas punktis. Diskor lasi aeg-ajalt külma auru (vedelat lämmastikku?) pahinaga meie keskele, see oli nii mõnusalt jahutav ja jälle eriline kogemus, mida mina enne kogenud ei olnud. Koju vantsisin niisiis peale kella 1 öösel. Noorte moodi pool ööd ilusate poistega plaani pidamisest ma siiski loobusin :D, nii teismeliseks ma seal õnneks ikka ei muutunud. Sammud...noh, neid oli nii, et võis imestusest voodisse pikali kukkuda küll - keskööks üle 32 tuhande ja selle esimese tunni jooksul veel 8 tuhat lisaks. Ise ka ei usu! Ega, jah, kilomeetreid väga palju ilmselt ei olnud, sest enamus samme sai kohapeal hüpatud, aga energiakulu ju ikka. :)
Viimasel hommikul ärkasin muidugi ammu enne tüdrukuid (va Genelyn, kes oli juba öösel lennukile ära läinud). Sõin hommikust ja, kuna pakkida ei saanud (Sofia magas veel) otsustasin jalutama minna, suur osa kogu sellest suurest kompleksist oli mul ju veel täiesti avastamata. Ja ega ma tegelikult ei jõudnud ka nüüd oma 4-kilomeetrise ringiga rohkem kui ühe poole kompleksist läbi käia. Seega ma ei teagi, mis üllatusi sealt veel oleks võinud välja kooruda. Sest juba sellest poolest leidsin nii mõndagi. Esmalt suure farmikompleksi laste jaoks, kus ponid, lambad, sead ja toredad tuttidega pardid, veel pikniku- ja peoplatse, koristajate baasjaamu vahvate kärudega, meie koduseid alles õitsema hakanud toomingaid, umbrohuna teeservas kasvavat vilja, ühe mingisuguse silmiku (liblika), konnakontserdist rõkkava lombi ja linnumajakese, millel on oma linnumajake. Sain, mitte just kõige paremini, pildile ka ühe tuvidest, kes meil seal ikka huikasid ja tundus, et see ei olegi meil tavaline meigas (kaelustuvi), vaid hoopis õrnema olemisega kaelus-turteltuvi. Ja Kopenhaageni HUBi majakeste juures õnnestus ka nende lennusalga joogipudeli omanikuks saada, lobisesime nendega seal natuke, kui nad asju autosse pakkisid. Paljud lähiriikide seltskonnad tulidki autodega ju kohale.
Kui möödusin peosaali ustest, siis seal käis ka juba kõva kokkupakkimine - parajasti veeretati teed blokeeriva auto poole üht neist suurtest lämmastikuballoonidest, millega meid öösel jahutati. Aga ma mahtusin sealt ikkagi ilusti mööda. Nüüd polnud enam pikk maa meie majakeseni, möödusin veel vaid väikesest taimeaiakesest, sellest polegi seni veel kirjutanud. Ma täpselt ei teagi, mis seal sildil kirjas on, aga tundub, et mingid kohalikud looduslikud taimed on eksponeeritud. Noh, paljud muidugi meil tundtud poputatavad aiataimed. Ega me kliimatsoonid nii palju ei erinegi kui kilomeetrite poolest arvata võiks.
Kui tuppa jõudsin, olid tüdrukud ka juba ärkamas ja saime pakkimise-koristamise-muljetamisega jätkata. Kahju oli, et see megatore üritus läbi on saanud, aga tegelikult oli (vähemasti minul) ikka juba koduigatsus ka peal.
Lennujaama sõidutamiseks oli meile saadetud 2-korruseline luxbuss, sellisega võiks küll ka pikemale reisile minna. :D Noh, lebotamine kulus ära küll, aga tukkuma jäin ainult väikeseks hetkeks, peas käis liiga suur muljete virr-varr ilmselt.
Lennujaamas oli mul üks kindel eesmärk - proovida lõpuks ometi ära Belgia vahvel. Jah, ma pole neid pakse vahvleid isegi Eestis proovinud, aga ka eelmisel Brüsseli külastusel jäi see proovimata, kuna kartsin, et on liiga magus. Pärast muidugi kahetsesin. Seekord leidsingi restorani, kus pakuti seda maasikate ja šokolaadiga, oli tõesti mõnus (aga ilma maasikateta oleks ilmselt ka arvatult liiga magus olnud). Facebookist sain sõber Kadrilt kommentaari, et tegu oli mõnusalt kleepuva Liege'i vahvliga, Brüsseli vahvlid pidid olema rangelt nelinurksed ja õhulised. Ja et belgia vahliteks belglased ise neid ei nimetagi. Noh, minu jaoks ei olegi nad tegelikult belgia vahvlid vaid Belgiast pärit vahvlid. ;)
Muretsesime, kuidas me Riias jõuame (no õnneks hilinesid mõlemad lennud), aga tegelikkuses oli aega piisavalt. See oli mul, muide, esimene kord Riia lennujaama külastada. Koju viis meid samuti Air Balticu lennuk, aga armsalt sinimustvalgetes värvides ja lendur oli ka täiesti oma poiss Mihkel. Mõnusalt kodune tunne!
Koit jõudis lennujaama täpselt selleks ajaks kui mina sealt välja astusin. :) Koju jõudsime ühe paiku.
Oli üliäge pikk ja intensiivne nädalavahetus. Aitäh, DHL Express!
Ja kõigile, kes plaanivad reisida Hollandisse või Belgiasse, soovitan võimalusel kindlasti ka Lommeli Center Parcsi külastada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar