Neljapäeval enne äikest

Esmalt käisime jälle jalutamas.
Aiaplankude vahelt näpatud vaade enelale ja merikannivälule:

Tartu Ülikooli Botaanikaaias tegin esmatutvust roosa ristikuga ja paar nädalakest hiljem avastasin ta ka meie külatänavalt:

 Hommikuunes Ruhe:

 Tagasivaade sadamale:

 Eriliselt suur rand-seaherne puhmas. Panin oma suurtkasvu mehe võrdluseks kõrvale istuma:

Nalja ka selle seahernega. Rahmeldaja pakkus Aalujatele oma taimejääke ja sealhulgas ka  Lathyrus japonicus subsp. maritimus. Sain küll pildi ja ladina nime järgi aru, et tegu rand-seahernega, aga täpsemalt googeldada ei viitsinud ja arvasin, et tegu mingi hirmuhke jaapani sordiga. Ja hõiskasin, et mul on kindlasti seda vaja. Nojah, ega ahnust ei anna ju häbeneda - omal rand paksult täis, aga ikka Lõuna-Eestist ka veel vaja :oD . Ühesõnaga, kui nüüd aus olla, siis Rahmeldaja võib oma taimejäägid kellelegi teisele anda ja mina saan siit oma rannastki kaevata ning peenrasse tuua. Kui see ikka on üldse hea mõte (vaadates seda üüratut puhmast)? Aga tegelikult on see hernes rannal üks mõnus nostalgialaks mulle alati, sest kohe meenuvad lapsepõlvesuved Karepa rannas, kus neist hernestest sai ühtelugu liivaämbris mereveega nuku-hernesuppi keedetud.

 Kes arvab ära, kui suured on need kivid siin rannal?

Umbes 8-9 aastat tagasi olin selle mätaskatuse loomise juures ja esimesed aastad tuli seda ikka kohutavalt rohida, aga tundub, et nüüdseks on kukeharjad ja heintaimed seal piisavalt võimust võtnud ning muudele tüütutele tegelastele enam ruumi pole:

 Vaprad kellukesed rannaliival:

 Mitme-mitmemeetrine sipelgametroo Ihasalu metsas:

 Kastehein on, aga hilistele ärkajatele kastet enam ei jagunud:

 Ähh, ikkagi olen selle pildi liiga heledaks tuuninud, metsaaluse salapärast pole enam midagi alles:

Seda lille pildistasin, et ta pärast oma targast raamatust nimega ka varustada. Koldrohi on, aga kas harilik või paljulejhine, seda pildi järgi ei tea.

 Tulevane liblikas:

Tiia, meiekandis on kiduramas kasvukohas kukeharjad kollased ja varjulisemas/rammusamas suured, lopsakad ja rohelised. Siin üks kidur tegelane:

Siin kõndides tuli mulle pähe väga suupärane inglisekeelne sõnaühend "berry walk", aga kui see maakeelde panna, siis tuleb mingi kohmakas liitsõnaühend. Üritasin siis alternatiivi leida ja jõudsin variandini "marja-lonk". :oD Mida vanemaks, seda lapsikumaks...

 Seenlilled tärkamas:

 Ja esimene maitsev pannitäis:

 Ja ikka-jälle lõppes meie jalutuskäik ehk lonk mu oma peenarde ääres.

 Üks uutest liiliatest, tundub, et tõnnikeseleheline. :oP

 Tänu FB-le sain kiiresti teada, et see kaunitar on karuspõrnikas:

 Minu suur lemmik kare deutsia on täies õies (aga nüüdseks vihmadest longu vajutatud):

 Karpaadi kellukad, valge olen eelmisel aastal saanud:

 Päris nagu normaalses maasikapeenras juba (ainult see nurgake ;o) ):

 Kollane sõrmkübar. Maurus, kas Sinu seemnetest ikka sai asja või üritan uuesti?

 Minu "Abbotswood" on juba nii õisi täis:

 Majaesise heki jaapani enelad on aga õige agaralt kiviktaimlat üle võtma asunud. Seemnest sinna levinud. Proovisin millalgi välja juurida, aga ilma kogu peenart üles kaevamata see ei õnnestunud. Seega jälle oleme samas tagasi, kus iga kord - viimane aeg möödunudaastane lubadus täide viia ja kiviktaimla renoveerida.

Mõni kogemata-vahva kooslus on seal ikka ka. Näiteks see kõrgem, mingi vene nimega kukehari kordab harmooniliselt õisiku servadega alumist kollase õisikuga kukeharja, olles samas siiski täiesti omamoodi:

Lillekasvataja mustal tokkroosil on üks vars megakõrge, aga hetkel olid seal kõik õied närbumas ja uued puhkemata, seepärast sai pilt alumise varre õitest:

Mõned üldvaated ka. Enamustes peenardes on valdavaks roheline lopsakus tänu külmale ja märjale suvele, õitsemine on tagasihoidlikum ja hilisem.

 Euro-ogoroodinat näitasin juba ükspäev, siin mu poti-ogoroodina:

Järgmine lill, millega nalja sai. Kevadel vaatasin, et ohhoo, olen omale teise kohta ka kaeralille istutanud, et tore on, rohkem võimalusi ületalve-elamiseks. Järgmine ohhoo oli nädalapäevad tagasi, kui pungad värvuma hakkasid - kas tõesti on olemas ka roosaõielist kaeralille? See meeltesegadus kestis küll vaid hetke, siis meenus, et sain ju omale niidu-kuremõõga ehk meie loodusliku gladiooli:

 Esimesed päevaliiliaõied on juba avanenud ja ära õitsenud. Pildil tavaline ruuge päevaliilia:

 See nurjatu peenrasseroninud jaapani enelas on tegelikult ju imeilus:

 Mis elulõng see nüüd oligi? eelmise aasta Aalujate kokkutulekult sain...

 Uus liilia "Coffe Noir":

 Ukseesise-hosta on täies õies:

 Nii, aga nüüd meiekandi suurim uudis. nimelt on kortermajas elamisel ikka omad eelised ka. No öelge, kui paljud teist võivad öelda, et teil on oma põõsa taga kohvik? Ikka tõeline kohvik, kus maiustamiseks kukrut kergitama peab, mitte lihtsalt aialaud oma teetassi ja omaküpsetatud koogiga? Aga vot mul on! Jalutamisest ja pildistamisest hingetõmbamiseks enne istutustöid oli paras aeg seda asutust külastada.
Nagu öeldud, hiilisin mina omaenda põõsast kohale, aga tsiviliseeritud teedpidi tulijaid tervitas selline silt:

 Menüü:

 Lahked kohvikupreilid leti taga tellimusi vastu võtmas:

 Mõned vaated söögisaalile:

Tellisin morsi (kohvi ma ei joo), pitsa, magusa üllatuse ja päevapakkumisest kaneeliküpsised. Pannkooke oli ka, aga neist ma loobusin, neid saab ju ikka kodus ka. kuna pitsa tegemine võttis pisut aega, toodi esmalt mulle magus üllatus:

 Otsustasin siiski pitsa ära oodata ja see lõbus kuum tegelane oli ootamist väärt:

Mõne aja pärast toodi ka imemaitsvad kaneeliküpsised, keskkonnasäästlikult samale magusataldrikule:

Parasjagu, kui olin küpsised otsa saanud ja võitlesin endaga, et ahvatlusele mitte järgi anda ja neid juurde osta, jalutasid kodupoole mu naabri-sõbrannad ja kasutasin kiiresti juhust, tehes neile morsid ja küpsised välja - ega Ruhes ju ei jaksa laia lehte mängida. No ja nii sain ise ka veel küpsiseid süüa. ;o) Megamõnus istumine oli. Ja selle kõige peale kulus kokku ainult mõni euro.
Kohvikupreilid olid nii ettenägelikud, et korjasid kauguses kõmistava äikesega juba aegsalt vihmakartliku inventari kile alla kokku:

Igatahes soovin meie noortele äridaamidele palju edu ja ikka rohkem vihmavabu päevi, et äri õitseda saaks!

Nüüd oli meeled ja kere tangitud ning kõik eelmisel päeval hangitud uustulnukad said maha või pottidesse lausa lennuga. Üritan ikka kirja ka panna, mis ma ära tõin. Aiaärist siis roos ja murakas, nagu eelmises postituses mainisin, Tiilt magus maasikas, mitu mägisibulat, tumelilla liivatee ja kollaseleheline liivatee, mingi tilluke kivirik, mägikann (mis kogemata Kadaka juurde sõitis), miskit vist veel ja toalill punahuul, Tiialt kevadmagun (jeee!), mingi roosaõieline kiirelt leviv tegelane, mis ka päris varjus kasvab,  ja kollasevõrseline jugapuu.

Ja oma maasikad jõudsin ka kenasti enne vihma ära korjata. Aga siis tulid äikesed ja sajud. Esimese äikesetuuriga tuli vaid paar piiska, teine tõi mitte padusaju vaid padu-padusaju ja takkaotsa veel mitu niisama padukat ja pikemat sadu ka. Isegi meie 100% drenaažpinnas ujus ja lainetas.