Vihmane esmaspäeva hommik.

Alustasin puhkust auto loovutamisele paratamatult järgnenud jalutuskäiguga. Mis muidugi mulle põrmugi vastumeelt polnud.:o)Ehkki lõpuks püüdis mind kinni korralik vihmasadu, pidas talvejope ja selle kapuuts ausalt vastu ja polnud hullu ühti. Lisaks sain oma kaktusekausist puuduvad kivid ka rannast kätte - piisavalt väikeseid kiviluiteid oli kenasti välja sulanud.
Meri on jätkuvalt jääkaane all, aga see kaas voogas ja ägas, ega enam pikka pidu pole. Sellel pildil on tegelikult mingid kaarnad (vist) ka, aga nad olid nii kaugel jääkamakate otsas, et isegi zoomimisest ei aidanud. Aga mingid varese suured sugulased meil siin elavad ja huikavad küll, küllap needsamad nad olidki.Rand on kenasti kivitäpiliseks sulanud.
Jääkaane servad pragunevad ja osa tükke on juba kausiservale puksitud.
Mingil ajal on siit jääst laine üle käinud ja kingituseks peotäie liiva ja atru toonud, kenaks mustriks sätitult.
Sadamakõrvalt lahesopp oli sügisel paksult atru täis, nüüd on seal sulav jää ja vesi kõik tumepruun.
Jääs peeneks pudenenud adru joonistas jäälõhe ojakese põhja jällegi vahvaid mustreid.
Muuli otsas oli vaba vett ümber kivide juba tublisti rohkem.
Kaugemal jääväljal aga veel eriti suuri muutusi ei olnud.
Muulimadaliku adru on juba täiesti välja sulanud, sellise vahva sõõrina.
Küll võib palju rõõmu pakkuda üks suvaline rohututt sadamas. Nii rõõmsalt ja kevadiselt roheline!
Aga maja juures on veel uhkemad silmarõõmud. Selle pildi tegin juba pärastlõunal, kui ilm valgemaks ja selgemaks oli läinud.
Ka minu alati esimesena õitsev hanerohututt on juba üsna stardivalmis.
Ja siia lõppu veel paar esimest katsetust piltide kokkumonteerimisest.
Minu iisopipuhmas kiviktaimlas.
Ja majaesine: esimene sula, vahepealse külmaga sellest vooluõõnsusest lapse kaevatud koobas ja viimaks sama koht üleeile ja eile. Kahjuks polnud koopast sama kaugelt tehtud pilti, ainult lähivõtted.
Aga nüüd jälle akud fotokasse (laevad hetkel) ja õue uusi edenemisi pildistama! Praegu on jälle natuke päikeselisem ka. :o)))

Kaktused.

Olen ammu unistanud kaktusekausist. Aga ühest kaktusest ja ühest vöödilisest havortiast ju eriti midagi ei areta. Nii vedeleski see "second-hand" savikauss tühjalt keldris.
Aga kui ma nüüd eelmine nädal selle hullu tüki pärast Hansaplantis käisin, ei saanud ma kaktuseletist enam mööda. Premeerisin end 3 tillukesega. Üks parajasti õitses ka ja, ehkki ma tean, et minu oskuste ja tingimustega nad mul õitsema muidu kindlasti ei hakka, ostsin ta hetkeliseks silmarõõmuks ikka ära. Liiati, kui selline ümmargune kera meenutab mulle ühte mu lapsepõlve kaktust, mille klassiõelt tillukese tütartaimena sain.
Nojah, igatahes tõin nad koju ja vedasin kausi keldrist üles. Siis selgus muidugi, et see kauss on nii kohutavalt suur ja tagatipuks olid mu kaktusemulla varud ka mäletatavast kogusest miljon korda väiksemad. Nii paningi siis taimed kaussi koos pottidega. Ühe uustulnuka istutasin uude potti ka, teised tundusid hetkel piisavalt avaras olema. Pottide vahed (ja osalt ka alused) täitsin kividega. Selleks korjasin peaaegu kõik varemalt koju tassitud kenad kivikesed kokku. Aga ikka jäi puudu - osad potiservad veel paistavad. Paraku peab nüüd ootama, kuni rand piisavalt lahti sulab, et lisa tuua saaks. Aga hetkelgi on kauss juba täitsa vaadatav. :o)

Sombuse päeva jalutuskäik.

Ehkki ilm oli täna pilves, hommikul lausa nutuselt udune, oli mul siiski tahtmine mere äärde jalutada, et sealt kevade märke otsida.
Eriti naljakas oli sadama väravast sisse jalutada, kõndides rohkem kui meetri kõrgusel hange otsas ja vaadates kõrval valvuriputka juures paljaks sulanud maad kuskil sügavustes. Käisin algul "silla" otsas ära, pildistasin suuri risti-rästi jäälahmakaid kaugemal, keset siledat jääd. Nad olid seal nii kutsuvad, aga praegusel ajal enam jääle minna küll ei tihanud.
Ja siis oli äkki õhk vihinat täis. Mina muidugi piisavalt kiire ei olnud, sain vaid ühel "sabast kinni", kui nad üle mu pea vihisesid.
Teiselpool muuli maandusid nad elegantse kaarega.
Kaks neist sättisid end ruttu jääle istuma ega liigutanud enam, näis, nagu tahaks nad oma keresoojusega jäässe augud sulatada. Kolmas oli rahutum, patseeris siia-sinna, sakutas ja soputas end. Lõpuks pani küll ka pea tiiva alla, aga lausa püstijalu.
Hiljem tuli veel 4 luike sama sihiga, aga nähes, et koht juba hõivatud (naljakas, see lage jää oli ju kohutavalt suur, miks just see koht nii kuum oli), suundusid kaugemale edasi. Veelgi hiljem, kui ma juba lahkumas olin, nägin veel ühe paari tulekut, ka nemad suundusid kaugemale, et teisi mitte segada.
Kaugemal, esimeste jääkamakate taga tundus ka vaba vesi olevat, aga luikede jaoks oli see liiga sügav. Ma küll täpselt niimoodi maalt kaugust hinnata ei oska, kus täpselt see lahtine koht oli, aga selles lahes on isegi 80-meetrine sügavik.
Silla ja muuli servas, kivide ääres oli ka vaba vett juba natuke.
Esimesed lõhed ka sees, justkui noaga lõigatud.
Salapärane hangekoobas kivide vahel.
Adru on päikese ligi meelitanud.
Ka kaldal olid linnukesed toimetanud - kas selle rohututikese juures leiduks midagi söödavat?
Tagasi küla vahel - lõbus sulaojake koolimaja ja kõrtsi vahel. Hihii, meil on need kaks asutust niimoodi lõbusasti kõrvuti. Mõne arust traagika! :oP
Ka põhjapoolsed kompostihunnikud suudavad juba välja sulada.
Minu üksikust iisopioksakesest on juba 3 saanud. :oD
Aga maja lõunanurga juures, kus peenrast ükspäev nii umbes paarkümmend sentimeetrit pealtpoolt lund vähemaks võtsin, jättes kümmekond alles, on nüüd tulbininakesed väljas.
Ja see nurk on lausa minu abita paljaks sulanud.
Aga teistes peenardes on ikka veel pool meetrit ja rohkemgi lund. Eks näis, millal neist "asja" saab. Hilisõhtul sadas jälle vihma.

Koogikata magustoit.

Koogikata pidas pikalt vahet, aga nüüd on ta jälle köögilainel ja eile maiustasime mustika-vaarika magustoiduga. :o) Sisaldas see hulgaliselt head kraami: kohupiima, jogurtit, müslit ja marju. Mmmm!