Fotojaht: Minek, tulek.

Olin just jää mineku ja kevade tuleku aegu puhkusel ja sain iga päev rannas pildistamas käia. Sellepärast nii palju minekuid ja tulekuid kohe jutti.
Jää läheb ja traalid tulevad:
Jääminek:
Luiged lähevad:
Ja teised tulevad:
Lumesulamisvesi läheb soost mere poole:
Kalurid tulevad esimeselt püügireisilt:
Teiste fotojahiliste minemised ja tulemised

Ja ongi kevad kohal! :o)

Laupäeval peole!

Vöökotike.

Emme õmbles mulle kevadtalvel kaks ilusat seelikut. Noh, mina tahtsin seda ruudulist, aga teise tegi ema "igapäevaseks", et katsetada lõike sobivust enne põhiseeliku kallale asumist. See igapäevane tuli ka nii ilus välja, et nüüd käin vaheldumisi mõlemaga viisakais kohtades. Aga et need kangad nii ilusasti omavahel kokku sobivad, tuli tahtmine neist jääkidest üks lapitöö teha ja õige pea tuli ka idee, et mis just. Pisike puusakotike mobiili, võtmete ja muu taolise jaoks. Õmblemine käis nagu silmapilgutus. Aga siis jäi asi seisma. Esiteks oli vaja välja mõelda, millega ta vööle panna (selles pole ma praegugi kindel, kas see kodust leitud vöö selleks ikka parim on). Ja siis ära kaunistada. Pika mõtlemise peale tuli juba kevad kätte ja aeg kadus aiatöödele. Aga lõpuks sain selle ikkagi valmis. :o)
Kinnitust ma kotile ei pannud - klapp käib lihtsalt lahtiselt peal, et vajadusel saaks mobiili kiiresti ja mugavalt kätte. Kotil on sügavust piisavalt ja vöö hoiab teda ka üsna hästi koos, nii pole karta, et asjad välja lendaks. Koti tagumine külg on küll lapiline, aga mitte kaunistatud.

Rannikukevade hiiliv saabumine...

Enne, kui üldse ilmast rääkima hakkan, näitan ära oma rõõmustava uudise. Olles riisumisega aiaäärse varjuala kõrval, udjasin tibake ka karjuse alt põõsaaluseid riisuda. Ühe marana alla panin 2 sügist tagasi ühe viimasel hetkel soodsalt ostetud alpikannisibulate paari. Eelmiseks kevadeks oli üks sibul täiesti pehme, teisel oli peal 1 äbarik lehehakatis, mis kohe ka kõnges. Seega olin seekord sealt riisudes üsna hooletu, kuni järsku vilksatas reha küljes midagi erkroosat. Oligi nii, et olin 2 õienupuvarrest ühe rehaga katki rebinud. :o( Aga teine jäi õnneks külge ja paari päevaga avanes ilusasti. Üks leheke on tal ka. Usun, et õie mahalõikamine teda suurt ei morjenda ja järgmiseks kevadeks tean juba seal tähelepanelik olla. Nii armas, et ta kenasti elule on ärganud. :o) Ta on nii tilluke, et selle pildi alumist serva täidab peaaegu äärest ääreni tavaline männiokas. :oP Marana alla istutasin nad nimme, sest lugesin, et tahab varju ja talveks lehetekki. Kevadel ju maran kaua raagus, siis õied näha kenasti, aga sügisel lehetekiga muretu.
Samas peenras on ka eelmisel suvel ostetud fortune'i kikkapuud ja need on selle suure-suure hange alt pääsedes küll väga masendavas seisus. Täiesti maadligi ainult paistab paar rohelist lehekest. Ma pole veel mahti saanud neid puhtaks lõigata, aga loodetavasti ikka taastuvad.
Aga ma pidin ju hoopis meie rannikukevadest rääkima. Siiani oleme nautinud peaaegu sisemaaga sarnast ilma, tibake tuulisemat ja jahedamat ehk. Aga eile andis meie tavapärane kevadilm juba endast natuke märku. Kui sisemaal naudib rahvas 15- või isegi 20-kraadist kena päikeselist ilma, tormab meil sellise ilmaga kohale jäiselt külm mereudu ja hea, kui 5 soojakraadi ära tuleb. Ja vot just see periood on see, mis meie taimede arengukiiruse paugupealt alla toob. Mujal hakkavad lõpuks juba sirelidki õitsemist lõpetama, kui meil toomingad alles alustavad jne.
Eile oligi päikese käes kenasti soe, aga aeg-ajalt viskas suurte pahvakutena külma udu, mis lausa nähtavate piiskadena õhus püsis. Ja lõpuks oli üldine õhutemperatuur nii kasin, et kui rehaga päikese käest männi varju liikusin, tuli suust nagu vanal suitsumehel paks tossupilv. Hingeaurust muidugi. Sellistel hetkedel meenub mulle ikka üks luulekatkend: ...Jäi hingeaur rippuma õhku. Seda vaadates taipasin äkki, kui lõputult külm on see õhtu.
Aga et siiani seda külma mereudu veel polnud olnud, saan ikka mõningaid õiekesi ka imetleda.
Danfordi iirised avanesid eilseks, aga nad olid päikeses liiga säravad ja lähivõte selge ei tulnud.
Krookused Tommasinianus roseus on suures pundis nii armsad.
Valgetest krookustest on lahti vaid üksikud esirindlased. Nii kenasti kogu hingest päikest püüdmas.
Korraks oli mul randa ka asja, peletasin luiged kaldalt minema. Aga neid oli siin rannal palju, nii siia- kui sinnapoole nii kaugele, kui silm ulatus. Aga rohkem ikka 2-3kaupa sektsioonides, mitte enam suurte parvedena.
Linnutark ma kahjuks pole, aga mõned tunnen ikka ära. Talv otsa kasutamata seisnud söögimaja on lõpuks rohevindid avastanud. Linavästrikud käivad hoolega minu riisumistel sabas. Ja eile kuulsin taas meiekandi kaku huikamist eemalt metsast.
Ahjaa, ühed tegelased on veel, kes minu riisumisest lugu peavad ja kenasti riisutud alale pikutama viskavad.:oP Aga kuna nad pole minu koerad, siis pilti neist päevitajatest siia ei pane.
Õhtul pakendeid kasti viies vaatasin lehist ka lähemalt. Täitsa tärkab juba. :o)
Aga et ikka liiga kevadeks kätte ei läheks, üks korralik lumekuhi ka veel. Neid tillemaid kuhjajäänuseid on veel siin-seal, aga see on suurim. Noh, sinna lükati ka väga suured kuhjad kokku, sest too suurim torm tõi ülisuured hanged just sellele pakendikastiteele.