pühapäev, 16. mai 2010
16. mail, enne ja pärast vihma.
Minu tänane õueskäimine sai väga hästi ajastatud. Sain parasjagu käigud käidud, paar planeeritud istutamist ära tehtud ja kohusetundlikult natuke rohinud (aga tundsin, et ega eriti ei viitsi), kui tuli äike ja üsna korralik vihmasabin ja kastis mu eilsed-tänased istutamised kenasti ära. Ja andis mulle vabanduse tuppa looderdama tagasi minna. Super! Kui pärast vihma veel väikese ringi tegin, oli tuulevaikne üsna soe õhk megamõnusalt häid lõhnu täis. Kui poleks sauna kutsutud, oleks võinudki jalutama jääda. Ja nüüd, hetk tagasi, lõi kogu õue paksu piimvalget udu ka täis. Kevad on ikka lahe! :o)
Need deutsia oksajupikesed väikeste roheliste pungadega torkasin kasvuhoonesse mulda 26. aprillil, kui üks ilus oks tiigitühjendamisel pumba voolikuga vehkides ära murdus. Noh, et kahtlased puised jupid küll, aga kaotada pole ju enam midagi. Aga minu imestuseks ei närbunud nad ära, vaid kasvatavad oma võrseid siiamaani uhkelt edasi. kas tõesti on loota, et nad juured alla kasvatasid? Mis nendega nüüd edasi teha? Potitada ja õue viia? Või terveks suveks kasvuhoonesse kosuma jätta? Mul pole varasemast mingeid kogemusi pistikutega. No on ka, roosid pole sugugi kasvama läinud. :oP
Muud õied ja pungad panin ruumi kokkuhoiu mõttes jälle slaidiribale. Aga mingi jama on, ei teagi, kas fotoka süü või minu oskamatus. Nimelt on mul kohutavalt raske saada selgeid pilte igasugustest sinise ja tumeroosa vahele jäävates toonides lilledest. Näiteks igihalja pidin katsetama miljon korda, aga lehisekäbidest ja "ruudulistest" püvililledest ei olegi õnnestunud normaalseid kaadreid saada.
Oi, ma praadisin selle mürkli või ja sibulaga ära ja me sõime selle mehega kahepeale võileiva peal ära. Ma pole paremat seent ELU SEES saanud! Kust neid nüüd veel leiaks?
Need deutsia oksajupikesed väikeste roheliste pungadega torkasin kasvuhoonesse mulda 26. aprillil, kui üks ilus oks tiigitühjendamisel pumba voolikuga vehkides ära murdus. Noh, et kahtlased puised jupid küll, aga kaotada pole ju enam midagi. Aga minu imestuseks ei närbunud nad ära, vaid kasvatavad oma võrseid siiamaani uhkelt edasi. kas tõesti on loota, et nad juured alla kasvatasid? Mis nendega nüüd edasi teha? Potitada ja õue viia? Või terveks suveks kasvuhoonesse kosuma jätta? Mul pole varasemast mingeid kogemusi pistikutega. No on ka, roosid pole sugugi kasvama läinud. :oP
Muud õied ja pungad panin ruumi kokkuhoiu mõttes jälle slaidiribale. Aga mingi jama on, ei teagi, kas fotoka süü või minu oskamatus. Nimelt on mul kohutavalt raske saada selgeid pilte igasugustest sinise ja tumeroosa vahele jäävates toonides lilledest. Näiteks igihalja pidin katsetama miljon korda, aga lehisekäbidest ja "ruudulistest" püvililledest ei olegi õnnestunud normaalseid kaadreid saada. Oi, ma praadisin selle mürkli või ja sibulaga ära ja me sõime selle mehega kahepeale võileiva peal ära. Ma pole paremat seent ELU SEES saanud! Kust neid nüüd veel leiaks?
Taas üks pööraselt tihe laupäev.
No ma ei tea, minul kohe juhtub, et üks puhkepäev peab mahutama tohutult tegemisi. Ausõna, täna püüan veidike kergemalt hakkama saada. Aga mis siis eile kõik teha oli vaja?
Esimese asjana, kuna ilmad järsku soojenesid, oli vaja välja otsida akende putukaraamid. See aga ahelreaktsioonina vallandas nende samade raamide, akende ja potilillede pesu. Kardinaid ei puutunud, muidu ma poleks kuhugi jõudnud. Nojah, see raamide pesu nõudis ka voolikusüsteemide kordaseadmist. Üks ühenduslüli tahtis putitamist ka, lekkis natuke.
Vaevu sain nende asjadega ühelepoole (5 masinatäit pesu ka sealhulgas, sest õppur polnud vahepeal peaaegu terve kuu kodus käinud), kui vurasime linna arvutipoodi, sest kaasal ütles monitor üles, aga see tal üks osa leivateenimise komponentidest. Õnneks sain samas ka lastele neljapäevaks vajaminevad T-särgid ostetud. Linnast jõudsime tagasi parasjagu nii täpselt et jõudsin riided vahetada ja tööriistad, mullanatukesed ja Kadakalt munsterdatud taimepotid oma klikiaegsele kärule kuhjata ja kooli juurde kärutada.
Saatsin küll kogu kooli lastevanemate listile kirja, et teen laupäeval kella 3st alates kooliaias peenratöid, aga sellisel ajal sai vaid üks ema mahti mulle appi tulla. Super, et ta tuli, üksi ma poleks millegagi vist valmis saanud.
Kahekesi siis tegime majaesisele õnnetult üksikule jugapuule varjutaimedega sõbrapeenra ümber. Sinna kuluks ära ilmselt ka 1-2 madalamat puud või põõsast (pakkuge ideid), aga nemad jäävad tulevikumuusikaks. Meil on traditsioon lõpuaktuse käigus mingi puu istutada, mille alla pannakse siis kapsel selle lennu infoga. Varemalt rajasime koolimaja kõrvale viljapuuaeda nendega, aga viljapuudel on seal lauspäikeselisel liivasossil natuke raske areneda ja eks hakkas ala juba täis ka saama, nii sooviti nüüd pigem muid puid mujale istutada. Minult siis paluti abi plaani koostamisel, et mida ja kuhu. (Oeh, selle paberi koostamine on mul ka veel pooleli).
Aga see jugapuupeenar oli meil vaid soojenduseks, sest nurga taga, hommiku- ja lõunapäikeselises kohas ootas üsna suur püsikupeenar, mis mitme aasta jooksul tihedalt täis kasvanud orasheina, naati ja nn talijorjenit. Kahjuks jäi see "enne" pilt tegemata, sain vaid "pärast" pildi. Rassisime selle peenra kallal ikka mitu head tundi. Kõik säästmistväärivad püsikud säilitasime, isegi nutsaku talijorjenit jätsime taha nurka alles, aga temal peaks nüüd küll korralikult silma peal hoidma, et ta taas vallutusretkedele ei läheks. Maja seina ääres ümber peenra on umbes poolemeetrine tühi maa. See oli ka hullult rohtu kasvanud, aga mürgitasin ta juba rohkem kui nädal tagasi roundupiga ära ja suuremad mättad kaevasime ikka eile välja ka. Katsime selle pinna siis geotekstiiliga, mille üks isa lahkelt annetas ja veeretasime peale kive. Kive on veel kõvasti juurde vaja, see on siis lastele parajaks pikapäeva jalutuskäikude ülesandeks. Aga elulõngast (vist tanguutlane) vasakule veeretasid külakoristustalgute päeval mehed mitu suurt kivimürakat ja kuna eile ühtegi meeshinge välja ei ilmunud, siis jäi meil see nurk praegu geotekstiiliga veel katmata.
Ühtekokku rassisime seal kahekesi 4 tundi ja lõpuks koju komberdades oli võhm ikka üsna otsakorral. Õnneks oli abikaasa asunud juba süüa tegema, minu hooleks jäi vaid kaste (soust) valmistada. Ja monitorikarbist sõbrapildiraami leidnud piigad küpsetasid veel suussulava šokolaadikoogi ka, rääkimata kohvist ja muudest jookidest, mis mulle diivanile kätte kanti. :o)
Aga nüüd ma ikka ajan natukseks jälle kargud alla ja vaatan, mis väljas toimub, siiani on tänases tegemiste loetelus vaid pannkoogid ja blogid.
Lõppu siia veel abikaasa tehtud pilt tänasest päikesetõusust - tema laekus voodisse alles siis. Aga tõmbas õnneks kardinad päikesele ette ja nii sain ka mina mõnuga poole kümneni põõnata.
Esimese asjana, kuna ilmad järsku soojenesid, oli vaja välja otsida akende putukaraamid. See aga ahelreaktsioonina vallandas nende samade raamide, akende ja potilillede pesu. Kardinaid ei puutunud, muidu ma poleks kuhugi jõudnud. Nojah, see raamide pesu nõudis ka voolikusüsteemide kordaseadmist. Üks ühenduslüli tahtis putitamist ka, lekkis natuke.
Vaevu sain nende asjadega ühelepoole (5 masinatäit pesu ka sealhulgas, sest õppur polnud vahepeal peaaegu terve kuu kodus käinud), kui vurasime linna arvutipoodi, sest kaasal ütles monitor üles, aga see tal üks osa leivateenimise komponentidest. Õnneks sain samas ka lastele neljapäevaks vajaminevad T-särgid ostetud. Linnast jõudsime tagasi parasjagu nii täpselt et jõudsin riided vahetada ja tööriistad, mullanatukesed ja Kadakalt munsterdatud taimepotid oma klikiaegsele kärule kuhjata ja kooli juurde kärutada.
Saatsin küll kogu kooli lastevanemate listile kirja, et teen laupäeval kella 3st alates kooliaias peenratöid, aga sellisel ajal sai vaid üks ema mahti mulle appi tulla. Super, et ta tuli, üksi ma poleks millegagi vist valmis saanud.
Kahekesi siis tegime majaesisele õnnetult üksikule jugapuule varjutaimedega sõbrapeenra ümber. Sinna kuluks ära ilmselt ka 1-2 madalamat puud või põõsast (pakkuge ideid), aga nemad jäävad tulevikumuusikaks. Meil on traditsioon lõpuaktuse käigus mingi puu istutada, mille alla pannakse siis kapsel selle lennu infoga. Varemalt rajasime koolimaja kõrvale viljapuuaeda nendega, aga viljapuudel on seal lauspäikeselisel liivasossil natuke raske areneda ja eks hakkas ala juba täis ka saama, nii sooviti nüüd pigem muid puid mujale istutada. Minult siis paluti abi plaani koostamisel, et mida ja kuhu. (Oeh, selle paberi koostamine on mul ka veel pooleli).
Aga see jugapuupeenar oli meil vaid soojenduseks, sest nurga taga, hommiku- ja lõunapäikeselises kohas ootas üsna suur püsikupeenar, mis mitme aasta jooksul tihedalt täis kasvanud orasheina, naati ja nn talijorjenit. Kahjuks jäi see "enne" pilt tegemata, sain vaid "pärast" pildi. Rassisime selle peenra kallal ikka mitu head tundi. Kõik säästmistväärivad püsikud säilitasime, isegi nutsaku talijorjenit jätsime taha nurka alles, aga temal peaks nüüd küll korralikult silma peal hoidma, et ta taas vallutusretkedele ei läheks. Maja seina ääres ümber peenra on umbes poolemeetrine tühi maa. See oli ka hullult rohtu kasvanud, aga mürgitasin ta juba rohkem kui nädal tagasi roundupiga ära ja suuremad mättad kaevasime ikka eile välja ka. Katsime selle pinna siis geotekstiiliga, mille üks isa lahkelt annetas ja veeretasime peale kive. Kive on veel kõvasti juurde vaja, see on siis lastele parajaks pikapäeva jalutuskäikude ülesandeks. Aga elulõngast (vist tanguutlane) vasakule veeretasid külakoristustalgute päeval mehed mitu suurt kivimürakat ja kuna eile ühtegi meeshinge välja ei ilmunud, siis jäi meil see nurk praegu geotekstiiliga veel katmata.
Ühtekokku rassisime seal kahekesi 4 tundi ja lõpuks koju komberdades oli võhm ikka üsna otsakorral. Õnneks oli abikaasa asunud juba süüa tegema, minu hooleks jäi vaid kaste (soust) valmistada. Ja monitorikarbist sõbrapildiraami leidnud piigad küpsetasid veel suussulava šokolaadikoogi ka, rääkimata kohvist ja muudest jookidest, mis mulle diivanile kätte kanti. :o)
Aga nüüd ma ikka ajan natukseks jälle kargud alla ja vaatan, mis väljas toimub, siiani on tänases tegemiste loetelus vaid pannkoogid ja blogid.Lõppu siia veel abikaasa tehtud pilt tänasest päikesetõusust - tema laekus voodisse alles siis. Aga tõmbas õnneks kardinad päikesele ette ja nii sain ka mina mõnuga poole kümneni põõnata.
laupäev, 15. mai 2010
Jägala jõe kandadel.
Käisin reede õhtul taas Kehras rongi vastas, et oma tarkusenõudleja koju vedada. Tütrel oli ka sõbranna Aravete kandist kaasas ja tuli välja, et tema pole joa juures käinudki. Kuna ilm oli megasoe, vaikne ja mõnus, tegimegi põike (ja hiljem veel 2) sisse.
Kolme nädala taguste veemassidega ei andnud seekordset juga enam sugugi võrrelda, aga kaunis vaatepilt on ta igal ajal. Tegelikult, kui jõe veehulka eelpool vaadata, ei tohiks juga nii "hale" olla, aga kuna eelmiseks kevadeks taastati Jägala Puupapivabriku jõujaam, suunatakse suurem osa veest kanalitega joast mööda. Pikka aega käis neil jaamaomanikel looduse instantsidega vaidlus, et jaama töölepanekuks üldse luba saada. Njah, eks ta ole selline kahe otsaga asi. Nüüd on kanalitest üle sõites neid jälle hea vaadata, kui nad on vett täis kenasti, pikki aastaid oli silla all vaid lage rohtunud mõttetu tunnel.
Joa alune on niivõrd õõnsaks uuristunud, et pea kohal kõrgub mitme meetri laiune võimas katuse-eend. Aga mingi aja pärast kukub see paelahmakas alla tükkideks ja juga taandub taas maa poole. Võimas ikka, millega vesi hakkama saab.
Tänu veevähesusele on hästi näha põnevad maakoore kihid. Eriti vahva on see alumine sinine savikiht.
Ülevaltpoolt ka natuke. Seisan selle mitmemeetrise paekatuse peal lootes, et see täna veel alla ei kuku. ;o) Huh, ei kukkunud.
Ja nii ta vuliseb rõõmsalt mere poole. Viimase paremkurvi juures liitub Jägala jõega ka Jõelähtme jõgi, seesama, mis Kostivere karstialal maa all ringi hulgub.
Aga siiski pole jõgi veel mere tasemele jõudnud. Vaid napp paar kilomeetrit edasi on järgmine pankranniku serv, kuhu juba 2000 aastat tagasi rajati Linnamägi (sellest saab lugeda siit 2007.a I ajalehenumbrist). Sama serv osati kasulikult ära kasutada ka eelmise sajandi algul, mil sinna rajati Linnamäe Hüdroelektrijaam. Väga palju aastaid seisis ta varemetes, aga nüüd on taastatud ja toodab rohelist elektrit väga paljudele kasutajatele. Väga võimas vaatepilt on ka see.
Siit edasi jõgi rahuneb ja lõpuks, vaid mõnisada meetrit enne jõe suuet, Jõesuu ja Manniva külade vahel rippsillal seistes võib näha vaid vaikset sileda vee liikumist mere poole. Kui seda seal üksisilmi vahtida, on lõpuks tunne, et hoopis sild liigub, mitte vesi.
Jõesuu on ka landiloopijate meeliskoht, nagu näha võib.
Ja suutsimegi pika ilusa kevadõhtu loojanguni ringi hulkuda. :o) Selle nuka taga on juba meri.
Kolme nädala taguste veemassidega ei andnud seekordset juga enam sugugi võrrelda, aga kaunis vaatepilt on ta igal ajal. Tegelikult, kui jõe veehulka eelpool vaadata, ei tohiks juga nii "hale" olla, aga kuna eelmiseks kevadeks taastati Jägala Puupapivabriku jõujaam, suunatakse suurem osa veest kanalitega joast mööda. Pikka aega käis neil jaamaomanikel looduse instantsidega vaidlus, et jaama töölepanekuks üldse luba saada. Njah, eks ta ole selline kahe otsaga asi. Nüüd on kanalitest üle sõites neid jälle hea vaadata, kui nad on vett täis kenasti, pikki aastaid oli silla all vaid lage rohtunud mõttetu tunnel.
Joa alune on niivõrd õõnsaks uuristunud, et pea kohal kõrgub mitme meetri laiune võimas katuse-eend. Aga mingi aja pärast kukub see paelahmakas alla tükkideks ja juga taandub taas maa poole. Võimas ikka, millega vesi hakkama saab.
Tänu veevähesusele on hästi näha põnevad maakoore kihid. Eriti vahva on see alumine sinine savikiht.
Ülevaltpoolt ka natuke. Seisan selle mitmemeetrise paekatuse peal lootes, et see täna veel alla ei kuku. ;o) Huh, ei kukkunud.
Ja nii ta vuliseb rõõmsalt mere poole. Viimase paremkurvi juures liitub Jägala jõega ka Jõelähtme jõgi, seesama, mis Kostivere karstialal maa all ringi hulgub.
Aga siiski pole jõgi veel mere tasemele jõudnud. Vaid napp paar kilomeetrit edasi on järgmine pankranniku serv, kuhu juba 2000 aastat tagasi rajati Linnamägi (sellest saab lugeda siit 2007.a I ajalehenumbrist). Sama serv osati kasulikult ära kasutada ka eelmise sajandi algul, mil sinna rajati Linnamäe Hüdroelektrijaam. Väga palju aastaid seisis ta varemetes, aga nüüd on taastatud ja toodab rohelist elektrit väga paljudele kasutajatele. Väga võimas vaatepilt on ka see.
Siit edasi jõgi rahuneb ja lõpuks, vaid mõnisada meetrit enne jõe suuet, Jõesuu ja Manniva külade vahel rippsillal seistes võib näha vaid vaikset sileda vee liikumist mere poole. Kui seda seal üksisilmi vahtida, on lõpuks tunne, et hoopis sild liigub, mitte vesi.
Jõesuu on ka landiloopijate meeliskoht, nagu näha võib.
Ja suutsimegi pika ilusa kevadõhtu loojanguni ringi hulkuda. :o) Selle nuka taga on juba meri.
Tellimine:
Postitused (Atom)