Ema võrratud vahaoad.

Ema külvas keadel mingeid sugulaselt saadud ube. Mitu korda veel külvas, sest ei taibanud kohe külve okstega katta ja varesed arvasid, et neile kaeti rikkalik toidulaud. Aga lõpuks õnnestus 4 taime kasvama saada. Ma pole mingi suur oafänn kunagi olnud ja suhtusin ema õhinasse suhteliselt tagasihoidlikult. Aitasin tal küll välja googeldada, et tegu on vahaubadega.
Kui ma nüüd augustis ema juurde sattusin, vedas ta mind kohe kiiresti fotokaga oma ubade juurde. Ma pidin pikali kukkuma! Otsemaid sai mulle selgeks, et oavarre-muinasjutt omab ka mingit tõepärast algupära, siiani kehitasin õlgu, et miks just uba, mis muidu vaevu meetriseks kasvab... Mother got bean seeds from relatives and altough birds eat most of them, 4 plants grow up, very UP. We searched and found out these are waxbeans. When I visited her in August, she drag me to take photos. I almost fell down in occasion of marvel - have never before seen so high bean-plants. Like in fairytale.
Ema pani mulle kaasa ka peotäie kollaseid kaunu ja ise oli prae lisandiks stoovinud kaunatükke koos porganditega piimakastmes. See oli väga mõnus küll, aga et lapsed mul kõigele taolisele kõvasti sõrad vastu ajavad, seisis kotike külmikunurgas ikka hea tükk aega oma aega oodates. Nojah, vahepeal ma unustasin nad ise ka ära. Mum gave me some pods too but I forgot them into fridge for some time. When friend Triinu was here at weekend, I remembered them and we searched in internet and tuned a little and cooked them in very delicious way.
Kui nüüd nädalavahetusel sõbranna Triinu jälle külas käis (kellega me ikka põnevaid asju kokkame mängude vahele), tulid oad ka meelde. Tuhnisime ja tuunisime natuke ja lõpptulemuseks saime imehea praelisandi. Nii hea, et oli parem veel, kui praad ise. :oP
Esmalt praadisime pannil või ja oliivõli segus pisut purustatud küüslauku, siis lisasime oakaunajupid, pruunistasime ja jätsime vaiksele tulele praadima. Mõne aja pärast lisasime ka kollase (sest sellist mul just parajasti kapis leidus) paprika ribad. Maitsestasime soolaga ja jätsime veel natukeseks kaane alla hauduma lülitades lõpuks pliidiplaadi hoopis välja. Kokku olid oad pannil vast paarkümmend minutit ja said hästi pehmeks ja mõnusaks. Recipe: First fry some crashed carlic in butter-oil mix. Then add pieces of beanpods and fry until they are nicely brown. Reduce heat and after while add some sliced paprika too. Fry few more minutes. Season with salt and leave for some time under lid on hot( but shut down) stove.
Ubadele lisandiks ;o) tegime ahjukartuleid sibulalohkudega ja kleepjaid kanakoibi. We eat them with oven potatoes and chicken in honey-marinade.

Fotojaht: Udu.

Udu ei kohta just tihti. Vähemasti siin tuulisel rannikul mitte. Ja kui siis vahel liigudki kuskil, pole ju enamasti kaamerat käepärast. Ja neil mõnel korral, kus olnud on, pole ka piltidest suuremat midagi välja tulnud. Aga üks kord oli vaatepilt nii hingemattev ja ka kaamerasse jäi see udu ilusasti. Paraku olid mul tol ammusel ajal fotoka seaded nii, et seda liiga väikest pilti ei aktsepteerita ühelgi fotovõistlusel. Siin õnneks küll ja siin on ta ka enne esinenud, oli vist loojangu teema all. Aga kui hommikune udu maha langeb, tuleb kena päikesepäev. Ja langenud udu puistab heinamaa udupeente kastepärlitega üle, andes taimedele kosutavat niiskust enne raskeid katsumusi kõrvetavas kuumuses. Veel udupilte.
Photohunt theme is - fog, mist.

Vahva kokkusattumus.

Leidsin täna töölt kasvuhoonest surnud liblika. Võtsin ilusa tegelase koju kaasa, et lastele näidata. Ja kui ma siis täna tulnud Maakodu lahti lõin, oli kohe ka vastus käes, kes ta on - suur punasuru. Found beautiful butterfly dead in greenhouse today and brought her to home for showing to kids. When opened garden journal came today, I got answer who she is - Deilephila elpenor. What a coincidence!

Ilusat kooli algust!