Täna kl 6.50-7.30 tööle sõites:
maja seina ääres -23°C
Neemes -24°C
Jõesuus -29°C
Jägala-Joal -27°C
Koera-Loogal -29,5°C
Peterburi teel -28...-27°C
Maardus -25°C
Nehatus -22°C
Kanalis kuskil Võidujooksu silla kandis -18,5°C
Kesklinnas -20°C
Ja räägivad, et läheb veel külmemaks. Aga ilus oli, külm udu oli kihtidena, mida tänavavalgustus ja muud tuled värvisid roosakas-oranžiks. -29,5°C on küll selline näit, mida mina ei mäleta varem näinud olevat.
Temperatures on my way to work this early morning. -29,5°C is personal record for me.
teisipäev, 15. veebruar 2011
laupäev, 12. veebruar 2011
Siidisalli töötuba Kostivere Lasteaias.
Olin veel eile üsna kahtlev tänase hommikupooliku suhtes. Mõlemal vabal päeval oli niigi ette teada vähemasti 2 kodust välja minemist, seega oli ühest küljest kahju ka laupäeva hommikupoolikust veel 3 tundi näpistada. Ja et lisaks osalustasule ka kogu sõit minu kuludesse läheb, sest teisi huvilisi küla pealt ei leidnud, oli mõtlemist küll. Aga lõpuks sai soov see siidiga toimetamine ära proovida minust ikkagi võitu. Õnneks!
Nii haarasingi, nagu luba oli antud, noorima tütre ka kaasa ja suundusime läbi tiheda lumesaju ja krõbeda tuulise pakase Kostiverre. Teel ehmatasin jala pidurile ja pidin lausa auto kinni pidama, et teha fotosüüdistus lõikavat külma trotsivatest lumesurfaritest. Einoh, vahva ju küll, aga 12 külmakraadi juures lagedal põllul tugev tuisutuul teeb minu arust olemise lausa talumatuks. Brr, meie jätkasime palju parema meelega teed sooja lasteaia poole.
Soe, mõnus ja valgusküllane oli see suur lasteaiasaal tõsti. Ja väga mõnus oli toreda seltskonnaga koos nikerdada. Juhendajaks oli meile Maris Viires Kunstiaidast.
Selgus, et minu tütar oligi ainus kunstihuviline kaasa tulnud laps. Üks pisike noormees oli veel, aga tema eelistas turnimist, laulmist ja muid energiamahukamaid tegevusi. Aga Triinu tuunis ühe oma lihtsa roosa särgiku mõnusalt särvaks liblikasärgiks.
Nii me seal siis plätserdasime. Nagu alati, olid teistel palju toredamad ja vahvamad ideed ja paremad tulemused. ;o) Aga hea oli vaadata ja ka sellest sai targemaks, peaaegu nagu oleks kõiki neid võimalusi ise proovinud.
Veidike pilte poolikutest töödest:
Aga valmis salle sain hoopis vähe pildile, sest selleks ajaks, kui ma oma kiilikestega ühele poole sain ja värvised kummikindad käest koorisin, olid enamus juba lõpetanud ja kodinad kokku korjanud.
Minu lapse tore liblikas. See heleroheline sätendav värv tahab 48 tundi kuivada, seega peab tema triikimisega veel kannatama.
Minu kiilikesed.
Lausa meremaal kohe.
Väga põnev kullapurune sall.
Hästi vahvad etno-ornamendid.
Tuntud rahvariidemotiivid.
Ja veelkord minu kiilikesed, nüüd juba kinni triigitult. Aga sall läikis ja pilt tuli millegipärast kahvatu.
Aga väga vahva oli ja suur-suur tänu Marisele selle töötoa korraldamise eest!
Pictures of silk-scarf workshop in Kostivere. Thank you, Maris, for this nice day!
Nii haarasingi, nagu luba oli antud, noorima tütre ka kaasa ja suundusime läbi tiheda lumesaju ja krõbeda tuulise pakase Kostiverre. Teel ehmatasin jala pidurile ja pidin lausa auto kinni pidama, et teha fotosüüdistus lõikavat külma trotsivatest lumesurfaritest. Einoh, vahva ju küll, aga 12 külmakraadi juures lagedal põllul tugev tuisutuul teeb minu arust olemise lausa talumatuks. Brr, meie jätkasime palju parema meelega teed sooja lasteaia poole.
Soe, mõnus ja valgusküllane oli see suur lasteaiasaal tõsti. Ja väga mõnus oli toreda seltskonnaga koos nikerdada. Juhendajaks oli meile Maris Viires Kunstiaidast.
Selgus, et minu tütar oligi ainus kunstihuviline kaasa tulnud laps. Üks pisike noormees oli veel, aga tema eelistas turnimist, laulmist ja muid energiamahukamaid tegevusi. Aga Triinu tuunis ühe oma lihtsa roosa särgiku mõnusalt särvaks liblikasärgiks.
Nii me seal siis plätserdasime. Nagu alati, olid teistel palju toredamad ja vahvamad ideed ja paremad tulemused. ;o) Aga hea oli vaadata ja ka sellest sai targemaks, peaaegu nagu oleks kõiki neid võimalusi ise proovinud.
Veidike pilte poolikutest töödest:
Aga valmis salle sain hoopis vähe pildile, sest selleks ajaks, kui ma oma kiilikestega ühele poole sain ja värvised kummikindad käest koorisin, olid enamus juba lõpetanud ja kodinad kokku korjanud.Minu lapse tore liblikas. See heleroheline sätendav värv tahab 48 tundi kuivada, seega peab tema triikimisega veel kannatama.
Minu kiilikesed.
Lausa meremaal kohe.
Väga põnev kullapurune sall.
Hästi vahvad etno-ornamendid.
Tuntud rahvariidemotiivid.
Ja veelkord minu kiilikesed, nüüd juba kinni triigitult. Aga sall läikis ja pilt tuli millegipärast kahvatu.
Aga väga vahva oli ja suur-suur tänu Marisele selle töötoa korraldamise eest!Pictures of silk-scarf workshop in Kostivere. Thank you, Maris, for this nice day!
Fotojaht: 1 M.
Nii ongi - minu koduküla nimes on 1 M. Muide, ma tahtsin pilti teha meie küla administratiivsildist, kus asutamisaasta ja puha peal, aga see oli kadunud. Kas teeehitusega või hangedega, ma ei tea, aga üles ma teda ei leidnud...nii pidingi bussipeatuse appi võtma.
Teised M-i ja meetrijahtijad, other 1 M-hunters.
There is just 1 M in name of my homevillage.
Teised M-i ja meetrijahtijad, other 1 M-hunters.There is just 1 M in name of my homevillage.
neljapäev, 10. veebruar 2011
Tellimine:
Postitused (Atom)