Olime nii naiste- kui meesteseltsiga kutsutud tutvuma europarlamendiga. Kokku läks meid sinna 12 naist ja 6 meest, parasjagu suur seltskond. Üheskoos on lõbus reisida. Ja lendamine on minu suur nõrkus, nautisin iga hetke ka pisikese propelleriga lennuki peal, mis meid Helsingisse ja tagasi lennutas. Aga suuremad Finnairi lennukid olid lausa luksuslikud minusuguse jaoks. Ülemisel pildil on tükike sombusest Soomest, aga alumisel olime juba päikese käes. Õnneks ei saanud sees aru, et väljas -50°C oli.
Aeg-ajalt oli pilvedes ka hõredamaid kohti ning võis näha maad, mille kohal lendasime. Alumise pildi tegemisega jäin natuke hiljaks, aga pildil on Taani saar Sjælland ja pisut on illuminaatori vasakus nurgas näha ka teda Fyni saarega ühendavat silda.
Brüsselis oli samuti vihmane ilm, aga kraad-paar soojem, kui meil. Õnneks olid meie võõrustajad ettenägelikud ja kõigile kingiti vihmavari.
Europarlamendi ekskursiooni alustasime kohtumisega Kristiina Ojulandiga, kes rääkis meile oma tööst.
Siis suundusime ringkäigule.
Istungite saal:
Skulptuur fuajees kujutab Euroopa riikide lõimumist:
Brüsseli parlamendihoone on nii suur, et ainult maketilt võib teda täies mahus hoomata. No lennukilt ehk ka ;o)
Pärast kosutavat lõunasööki parlamendi sööklas suundusime Parlamentariumisse - euroliidu muuseumisse - kus veetsime paar tundi lugematute interaktiivsete väljapanekute seltsis.
Siis ootas aga ees jalutuskäik Euroopa Komisjoni. Ega niimoodi giidi ja grupi sabas sörkides palju ringi vahtida ei jõudnud. Liiati kui igal tänavanurgal käis mingi tee- või muu ehitus ning plangud-piirded piirasid nägemis- ning liikumisvabadust. Aga teada oli, et järgmisel päeval on meil 5-6 tundi aega ka omapäi hulkumiseks, seega polnud sellest midagi. Küllap jõuame ka rohkem ümbrust näha.
Jõudnud lõpuks kohale Euroopa Komisjoni suurde hoonesse, saime ID-kaardi esitamisel rinda külastaja kleepsud ja läbisime juba tüütavaks rutiiniks muutunud turvaväravad.
Imekombel saabusime komisjonide koosolekusaali täpselt õigeks ajaks. No mina küll imestasin, sest kõik need tee-ehitusest tulenevad ümberkõndimised, suure grupi jupikaupa lihtidesse toppimised ja muu selline võttis ikka hullult aega ju. Aga müts maha oskusliku korraldamise ees!
Kui olime igaüks omale meelepärase riigi istekoha valinud (mõned pidid ka kõrvaltvaatajate toolidele istuma), saabus ka Siim Kallas, kes samuti rääkis meile väga huvitavalt oma tööst ja vastas küsimustele.
Meile eraldatud tund möödus märkamatult ja ajast jäi puudugi. Lõpuks pidi Siim Luksemburgi poole kiirustama ning meilgi oli tagumine aeg hotelli suunduda, et jõuaks toad kätte saada ning õhtusöögiks end pisut värskendada.
Metroorongis jäi silma väga nutikas toru:
Restoranis selgus, et kõrvuti olid lauad broneeritud kahele Eesti grupile. Kõrvallauas võõrustas Siiri Oviir oma külalisi. Et meie grupis oli ka üks Kiviõlist pärit õhtujuht, kel suupill taskus, vallutasime Brüsseli vanalinna restorani La Bergerie umbkaudu poolesajast suust kõlava eestikeelse lauluga. Päris vahva oli sel ajal ülejäänud restoranikülastajate nägusid vaadata. :o)
Meie tubli giid Joel viitsis pärast restorani meid veel ka raekoja platsile ning pissiva poisi (ja tüdruku) juurde juhatada. Ilus oli öine vanalinn. Restoran restoranis kinni, igal ees ka lauakesed, mis rahvast tulvil, pea kohal katus vihma kaitseks ning gaasisoojendi olemist mugavamaks tegemas. Ka paljud suveniiri- ning suupistepoekesed olid lahti vaatamata kesköisele tunnile. Ostsin minagi oma traditsioonilise embleemiga klaasikese just öösel ära.
Pissivast tüdrukust oli kahjuks võimatu head pilti teha - tüdruk oli pisikeses tänavasopis seinaorvas ja lukustatud tiheda varbvärava taha. Kui proovisin otse pildistada (tegelikult oli ta minusuguse jupikese jaoks ka pisut liiga kõrgel) jäid pildile särama ainult punaseks võõbatud raudorad. juuresoleva pildi tegin toru varbade alt ülespoole keerates - hea tahtmise juures tuvastab seal halli poti otsas kükitava pronkstüdruku ikka ära:
Aga poiss oli võrreldes suveniiripoekestes pakutavatega ikka uskumatult pisike.
Raekoda ja kõik platsi ümbritsevad majad olid aga lausa muinasjutuliselt ilusad.
Osa grupist sukeldus veel Brüsseli ööellu, aga väsinumad suundusid hotelli. Kuna minagi olin vahetult enne reisi lõpetanud töövahetuse ning maganud öösel vaid 2 tundi, valisin hotelli kasuks.
Järgmisel hommikul hommikusöögilauas (muide, mitte midagi rohelist ei pakutud! Aga saiakesed olid võrratud) panime paika plaanid järgnevateks vabadeks tundideks. Meie abikaasaga liitusime grupiga, kes otsustas Atomiumi külastama minna. Selleks sõitsime peaaegu pool tundi metroorongiga, aga õnneks mingeid ümberistumisi teha vaja ei olnud, seega polnud ka eksimist vaja karta.
Vaade liikuva lifti laest üles:
Kogu Brüssel nähtud! Ees näituste paviljon:
Mini-Euroopa:
Seda ülemise pildi uhket punast treppi mööda meid üles kõndima ei lastud. Aga allpool eskalaator, mis meid alla viis ja tulede mänguga lummas:
Veel viimane vaade Atomiumile. Järgmine kord tahaks ikka Mini-Euroopa ka üle vaadata.
Kui kesklinnas oli tänavaid ja kõnniteid lapitud suvaliste parasjagu kättesattunud sillutistega, vahel ka lihtsalt augud tsementi täis valatud (tulemuseks täiesti näotu ja korratu tohuvabohu), siis siin on kõnniteeks niisama paljas peenkillustik:
Kare deutsia teeserva põõsarägastikus:
Need punaselehelised puud olid nii pilkupüüdvad. Ei teagi, mis nad täpselt olid, minu arust oli mitmeid erinevaid.
Atomiumi metroojaam. Ilusaid ja erinevaid metroojaamu leidub vist küll igas suurlinnas. Mulle meeldib.
Tagasi kesklinnas (meil läks tagasitulekuga kiireks, sest 2 meest meie hulgast kutsuti ootamatult õllekloostrit külastama), otsustasime minna vaatama ka päevast raekoja platsi. Ja paar ostu oli ikka ka vaja teha, kasvõi kuulsat belgia šokolaadi kodustele.
Sellel väikesel kirikul oli imeilus kellamäng. Me poleks seda kuulnudki, kui poleks tema lähistele lõunatama jäänud.
Kuninglik teater:
See kummalise nimega koht jäi möödudes silma, maja oli kenasti silmatorkavalt kollane-sinine, aga mis seal toimus, ei saanudki teada. Ilmselt lihtsalt restoran.
Aga raekoja plats, ehkki ilus ikkagi, ei olnud pooltki nii ahhetamapanev, kui öösel.
Skulptuur mingi kirikukese kõrval:
Selliseid ärihoovikesi oli iga nurga taga:
Lisaks müügilitsentsile (paremal) oli söögikoha aknal ka spetsiaalne litsents väliterrassi pidamiseks (vasakul):
Värvikad lopsakad petuuniapotid:
Võrratud Brüsseli pitsid:
Tänavamuusikud:
Midagi minu meele järgi - prügi sorteerimine ka linnatänaval. Toimis küll:
Meie hotelli fuajees oli selline 2-päine lehmakuju. Migagi mütoloogilist vist, aga täpsemalt meile küll meelde ei tulnud.
Tore reis oli. Aitähh, Kristiina, et kutsusid!
