Tänased uudised

Esimene ja kõige suurem uudis, mille ma tegelikult juba eile avastasin - minu esimene sordi-siberlase õis avanes tänaseks! Eelmine aasta üritas Cherry Lynn õit näidata, aga siis närisid teod ta varre läbi. Tema tänavu ei üritanudki ja üldse tundus mulle, et ükski neist kolmest ei õitse. Aga täiesti märkamatult oli Cambridge varre kasvatanud ja sinna otsa õie ka tekitanud. :o)

 

 Ja petuuniad võtsid mu kaeblemist kuulda:

 Kui ma olin hommikul postituse ära teinud ja pisut majapidamistöödega tegelenud, ei andnud hing mulle rahu ja võtsin ikka metsamatka ette. Kui viimane kord Triinuga käies sai 3,5-liitrine ämber metsmaasikaid ja 1-liitrine ämber kukeseeni täis korjatud, siis täna tundsin, et nii palju ma küll ei viitsi. Aga kaasa võtsin ikka mõlemad ämbrid. Juba üsna maja taga selgus, et kukeseeni on lootust hulga rohkem saada, kui eelmisel korral ja tegin sellest lähtuvalt ämbrivaliku. Pealegi - lapsi kodus pole ja sügavkülm on ülerahvastatud - piisab meile vanakestele liitrist marjadest küll. Esimestesse maasikakohtadesse ma enam ei trüginudki - las need 3. ja 4. järgu marjad jäävad loomadele või teistele korjajatele - suundusin pigem sinna, kus alles nüüd esimesed marjad valmis said ehk pisut varjulisematesse kohtadesse. Mõnus on ju korjata esimesi suuri marju. Parasjagu sain ühest pirkonnast oma liitri täis ja võisin tagasiteele asuda. Otsustasin möödaminnes põigata vaatama ka ühte kohta, mida seoses ümbritseva metsa suuremaks kasvamise ja võsastumisega veel hilisemaks pidasin, et kui palju täpsemalt veel ootama peaks...Aga mind võtsid vastu päikeses tihedalt punetavad künkakesed (2 tk). Maha neid ju ei jäta. Nii palju ka ei olnud, et tasuks kukeseeni vöökotis olevatesse kummikinnastesse toppima hakata. Ja siis ma tegin seda, mida pole kunagi marjul käies teha raatsinud (kui ehk lapsena) - korjasin peotäie peotäie järel ja toppisin lihtsalt suhu. Mmmmmmmmmm.

 

 Kui seened puhastatud ja piruka ahju sain, läksin uurima, mis mürin ja undamine sealt sadama poolt juba mitu tundi meile saatemuusikaks on. Abikaasa arvas, et ehk on neil mingi sadamaauku süvendav pump toodud, mina jällegi, et mingi muuli pinnast tihendav vibraator. Paraku eksisime mõlemad. Töö käis hoopis tulevase kalarestorani ümber. Müra tekitaja polnud siiski see mulda liigutav ekskavaator:

 

 

 

 

 Huvitav, kas nad suudavad tõesti nende sammastega erosiooni vastu võidelda?

 Ja mida tehakse selle iidvana plekiga kaetud betoonimürakaga, mis olevat omal ajal kalatsehhi reoveepuhastusjaam olnud:

 Siit võib juba aimata seda müratekitajat:

 

 Ja siin ta ise täies hiilguses:

 Kui mööda läksin, siis kogu maa vabises.

 Sadamas oli hoopis vaikne. Vaid üks jaht ukerdas parajasti randuda:

 Marjul-seenel käies olin ennist vaadanud ja imestanud, et miks teeääred siit-sealt üles songitud on. Nüüd siis selgus - Kadakarannast on suured kivid sadamasse tormitõkkeks ära veetud. Tegelikult olid need teeääred seal ikka väga koledad praegu. :o(

 

 Veel üks variant tormitõkkeid teha. Mind tõesti huvitab, kuidas nad selle kõik ka ilusaks saavad:

 Kui suuruselt teise kivi otsa ronisin, siis oli vaatepilt ju üsna OK:

 Teine muul, mis vanasti oli üsna kõrge kivivall, tundub nüüd nii väike. Ja mingi liivavall on sinna ka tekitatud. Huvitav.

 Vaade kivi otsast restoranile:

  Sadama omad õhtuti ei tööta - ju nemad on omadega graafikus:

 Paar pilti koduteelt ka.

 Must vägihein:

 Meie kunagisel krundil on võimust võtnud naat:

 

 

 Ja valmis see pirukas oligi, kui koju tagasi jõudsin:

 Retsepti võtsin siit, aga olude sunnil asendasin valgehallitusjuustu sinihallitusjuustuga. Ja, et minu abikaasale köömned eriti ei meeldi, panin neid poole vähem. Aga tegelikult oleks võinud üldse panemata jätta ja ka peekon oleks võinud olemata olla - liiga palju tugevaid maitseid varjutasid imelise kukeseenemaitse peaaegu täielikult. Aga ikkagi oli päris hea pirukas.

Vihma on vaja, väga!

 Pisitasa hakkavad ka minu roosid õitsema sättima. Double Delight oli eile hommikul nii nukralt longus, aga pärast paaritunnist kastmisrallit sai õhtuks kael taas vinks-vonks sirgeks nagu vapral tinasõduril.

Tänahommikused pildid:

 Guna on tänavu millegipärast tillukeste õitega (ja tegelikult ka Double Delight), ehkki hobusesõnnikuga meelitamise tulemusel on taim ise võimas. Ja üldse on imelik, et õitsemist alustab ta hoopis alumises osas varahommikuse päikese poolsete õitega, mitte ladvast ega lõuna poolt.

 Tänahommikused pildid:

 

 Monarda kaenlas õitseb mingi lauk, mida ma ei tunne ega tema tulekust teadlik ei ole:

 Hall käokann:

 Tervelt teine petuuniaõis minu kümnetel isekasvatatud taimedel. No ma ei tea, potid on väetisepulki täis topitud, kastan ka (no mitte just nii tihti ilmselt, kui peaks, aga tihemini kui muud). Mis imega nad aiandites need taimed lopsakaks saavad?

 Esimesed karpaadi kelluka puhmad ka õitsevad. Aga valget pole mul õnnestunud saada, kuigi külvanud olen mitmel aastal.

 Mäestikulauk:

 Muhediku "mullahunnikuhosta" õitseb harjumatult madalate varte otsas:

 Verev helmikpööris:

Mulle kohutavalt meeldivad ta õied ja neid on nii ilus kimpu panna, aga nad on mul väga äbarikud. Kui ma laupäeval tantsukaaslase sünnipäevaks selle alloleva kimbu ära olin teinud, jäi mulle omale vaid 3 õievart sellesse puhmasse ja teise puhmasse see ainus, mis ülemisel pildil, üks pisike puhmake on varjulisemas kohas ka ja sealt tuleb veel 1 õievars.

 Üleüldse olen hädas oma helmikpööristega, sest ei leia neile kuidagi seda õiget kohta, et nad oleks ilusad kompaktsed tihedad puhmad, nagu teistel aedades.
 Päikeselises kohas ei taha nad kuidagi edeneda, sellise mõõduga on need puhmad juba mitu aastat, ehkki möödunud talveks lisasin neile üsna ohtralt mulda ka, nagu soovitati. Sellel rohelisel on küll isegi ülipikad õievarred peal ja üsna ohtralt, aga õnnetuseks on neil väga ilmetud õied. Punane aga, mida ma tahaks vähemasti sama suurena näha, kui rohelised, ei suurene sugugi. No 2 lehekest vist on rohkem, kui eelmisel aastal.

 Proovisin siis paar aastat tagasi paar uut puhmast panna varjulisemasse kohta - tulemuseks küll lopsakam kasv, aga ülipikaks veninud lehevarred, mis ikkagi helmikpöörisele omast puhmast tekitada ei lase. Kas te üldse saate aru, et siin on kõrvuti punane ja roheline?

 Kõige kenam on ehk möödnunud sügisel Tiilt saadud helmikpööris, aga ka tema on oma tiheduse kohta pisut liiga pikkade lehevartega. Või tuleneb see tema noorusest?

Muide, sellel ülemisel pildil on ka minu mandžuuria pähklipuu hakatis, mis tärkas möödunud sügisel linnast pargist korjatud kahest viljast. Vasakul, kohe helmikpöörise kõrval. Mis ma temaga nüüd tegema peaks - kaevan kohe ettevaatlikult välja ja potitan ära? Sest mida suuremaks ta kasvab, seda suuremaks läheb ju ka juur.

Lillekasvataja - minu elulõnga õiekellukas, ehkki iseenensest longus, läheb täiesti tasapinnaliseks lahti, aga Milda oma jääbki ilusaks kinniseks kellukaks. Ma ootan pikisilmi, millal minu titeke ka õiteni jõuaks. :o)
Minu ämmalt päritud umbes 30-aastane elulõng, mis minu uuringute tulemustest tehtud järelduste kohaselt peaks olema Clematis viticella põhiliik ise:

 

 Aga köögiakna aluses peenras kasvatavad hoopis linnukesed omale talvevarusid:

 Üritaks ikka selle lõhna ka kuidagi siia toppida, saaks talvel nuusutamas käia:

 Üllatus-üllatus - minu kevadel uuritud-puuritud martagonlillia (mida ma kangesti püvililleks tahtsin tembeldada) on valge. Ei mäleta mitte, kellelt ma ta sain. Aga nii tore, et sain!

 Esimene päevaliilia õitseb ka - Stella D'Oro. Aga millegi pärast on tal õieservad viledaks kulunud...

 Olen mitu aastat hädas olnud, et pargiroos oma lopsakusega peenrasse teistele lilledele kaela vajub. Tänavu proovisin siis taimed hästi madalaks lõigata, kuid ikka suudab ta teistele kaela vajuda. Nüüd siis jõudsin lahenduseni, aga võtan selle käsile kas hilissügisel (kui jõuab ja viitsib veel) või varakevadel. Muud ei jää üle, kui nende kahe vahele teha multšitud (näiteks pappkastide ja merekividega) peenravahe. Jah, ma tean, et kibuvits ronib oma võrsetega pikalt selle alt läbi, aga seda teeb ta ka praegu ja peenrast ma lihtsalt rohin need võrsed välja, aga siis vähemasti saavad mõlemad end selle peenravahe peale välja sirutada, nii lilled kui roosid. Mis arvate?

Aga jah, vihma oleks väga vaja. Muru on nii kõrbenud, et niita vaja ei ole, lilled kipuvad üksteise järel longu vajuma. Oleme ju Tallinnast vaid 40 kilomeetri kaugusel (linnulennult tegelikult vaid paarikümne), aga kui ma töö juures vaatasin, kuidas asfalt ujus ja inimesed üldises loigus tippisid, tuli siin vaid paar tilka. Ja niimoodi on olnud mitu-mitu korda. Mis Tallinnast rääkida, isegi vähem kui 10 kilomeetri kaugusel on sadusid piisavalt olnud. See on see poolsaare tipu häda ja needus - meri surub kõik vihmapilved tagasi. Nii et kui puhkajatel ilm sombusevõitu - tulge aga meile, saate päevitada küll ja küll.