Lahkumine kodusadamast. Muide, kalarestoran on juba katsetamas oma menüüsid esimeste katsejäneste peal. Sain minagi kutse, aga kahjuks ei sobinud ajad. Osaliselt sellesama reisi pärast.
Kui kohale jõudsime, siis naabrid sättisid parajasti oma kaatriparkla ankrupoid.
Linnupesa puuriidal:
Esiplaanil külmsuitsuahi, tagapool klassikaline kuumsuitsuahi. Juhtmed kuuluvad digitaalsele termomeetrile, mis ahjusisest temperatuuri mõõdab.
Vaesed külmetavad kanad pole vist elu sees kuuma tunda saanud. See viga saab parandatud
Ahju kereks on mehevenna ämma aidast leitud vanaaegne pakk-kast. Idee olevat vist Novaja Zemljalt pärit, kus mehevend aega teenis.
Kui kalale piisab vaevalisest sussutamisest, siis kogukad kanad tahavad ikka mingi aja korralikku kuumust ka saada, mis liha ära küpsetaks. Tegelikult on see kõik nii uus asi ja puhtalt mehevenna uurimuste/katsetuste teema, mina ei oskagi midagi täpsemalt rääkida.
Kuumsuitsuahjust sai lestad kätte juba pooleteise tunniga, kanu aga tuli veel paar-kolm tundi oodata:
Läksin siis vahepeal hoopis uitama. Leidsin oma jaoks täiesti uue põneva taime, aga enne veel, kui küsida jõudsin, oli Tii mulle juba kommentaaridesse vastuse kirjutanud -nõmmemünt:
Oleks teadnud, et tegu mündiga, oleks ka oksakese murdnud ja nuusutanud. Aga piirdusin vaid vaatamisega, ikkagi kaitseala ju.
Kes teab, mis lill?
Õige vastus on viljunud ja kuivanud kassikäpp. :o)
See pole sugugi esimene kord, kus ma kohe peale fotojahi teema postitamist taban palju paremaid teemasse pilte. Siin siis õhkõrn ämblikuvõrk. Plõksisin neid päris palju, aga et puudus varahommikune abimees kaste näol, jäid enamus pilte parajateks peitepiltideks.
Rammu ainuke magejärv oli praeguse põuaga pooleldi ära kuivanud:
Järvepõhi:
Hundinui-mannekeen:
Sinikaid on tänavu päris palju. Mõni aasta nad peaaegu ei viljugi. Rootsi kukits seevastu on vilju täis iga aasta. Aga väikeseks on selle põuaga ta viljad jäänud.
Kukitsaid ma ei korjanud (mõttetult imalad ja maitsetud), aga sinikaid küll. Kuna maasikad olid enamuses ära kuivanud, olidki sinikad meie olulisim magustoit (peale kaasaküpsetatud koogi hävitamist).
Keset marjakorjamist avastasin järsku, et olen üleni tahmatäpiline:
Imestasin ja hakkasin ringi vaatama, et kus see tulekahju siis olnud on. Ei, süüdi olid hoopis need kõrrelised:
Ega ma ei teagi, kas neil ongi kombeks niimoodi tolmelda, on neil mingi (seen)haigus või hoopis mingid satikad kallal (kogu viljapea tundus nagu võrku mässitud olevat).
Siin veel üks õhkõrna teemasse mahtuv taim:
Ja peitepilt ämblikuvõrguga:
Veel üks vaade magejärvele:
Magejärve ääres on kopra elujäljed:
Veel üks rootsi kukitsa pilt:
Liblikaid oli palju:
Sellist kortslehte pole ma ka enne tähele pannud. Minu arust siin mandril on ikka rohelised-kollakad õied neil. Googeldasin ja leidsin seemnemaailmast sarnase pildi, kas tegu võib olla
punaraag-kortslehega?
Üks saare soolastest järvedest, lindude lemmikpaikadest:
Koovitajapaar:
Üks kaitset mitte vajav lind ka:
Nurmnelgid:
Eks sa püüa neid kärmeid liblikaid:
Tuules lainetav kõrremeri:
Suitsuahju valvaval onul oli aega meie pojaga paati meisterdada:
Ja siin on siis need kuumad pruunid suvetibid:
Kanad valmis, läksime surnuaiale, minu äial oli just sel päeval sünniaastapäev.
Ja tagasiteel käisime ka kopra talveonni vaatamas:
Kobrast ennast ega värskeid tegevuse jälgi näha ei olnud. Ei tea, mis temast saanud on?
Vaade mu äia sünnikodu maadele:
Naabrid:
Teine soolane järv:
Lehvitame päikesele:
Või siis kaamerale:
Uus, helesinine hommik:
Parkla:
Segasime nende idülli:
Meie sihtpunkt:
Siig:
Lestapoisid:
Alamõõdulised said tagasi visatud, lõid veel rõõmsalt takka üles:
Hommikusöögi lõpetuseks avastasin ideaalse kiire koogi aseaine - magus, marjane, kreemine ja midagi ei pudene saialt maha.
Paat sai ka reelingud ja mastid:
Keskel on kivikammeljas:
Jahutav masseeriv jalavann meresoolaga:
Selgus, et kodumail käis kaluritepäeva järgne atraktsiooniderikas elu:
Aga meie olime punased, kuumusest roidunud, kuid siiski mõnusalt välja puhanud.
