Kiire aeg see puhkus

Nii kiire, et, nagu ema ütles, kui eile ta juurest lastega peale kooliasjade poetuuri läbi tuhisetud sai: "Vaatan jah, et sul on puhkuse ajal nii kiire, et pole aega kohe üldse midagi blogisse postitada."

Tõsi ta ju on, see 2 nädalat on tegelikult napp aeg ja teha oleks nii-nii palju. Õnneks või kahjuks on just need puhkuse nädalavahetused ka kõik väga üritusterohked.

Nii saigi kohe puhkuse-eelsel nädalavahetusel Tartumaale põrutatud. Viskasin mehe-lapsed (ja teelt kaasahaaratud ema) oma üliõpilase juurde maha ning põrutasin ise kauaoodatud suursündmusele - Aalujate kokkutulekule. Nagu kõik juba ilmselt kõigist blogidest lugenud on (olen kindlasti viimane-hapupiimane), toimus see võrratu üritus seekord Tsiili ühtaegu iidvanas ja ülinoores aias. Vauu, kus on ikka rassimist olnud ja kus on veel rassida! Müts maha KSA ja KSJ ees, aga ennekõike ikka Tsiili enda ees!
Aga ürituse juurde tagasi. Keskpäeval, kui oleksin pidanud juba kohal olema, olin mina alles teiselpool Tartu servas ja tegelesin pere ja kõigi üleliigsete asjade autost väljaloopimisega. Surusin muuhulgas Keitile kätte tema kohetuleva sünnipäeva puhuks küpsetatud kringli ja teise jätsin autosse Aalujatele. Kõik muu üleliigne ka välja ja, huh, lõpuks sain teele asuda. Üsna kohe varsti (õnneks polnud ma kaugele jõudnud) helises telefon ja kamandati mind tagasi - mingi oluline ese oli veel autosse jäänud. Nojah, sain vähemasti õhtuse tagasitee paremini selgeks. Mine tea, millises taimeuimas ma pärast olen. :oD
Kesklinna jõudes tahtsin minna, nagu mu orienteeruja suunataju (ja siiski viimastel aastatel üsna tihti külastatud Tartu mõningane tundmine) ütles, aga suunaviidad käskisid vasakule pöörata. Esimesel hetkel mõtlesin, et ju mingid ümberehitused ja keerasin, kuhu kästud. Aga siis hakkasin mõtlema, et kui ikka kõik teised rajad rahumeeli peatänaval jätkasid, peab seal ikka mingi muu kala olema ja mind ilmselt surutakse lihtsalt ringi ümber linna tegema. Seda ma aga üldse ei tahtnud ja keerasin jonnakalt väikeseid tänavaid pidi tuiksoonele tagasi. Edasi kulges tee takistusteta just nii, nagu mina soovinud olin. Nojah, rahulikult peatänaval tagasi, kargas mulle järsku pähe mõte, et millise kringli ma ikkagi lapsele kaenlasse surusin??? Nii oligi - rosinamaias laps oli saanud Aalujatele mõeldud suurema sõstrakringli ja väiksem rosinakringel sõitis minuga. Aga, et olin juba niigi hilinenud, pidid kõik leppima sellega, mis juhus neile kätte mängis.Tegelikult traagikat ei tekkinudki kummalgi pool. Kõige rahulolematum oli Kusti, et pidi lubatud rosinakringli asemel sõstraoma sööma ja ometi oli just tema see, kes kõige rohkem seda hävitas. :oD Aalujatel õnneks kringlist puudu ei tulnud, sest kõik olid nii palju head-paremat toonud.
Aga söögi ligi ei pääsenud niipea. Mis söögist rääkida, isegi Tsiili tervitama ei pääsenud, sest maandusin otse keset ülitihedat taimevahetust. Jagasin siis oma kauba ka laiali, mis käis õnneks kiirelt, sest pole mul ju kuhjades haruldasi taimi siin. Aga saamist jagus veel hiliste õhtutundidenigi. Igatahes käis mul pea kogu sellest taimetohuvabohust nii ringi, et loobusin ühisest Aiasõbra külastusest hoopiski, selle asemel istusin maha ja sain lõpuks ka paar sõna võrratu pererahvaga vahetada.
Tegelikult pole võimalik kogu seda imetoredat päeva ümber jutustada, seda tuleb ise kogeda. Ja pilte mul ka pole - jätsin kaamera hoopis Tartut avastava pere hooleks. Mõtlesin, et laenan siia teiste pildistatud piltidest oma lemmikvaate Tsiili aiast, aga...Seda kirjutavad kõik, et igaühel on oma nägemus samast aiast ja tõesti, minu lemmikvaadet polnud kellegi fotodel. Kõige lähem (ehkki siiski väga kauge) vast on see Helve pilt:

Olgu siis öeldud, et minu lemmikute lemmik oli see tumepunane helmikpööristeküngas, mõlemast suunast.
Keset seda mõnusat Aalujate saginat möödus päev otsekui linnulennul ja olin üks viimaseid, kes lõpuks end lahkuma sättis. ei teagi, kui kauaks ma veel lobisema oleks jäänud, kui mu auto mitte Lillekasvataja autot kinni parkinud poleks. Vurasin siis minagi oma täiesti täis (mida, täiesti täis!?!?, aga mul on ju veel kogu pere ja kohvrid-värgid vaja homme autosse mahutada!!!) autoga minema. Õnneks oli mul esialgu ainult Tartusse tagasi vaja minna. Ja õnneks oli ilm nii sel õhtul kui ennustatavalt ka järgmisel päeval pilves, seega võis taimedele kergemat üleelamist loota.
Aga nüüd ma lõpetan selle postituse ja teen muudest tegemistest teised, muidu te jäätegi mu romaani ootama.
Igatahes suured-suured tänud kõigile Aalujatele eesotsas Tsiiliga ja kuumad kallistused ka pisikesele Aalule Thela juurde! Oli nii tore teid kõiki jälle näha ja uute omasugustega tuttavaks saada. :o)

Taas tekkis vajadus...

 Triinu tegi suvel tööd ja kogus raha. Issi toetas ka ja nii sai ka tema omale lõpuks kauaihaldatud nutitelefoni. Koti jaoks jälle, teadagi, raha raisata ei raatsinud.
Värvid valis Triinu ise, tikkimine jäi minu hooleks.

Nagu ikka, oli seda jälle vaja kiiruga keset ööd teha. Seepärast ma tegelikult rohelise poole lillede asetusega rahule ei jäänud, aga ümber teha aega ei olnud. Pruun pool sai  minu arust OK.

Fotojaht: Vana ese

Meil antiikseid asju elamises ei ole. Vist vanim ese, mida tean, on abikaasa Rammu saarelt pärit vanaisale kuulunud kompass. Selles kuskil valmistamise aastat kahjuks pole. Südamiku juurde on kirjutatud vaid P.REBENIZ ja REVAL. Kaanele ja põhja alla on vanaisa kriipinud oma nimetähed GP.
Tegelikult on need nimetähed genealoogiliselt oluline info. Nimelt oli vanaisa passi järgi Kustav ja meiegi teadsime vaid seda varianti (arvestasime oma pojale nime pannes just seda kirjapilti). Alles hiljem tuli abikaasa tädiga jutuks, et tegelikult olevat vanaisa ristitud Gustaviks. Sellest "graveeringust" saab aga järeldada, et ka tema ise täiskasvanuna kirjutas oma nime G-ga ja K tekkis ilmselt nõukogude ametnike kirjaoskamatusest. Kas siis tahtlikult või kogemata, seda ei tea enam keegi.
Aga see (vist) vaskses toosis kompass näitab siiamaani üsna täpselt õigeid ilmakaari ja on tore ese mälestuseks hoida, ei võta palju ruumi ega kogu tolmu. Mitmel korral on ta ka laste koolitöödel abiks olnud - kui koduloo tunnis on vaja olnud midagi ajaloolist kirjeldada-näidata. Nüüd siis mulle fotojahil abiks.
Veel vanu asju.
Photohunt theme is old thing.

Fotojaht: Köögis

 Panin eile õhtul mahlaauruti tulele ja kompotid potti kuumenema ning tulin korraks arvutisse. Mõtlesin, et vaatan, mis seekord fotojahi teemaks on. No selge, ega siis midagi, kaamera kätte ja kööki tagasi.:o)

 

 

Teised toimetavad ka köögis.
Photohunt theme is in the kitchen.