Lõpuks pisut ka aias

 Nonii, esmaspäevaks oli juba 3 päeva puhatud, hunnik uusi taimi nurgas ootamas ja mina polnud sõrmeotsagi mulla sisse saanud. Lausa piin ju. Alustuseks aga, kui olin esmaspäeva varahommikul Triinu suure tee äärde bussile ära viinud, käisin Jõesuust sõbranna juurest läbi ja tõin omale kastitäie hobusesõnnikut. Korjasin veel teeservadest lisagi - kummaline, juba mitu päeva tagasi oli keegi sealt mööda ratsutanud, aga suvilarajoonis ei tundnud keegi selle varanduse vastu huvi. No nüüd võivad tänada mind, et nende kõnnitee puhtaks sai. :oP
Olen üldiselt öökull ja õhtuti kuidagi magama ei saa ja siis muidugi puhkepäevadel magan pea' poole lõunani. Aga tegelikult meeldib mulle väga just varasel rahulikul hommikutunnil omaette toimetada. Nii puhastasingi kohe auto reisimullast ja sõnnikujälgedest ära ning istutasin paljasjuursed taimed ning osa potsikute omi ära. Neid, millele enam-vähem kohe kohad olemas olid. Sellega kaasnes muidugi ka siin-seal rohimist, pealsete lõikamist ja muud nipet-näpet. Toimetasin niimoodi peaaegu 2 tundi enne kui tuppa läksin.
Pisut olid ju sügelevad näpud rahu saanud, aga ikka kripeldas veel. Ja nii olingi üsna varsti taas õues ja võtsin ette tõeliselt kaua hinge vaevanud tegemise - üle 20 aasta korralikult läbi kaevamata peenra. Sellesama, kus mul see pidevalt külvav sinine elulõng resideerub. Ja kus on meeletult tulpe ja muud. See viimane aga tähendab, et lihtsalt labidat sisse lüüa ei saa ju. Nii nägigi mu "kaevamine" väga imelik välja ja labidas püsis puutumatult kuurinurgas. Kõigepealt võtsin kühvliga välja enamuse taimi. Puutumata jäid vaid seina ääres metsviinapuu, rooside ja elulõnga emataime ümbrused, kaktusepoolsest peenraotsast veel paar sügava juurega püsikut - valge muskus-kassinaeris, krüsanteem ja päris nurgast ka ibeeris. Teised maandusid veevanni. Meil, muide, oli vaatamata vihmadele muld ikka veel päris kuiv. Kõik elulõngatited, mil enam-vähem terve juur alla jäi (jeerum, milline ülitihe juurevõrgustik neist seal peenras oli!) läksid ka esialgu ühte ämbrisse, ehkki ma olin kindel, et neid küll enam kellelegi sokutada ei ole.
Ja siis ma hakkasin kogu seda allesjäänud mulda raasukesehaaval käte ja kühvli abil läbi sõeluma. Nii sügavalt, kui suutsin, rohkem kui 1 labidajagu igatahes. Igasuguseid sibulaid tuli 3-liitrise ämbri täis. Osadel oli 4-5 kasukat seljas, osad juba hukkunud ka. Nartsisse oli väga vähe ja neistki olid osad suure rasvase tõugu poolt keskelt tühjaks söödud. Poleks Tii vastavasisulist postitust olnud, ma poleks osanudki tähelepanu pöörata. Need nartsissid, mis tundusid enam-vähem OK olema, panin veel mõneks ajaks lahjasse lilla-vette likku. Kanget ei julenud teha, sest neil olid juba noored põuast kurnatud juured all. Tulpide puhastamine jäi õhtuks ja need on siiamaani toas ämbris ootel, panen maha tagasi alles hiljem. Aa, kas keegi teab, kas pisikesed lillaka koorega sibulad on siniliilia omad? Neid ma hea meelega sinna tagasi ei topiks, aga kevadel mu meelest olid neil valged ja suuremad sibulad.
Aga kui olin kogu peenra niimoodi läbi sõelunud, segasin sinna sisse komposti ja hobusesõnnikut. Viimast üritasin sinna mitte panna, kuhu iirised tagasi said. Ja siis istutasin maha tagasi väga väikese osa ülesvõetud džunglist ja lisasin mitmeid uustulnukaid. Mõned taimed leidsid (või leiavad) uue koha mujal peenardes, mõned pistsin äraandmiseks pottidesse, aga enamus kuumaasikaid, iiriseid ja muud pudi ootavad siiamaani vannis ja tõenäoliselt maanduvad kompostis. Või siis kuumaasikad kuskil metsikumas aiaosas. Eks vaatame, kuidas ma jõuan.
Igatahes oli ilmataat mulle tehtu eest nii tänulik, et kastis kohe samal õhtul ja on siiani vahelduva eduga aina kastnud, niiet mu istutused tunnevad end kõik väga hästi. Ja ise ma olen megarahul. Hetkel muidugi on peenra välimus "toores", aga ikkagi parem, kui see varasem padrik.

 

 Teisipäeval käis Urra külas (Tii saadetud sibulate järel) ja talle suutsin muu hulgas ka elulõngatited kaasa sokutada. :o) Kuna teisipäev oli sajune, siis kuluski suuremas osas päev tubastele töödele, kokkamisele-küpsetamisele ja kohvetamisele. Aeda jõudsingi vaid Urraga koos väljakaevamistele. Kolmapäev oli põhimõtteliselt sama, ainult külaliseks oli Kadakas oma poistega ja talle me seekord midagi välja ei kaevanud. Ja õhtud olid ka hõivatud koosolekute ja proovidega.
Neljapäeval sai ette võetud suvelõpu kohustuslik linnatuur - mis tehtud, see tehtud. Sisuliselt läkski kogu päev selle nahka, aga kooliasjad on meil nüüd olemas ja mul uued dokumendid ka lõpuks käes, hea seegi. Neljapäeva õhtu venis aga meil kõigil hilistesse öötundidesse, sest koolimajas toimuvale filmilaagrile oli vaja aidata ööhäiret teha. Väga lahe elamus oli!
Aga küll oli raske hommikul tõusta. Tõusma aga pidi, sest meil oli täna laadapäev. Ärge küsige, miks reedesel päeval. Väga vaikne üritus oli, nagu arvata võiski. Aga väga hea oli, et enne pühapäevast etendust Kuhjaveres sai meie etendus värskelt läbi mängitud. Homme-ülehomme siis olemegi seal, külateatrite festivalil. Ja aeda jälle ei jõua. Õudne küll, kui puhkusel olles jõuab vaid 1 päeva nädalast aias toimetada!!! Ja oleks siis õmblustöödegagi valmis jõudnud. Ei, puha pooleli alles. Hea, et mõned hoidisedki purki saanud on.
Mõned lillepildid ka:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 Kevadel tundus väga uskumatu, et neist tibatillukestest kikkapuu õitest tulevad mingid suured vahvad viljad, aga siin nad aina paisuvad:

Unustasin klaasid

Unustasin eelmisele postitusele lisamast. Kuna Keitil oli ju sünnipäev tulemas + me polnud veel enne tema Tartu elamises käinud, sai muule kingitusele lisaks talle ka klaasid kingitud (neid pidi vähe olema, et sõpru külla kutsuda). Niisama poeklaasid on igavavõitu ju ja nii kaunistasin neid pisut. Kasutasin samu värve, millega Kadi sünnipäevaks tema saunaakna ära kaunistasin. Aga nüüdseks oli selgunud, et see Idea Vetro hõbedane kontuurvärv (tuubis) vajab siiski kuumutamist. Mõtlesin siis oma kahtlasevõitu tarkusega, et ega sellele kuumutamist mittevajavale purgivärvile ju kuumutamine ka liiga ei tohiks teha. Ja värvisin südamed kohe ka punaseks. Väga tumedad said, isegi liiga tumedad. Aga ei olnud enam aega kõike maha pesema ja otsast alustama ka hakata. Kuivatasin natuke ja siis lükkasin ahju. Aga hiljem selgus, et kontuur on nüüd küll kõva ja kindel, aga see kuumutamist mittevajav värv oli paksematest kohtadest mullitama ja siis kõik veel murenema ka hakanud. Pisut näpuga lükkamist ja kõik pudenes klaasilt maha. Peaaegu kõik. Kohati ei saanud mingi väega värvi lahti. Vaatasin, mõtlesin ja värvisin need tumepunase jäänused kollasega üle. Tulemus sai päris lahe, huvitav ja väga omapärane. Selliseid kindlasti teistel ei ole. Ja iga klaas on ka pisut erinev - kui joodav kraam liiga kange just pole, suudab ehk igaüks just oma klaasigi ära tuvastada. ;o)

Rannarahvas Tartut vallutamas

 Nagu eelmises postituses mainisin, vurasime möödunud laupäeva varahommikul Tartusse. Ülemiselt pildilt võib näha, et alustasime suverežiimis poja jaoks ikka väga varakult. Ja vaatamata sellele jäin ma oma üritusele hiljaks.
Ilus pilvemuster teel:

Kuni mina Aalujatega kohtusin, tegi pere Tartuga tutvust.
Kaarsillal:

 

 

 Tartu Muusikanädal:

 Nii "palju" publikut. Õhtuseks (ka tasuta) kontserdiks olevat umbes poole rohkem olnud.

 Huvitav, mida siin tehakse:

 

 Vanemuise ees:

 Müürimaalingud:

 Iga kord, kui seda pilti vaatan, ma tõepoolest kohe hingan välja:

 Õhtusöök Opera Pizza's:

 

 Jupike tudengi raamaturiiulist:

 Pühapäeval seiklesime juba kõik koos Tartus. Eesmärk oli lõunatada Crepp'is ja hulkusime siis ringi ka seal lähistel. Niikui ülikooli peahoone nurga tagant Toomemägi paistma hakkas, teadsin, et just sinna ma minna tahan. Käisin seal viimati vist umbes 5-aastasena, kui mu ema ülikooli lõpetas, seega ei mäletanud midagi.

 Lollil harimatul inimesel tekkis küsimus, miks selles lauses üks "must" prantsuse keeles peab olema?

 Vaated Inglisillalt:

 

 Püssirohukeldri vastas paistis üks väga huvitav maja. Ma nii väga loodan, et keegi selle kenasti korda teeb:

 Ja kohe kõrvalmajal on huvitav rõdu ning mulle tundub, et ka esiplaanil olev tehnilise ehitise katus on haljastatud, mitte lihtsalt rohtu kasvanud:

 Tähetorn:

 Huvitav seinamaaling. Algul märkasin ainult seda rätsepaistes jänest,

 alles teiselpool avastasin, et see punane muster kuulub lohele.

 Kustil oli kange tahtmine linnusevallist alla minna. Kuna ma keeldusin porist käkki restorani kaasa võtmast, suutis ta end siiski tagasi hoida:

 Pilte töötlema hakates vaatasin, et tore vaade läbi puude Tartule...

 ...alles heledamaks tehes avastasin, et ka mu oma mees pildi peal on ;o)

 Trepimademe mosaiik:

 Tasakaaluharjutused kallakuserval. Äkki ikka saaks kuidagi otse alla. ;o)

 

 Jõudsime mosaiigini:

 Raekoja plats paistab otse ees:

 Huvitav majasein:

 Ilusad laternapostid on Raekoja platsil:

 Kohustuslik:

 

 Tartu Raekoda:

 Välikino ekraani pakiti kokku:

 Kui Tallinnas saab seinast raha, siis Tartus hoopis uksest:

 Hmm, pildistasin aknakaunistust, aga üldse ei vaadanud, mis poega tegemist oli:

 Väga silmatorkav Tsink Plekk Pang:

 Restoranis Crepp. Poja vaatas põnevusega, kuidas meile lauda kaeti.

 Aga oma roavalikuga pani ta puusse. Mul pole õrna aimugi, miks ta magusaid pannkooke ei tahtnud ja baguetti eelistas. Ta enne veel tükk aega usutles mind, misasi see on ja kui veendus, et see on see piklik saiake, otsustas ilmselt singi ja (Brie) juustu järgi kui kõige söödavamate koostisosadega roa kasuks. Paraku osutus esiteks sai kivikõvaks, juust "imelikuks" ja kõige tipuks oli sinna vahele määritud veel mingit magusat meekastet.

 Igatahes lõppes lugu nii, et mina sain oma võrratut kirsi-šokolaadikreppi vaid poole jagu nautida, siis pidin kõvale saiale üle minema. Õnneks jäi mõlemal tüdrukul ka pisut kreppi järgi (portsud olid tõesti suured ja toitvad) ja sain ikka lõpetada magusa suutäiega. See kõva sai, muide, jäigi pooleldi söömata.

 Krepid ahjuõuntega olid hapukamad, kui kirsiga. Mulle meeldis kirsiga rohkem.

 Abikaasa valis soolase pannkoogi (sel oli ka mingi oma nimi) lõhe ja porruga. See maitses talle väga. Kusjuures enamasti talle porru ei maitse, on liiga maitsetu, aga siin oli mingi vürts lisaks ja tulemus mõnus.

Kõhud täis, oligi juba aeg sealmaal, et Keiti koju tagasi suunduda ja, oeh, üritada ka kohvrid ja muu taimelaadungile lisaks autosse mahutada. Uskumatu, aga kellegi poolt Aalujate kokkutulekul mainitud lause vastab tõele - aiahooliku auto mahutab täpselt nii palju taimi, kui vaja mahutada.
Viimased kallistused kohe-kohe 20seks saavale üliõpilasele, tiir veel lähimast Prismast läbi ja vurasimegi kodu poole, sest nädala Tartus õe juures veetnud Triinu pidi juba järgmisel varahommikul Hiiumaale Koolispordiliidu üritusele "Meri ja päike" sõitma hakkama ja see nõudis ümberpakkimiseks pisut veel õhtust aega. Ja minul oli näidendiproov, sest 2 esinemist ootas ees.