Neljapäevane jalutuskäik

  Neljapäeval käisid sisemaalt sugulased külas. Ja sel puhul tuleb ju ikka mere äärde jalutada. Sadamas suurt midagi vaatamisväärset polnud, sest kaevamised-ehitamised ikka veel käivad. Restoran ju on, aga seda pensionäride rahakott eriti välja ei kannata ja jätsime ta vahele. Liig' varane kellaaeg oli ka veel, see on avatud N-P kl 14.00-22.00.
Kuna mul tuli meelde, et fotojahi selle nädala teemaks on üksik, sai igaks juhuks ka selleteemalisi pilte otsitud. Ülemisel fotol on sadama kõrval asuv suur kivi - Hallikivi e. Titekivi. Selle tagant toodi vanasti kõik küla tited. ;o)
Aga varsti suundusime poolsaare tipu poole. Teelt leidis ema mõned üksikud pärlid:

Kui ma siis nende pildistamiselt pilgu eesolevale teeribale suunasin, nägin järsku samu pärle, suuri ja palju. Kahjuks pildilt seda efekti ei jää, sest kaameral on parem nägemine kui minul ja tema tuvastas kohe, et tegemist on kuivama laotatud rüsatiiva "pulludega" hoopis.

 Suur kiilukujuline kivi pildi paremas servas on Odakivi:

 Sellise põuase suve peale (mis, muide, kestab peale mõnda vihmapäeva siiani rõõmsalt edasi) oli väga naljakas sealt rannaliivalt ülimalt jõulisi ja mahlaseid noori kadakavõrseid leida. On ikka mõnel jõudu kasvamiseks:

 Selline "lopsakas" loodus meil siin:

 Ai-ai, need kivid on kurjameid (kalaröövlid kormoranid) täis. Taamal paremal paistab Muuga sadam ja pihlakatuti taha jääb Maardu (Kallavere):

 Milline uhke kanarbikulaik:

 Ja see pilt meie vanast tuletornist pääses siis fotojahti:

 Kurjamid ka pisut lähemalt:

 Ei pannud pildistades tähele, et võte tuli udune. Ilmselgelt polnud mõtet ka sama kaadrit tagasi kordama minna:

 Ka Muinastulede öö lõke on veel üksik:

 Kollased särasilmad:

 Uitro sääre ots jätkub veel pikalt vees, aimatavalt tänu väljaulatuvatele kividele.

 Säärele oli maabunud ka üks tõeline bufaika:

 Ja veel palju kurjameid. Lugesin neid siitpoolt lausa 20 kokku. kui teise poole omad ka otsa liita, tuleb üle 30, grrr. Vot sulle linnukaitseala lähedust. Kes kalu kaitseb?

 Rebased armastavad ka sääre tipus jahil käia. Aga kormoranideni nad kahjuks ei küündi.
Siin on väga hiljuti veel lõunatatud:

 Vaade Uitro sääre võimalikust kaugeimast tipust maa poole tagasi:

 Tagasiteel jäi silma veel ilus kadaka ja kivi kooslus:

 Kui tagasi jõudsime, oli merel nähtud sajupilv juba maale jõudnud ning õnnetu Milka kükitas tihedalt seina vastu surutult vihmavarjus. Viisime ta siis tuppa sooja ja kuiva nautima. Ega tegelikult ilm külm ei olnud ja sadugi oli vaid vaevumärgatav - kui pildi suureks klikid, saad aru, et tugitooli katteriie on eestpoolt vaid pisut märg. Ja rohkem vihma ei tulnudki.:o(  Aga merevesi oli veel päris soe.

Fotojaht: Üksik

 Teised üksikud, üksijäetud ja üksildased.
Photohunt theme is lonely/alone.

Minu lemmikutele

 Juba ammu kibelesin oma eelmisel aastal istutatud maasikaid

 üles võtma. Täna siis võtsin selle töö lõpuks ette. Taimed olid küll parimas kandeeas, aga koht oli neile ikkagi liiga varjuline. Ja pealegi oli mul seda kohta vaja oma hetkelemmikutele - helmikpööristele.

 Peenar sai kosutuseks hobusesõnnikut ja komposti ka, ehkki eelmine aasta alles sai läbi kaevatud.
Olulisem aga oli iiristepoolse peenraosa astanguliseks tegemine - meie põudadega voolas sellest üsna liivasest kallakust see vähenegi vesi lihtsalt üle.

 Muidugi tuli taas kive puudu, peab röövretkele millalgi minema. Sellepärast on praegu (ajutiselt, tahaks väga loota) kohati rida tillukesi kive ja paaris kohas isegi eterniiditükid.

 Mõnda taime ma ei puudutanud, poetasin ainult ümber nende pisut komposti ja kergitasin pinnase horisontaalsemaks. Üks selline oli näiteks praegu õitsev hiina astilbe, mis eelmisest kohast siia kolimise (ülemöödunud suvel) on kenasti üle elanud ja koha omaks võtnud.

 Siin nad siis nüüd peesitavad ja ma väga-väga palun neid, et nad mulle samasuguseid ilusaid puhmaid tegema hakkavad, nagu on teistel aedades:

 Osad neist olid uued, pottidest, aga osad päästsin ebasobivatest peenranurkadest kokku.
Aga maasikad on mul hetkel raasukese mullaga kausis, need peaks kindlasti homme maha panema. Paraku on siin jällegi enne vaja kohad ette valmistada. Aga mul on vaja homme ka üks ringreis teha. Oh, oleks ometi päevad 48-tunnised.

Tomatid on vilju täis, aga vaid paar-kolm taime on hakanud neid ka küpsetama.

 

 Üks toa-alpikann õitseb juba üle kuu aja, nüüd on teinegi õiepungi tegema hakanud. Muide, pildi alumises paremas nurgas on suur alpikanni viljakupar. Kas keegi on neid seemnest kasvatanud?

 Kobarpea 'Britt Marie Crawford' on vaatamata tigude jätkuvale massrünnakule suutnud ilusti õitsema hakata:

  Seda nime algust ma keeldun välja ütlemast ...heleenium õitseb:

Muidugi jäin tänaste kaevetööde peale lootusrikkalt seda va "RobbieWilliamsi vihma" ootama, kui aus olla, siis ma lausa rihtisingi kaevamise just selle suurvihma ennustuse järgi. Aga tuppa tulles ilmateadet uuesti vaadates selgus, et suur sadu oli ära haihtunud. Tea' kas nad käisid pilvi laiali ajamas?

Kott

 

 Isetegija aastaprojekti augustiteemaks on õmblemine. Ja nagu tellimise peale tekkis mul just vajadus õmblustöö järele. Nimelt sai Kusti sünnipäevaks tennisereketi. Siiani oli ta trennis käinud (jalgrattaga 1,5km) kasutades vaid õpetaja reketeid. Nüüd aga vaja ju isiklikku edasi-tagasi vedada. Vaatasin pisut nende kottide hindasid - no võtavad lausa oigama. Nii võtsingi nõuks see asjake ise valmis nikerdada.
Pean tunnistama, et nii keerukat asja ma vist enne õmmelnud polegi. Mõtlesin väga hoolega järgi, mis järjekorras ma peaks oma tööprotsesse teostama ja mida kuhugi veel kindlasti vahele toppida oleks vaja. Kui siis lõpuks masinal põhiõmblusi kokku vuristasin, värises ikka süda sees, et äkki ikka läks miskit valesti. Huh, õnneks ei läinud.
No kindlasti saaks selle ka kohati ilusamini ja lihtsamalt tehtud jne, aga tegelikult olen mina ise küll rahul ja loodetavasti ka poeg peale homset esimest sellega trenniminekut.

 Tegin kotile peale ka mahuka kummiservaga tasku, et saaks sinna panna veepudeli, palli, vihmajope või muud vajalikku.

 Mitme asjaga vedas ka. Olen ju nõukaajast pärit ja harjunud igasuguseid asju alles hoidma. Ja kui mõni riideese või kott katki läheb, ei viska ma ka seda täies tükis minema - rihmad, lukud, nööbid, kõik, mis tundub veel kasutuskõlbulik, saab maha harutatud. Nii olidki mul olemas valmis seljakotirihmad koos kinnitusklambritega ja puha. Kahjuks muidugi pruunid (olin Tartu Abakhanist ostnud musta impregneeri). Aga õmblesin rihmadele peale sama paela, mis taskul iluks, ja kohe oli tulemus parem. Muide, selle paelaga oli ka tore lugu. Tartus lihtsalt vaatasin poes, et mustale riidele võiks midagi rõõmsamat ka lisada ja näppu jäi neoonrohelise rahvuslikku laadi mustriga pael - mingit roosilist paelakest ju poisile ei pakuks. Kui nüüd kott valmis ja pildistama hakkasin, oli mul järsku imestusest suu lahti - olin paela kogemata (või alateadlikult) valinud täpselt sama värvi, mis tennisepallid!
Aga vanadest varudest leidsin ka paraja musta kotiluku ja veel ühe rihmajupi kotisuu kinnituse jaoks. Ka takjapael, voodririie ja nõukaaegne villavatiin olid mul varuks olemas. Seega kuluski raha vaid impregneeriide jupi ja kaunistuspaela peale. Kokku läks vist umbes 4 eurot, aga seda impregneeri jäi veel päris palju järgi ka.