Sõltlane

Tänased aiatööd olid:
*eilse niitmise viimistlemine ehk peenraservade lõikamine (koos väikese rohimisega muidugi)
*kõrvaltrepikoja esisel platsil pihlakate ja näärelehiste rooside hoolduslõikus
*Tiinalt saadud tageteste istutamine (minu omad on ikka alles sentimeetrised :o( ) ja pisut kastmist

Rohkem ei jõudnudki, sest Airi tuli. No ma teadsin küll, et Airi tahab täna mu lilli pildistama tulla, olin kindel, et ma ise täna ei ühine, sest eile just tegin põhjaliku ringi peale (vt eelmine postitus). Arvate, et ma suutsin käed rüpes kõrval vaadata? Otse loomulikult mitte. Juba mõne kaadri pärast silkasin tuppa oma kaamera järele. Ja siis me kükitasime, kõõlusime, kõhutasime üksteise võidu.
Airi pilte näeb siin.
Ja minu omad siis siin:
Esmalt samuti paar kaadrit Veera peenrast. Muide, kas keegi teab, mis imekaunis sõstraline see on? Vilja ei pidavat kandma või vähemasti pole Veera näinud ja ta ise ka ei tea, millega tegu.Suurtuhnik Esimene tõi lahenduse - tegemist on vereva sõstraga Ribes sanguineum.

Kui Airile meeldivad rohkem igasugused pungad, siis minule meeldib enamus lilli siiski rohkem avanenuna. Erandeid muidugi on. Aga mahhooniast valisin mina ikka õitseva kobara:

Oma pikast priimulareast ma ikkagi head pilti ei saanud, valest suunast valgus oli. See õhtuvalgus pani aga valge priimula eriti hästi särama. Muide, Airi pilt neist meeldis mulle tegelikult rohkem.

Aga see karvane magun on tõesti üks neist, mis ka mulle pungastaadiumis rohkem meeldib - liiga täidisõielisena vajub ta õitsevana väga ära. Kummaline on aga, et ma ise polnud enne tänast üldse selle peale tulnud, et neid ilusaid pungi pildistada.

 Murumaasikas:

Helmikpöörisest meeldis mulle ka Airi pilt kordades rohkem, tema suutis valida vaid ühe, ilmekaima, lehe.

 Ilmselt viimased kaadrid alõtša pitsivahust. Juba sajab.

  Roheline:

 Hea ja kindel tugi:

 Dollarilill:

 Igihali:

 Mahe õhtuvalgus lubas ka kärtspunaseid tulpe normaalselt pildistada:

Roosidel on tänavu üsna mitu katset pungi aia taha läinud ja märtsis tagasilõigatud oksi tuleb tegelikult siit-sealt veel tagasi lõigata.

 Lihtne valge ilu:

 Pisut narmendavad:

Püvilille pildist keskmine kaader on tegelikult eilne. Aga tahtsin näidata, kuidas tänane tuul kõik kellukad ühte suunda keeras ja sellepärast tegin sellise kollaaži:

 Selle kukeharja sain möödunud suvel Tiilt. Võrratu säraja õhtuhämaruses:

 Paar selilitehtud pilti ka:

 Selle pildi nimeks paneks "Maaelu":

 Trügivad hoolega:

 Valguses ja varjus:

 Kollane haldjamütsike:

 Mina keeran ikka päikese poole. Kirikakar ja tulp "Czar Peter":

 Ja paar tulbikaadrit veel siia lõppu:

Minu pilte muidugi Airi omadega võrrelda ei anna, tal on meeletult rohkem oskusi ja kogemusi ning hoopis teistsugune kaamera, aga tore oli ikkagi koos pildistada ja ausalt öelda pani rohkem pingutama küll. :o)

Ja ülejäänud reedesed pildid ka

Ei jõudnudki neid öösel enam postitatud. Nüüd muidugi uued pildid juba kaameras ootel, aga vot, enese distsiplineerimiseks neid enne alla ei lae, kui see postitus valmis.
Ah et mis mõttes ülejäänud? Noh, panin mõned eilsed pildid juba fotojahi postitusse ja neid siin kordama ei hakka.
Kuna leegitsevpunane tulp oli normaalolekus päikesepildil liiga intensiivne, siis mängisin natuke heleduse-tumedusega ja keerasin lõpuks tumeda vindi õige tugevalt peale. On ju vahva:

Harilik maadjas viigikaktus ja sort "Smithwick" tunnevad end väga hästi ja juba on näha ka pisikesi kõrvaalgeid. Nii tahaks tänavu lõpuks kasvõi 1 õikesest ka näha...

Aga Kadakalt saadud viigikaktus Opuntia macrorhiza (Muhedik, ma ei leidnud sellele eestikeelset nime andmebaasist!) on väga kahtlases seisus. Kevadel olid tema oksad kõik kahjustatud ja nende eemaldamisel jäigi alles vaid see esimene oks, mis nüüdseks tumedamaks tõmbuma hakkab. Karta on, et temast elulooma enam pole, aga välja tirima ma teda veel küll ei hakka - kuhu mul kiiret?

Bakkeri "roosadest" nartsissidest viimane püsib vapralt elus juba mitmeid aastaid, aga vot ilusat sirget õit ei kasvata, ikka on selline moondunud nässakas:

Mõned püvililled:

Lõpuks on ka minul kõrge püvilill õitega uhkeldamas:

Ja brunneragi on nii palju kosunud, et hakkab tänavu lõpuks õitsema:

Kas Tulipa tarda'sid on kahte sorti? Madalaid ja kõrgeid? Sest minu omad on alati olnud maadligi tähekesed, need uued on 20 cm kõrgel varrel ja alustasid õitsemist hulga hiljem. Mõtlesin algul, et asi ehk kasvukohas, aga mu madalatest üks on ka samasse peenrasse kolitud ja see püsib ikka madal, tõsi, õitsema hakkas ka see teistest hiljem. Siin pildil siis need uued, hilised ja kõrged:

Lillekasvataja "Golden Appeldoorn", jätkuvalt suured ja tugevad, aga erilise paljunemisega ei hiilga:

Valge kobarhüatsint on paljunenud korrapäraselt 1-2-4, oletatavasti on neid järgmisel aastal siis 8 :oD

Vasakpoolne tulp on Tiilt saadud "Zombi", parempoolse nime vist ei tea:

Mandžuuria pähkel on kenasti elus:

Mingi hanerohi, tundub nagu tähtkarvane, aga ühevärviliste lehtedega, on end meeletult laiali ajanud, aga õitseb väga hõredalt. Taaskord põhjus end kiviktaimla ümbertegemisele utsitada:

Selle nurmenukupildi keskkohas oli mul see suur ja eakas nurmenukk, mida tänavu enam pole, aga ta on tublilt endast ka päris nurmenukk-järglasi maha jätnud ja ausalt öelda ma küll ei mäleta, et ma eelmisel aastal reaalselt kelleltki punast nurmenukku saanud oleks (ehkki ma õhkasin ja igatsesin küll). Ja kui olekski, siis poleks ma teda igatahes nii kitsasse kiviprakku toppima hakanud, seega arvan, et siingi on tegemist minu nurmenukuvanakese lahkumiskingitusega mulle:

Tulp "Eternal Flame":

Osa tulpe on ikka väga minimõõdus tänavu:

Nartsiss "Churchill":

Arendsi kivirik on, nagu ikka, kõige ilusam just seal, kuhu ta ise end sättinud on. Nimelt tärkas üks taimeke mul paraadpeenra äärekivide vahel. Jätsingi ta sinna ja nüüd:

Ma küll ei mäleta, aga ilmselt võtsin eelmisel aastal üles oma viletsamaks muutunud tulbid "Yellow Exotic Bird", sest tavapärases kohas neid enam ei õitse, aga hoopis mujal on üks ja ainus selline väikseke õitsemas:

Kevadidüll niidukiga ;o):

Maasikas, mis on magusast magusam ja seda isegi enne viljumist juba ;o):

Minu koerahambad on ilmselt ikka "Pagoda", pungad olid ainult külma käes roosad, see ainus vapper õitsemiseni jõudnu on ikka kollane lõpuks:

Lillekasvataja ülipõnevad tulbid on alustamas:

Minu murtudsüdamed, valge ja õevane:

*Helmikpöörised ka juba säravad:

Aga kes on see tundmatu roheline mütsakas mul seal keskel? Tärkas juba väga ammu ja mina aina nuputan. Eile vaatasin isegi eelmise aasta postitused peale istutamisi üle - no ei ole midagi sellist seal kuskil näha. Aga kui umbrohi, kas ta siis tärkaks kohe suure, 10-sentimeetrise läbimõõduga tiheda puhmana? Siis ta tuleks ju ikka liblena ja hiljem kosuks.

Siin üks umbrohukaunitar, tärganud võrgukuivatusnurga paekivide vahel ja nüüd särab nagu õige mees kunagi:

No ja lõpetuseks - usalda ikka oma laanesõnajalgu, küll nemad juba teavad! Olen kevad otsa vaadanud ja oodanud ja pidasin sõnajalgu juba hoopiski hukkunuks. Aga nad ju ei saanudki enne eilset end rullima hakata, sest üleeile hommikul oli maa veel tugevalt valge. Aga nüüd siis võib juba kõike maha panema hakata.

Nonii, aga nüüd ma siis võtan tänaste piltide töötlemise ette. Ohjahh, neid sai jälle üle 70 algselt kokku, sest külapealt sõbranna tuli oma väga bro kaameraga ka mu lilli pildistama ja siis me tegime koos kükki-kõhuli-selili maratoni mu peenarde ümber. Naabrisõbrannad käisid vaheldumisi pesunööride vahet, vaatasid ja imestasid. Ja mine tea, palju veel tubadest kummaliste hullude jälgijaid oli. :oD

Fotojaht: Kõrvuti

Pole jälle ammu saanud mahti fotojahis osaleda. Seekord aga teema nii lihtne, et tänasest lilleraportist on küllaga materjali leida.
No näiteks on mul uustulnuk mägisibuljas nõmmkann kahekesi kõrvuti (aga vaata mullapinnalt, kui palju neid edaspidi kõrvuti olema saab):

 Või siis isekülvanud sarvkannikese õied kolmekesi kõrvuti neitsikummeli ees säramas:

Või kui kahte-kolme väheks peate, siis erinevaid priimulaid kõrvuti on mul päris palju kohe. Tegelikult on neid rohkemgi, aga pildistasin enne muru niitmist ja see heinamaa pole just ilusaks taustaks:

Kobarhüatsint "Blue Spike" (kergelt lillakas suur ümar pussakas esiplaanil, keskel, pisut paremal) on aga hoolega tittesid tootnud ja nii on nad rõõmsalt emmega kõrvuti, igaüks pisut omamoodi nagu lapsed ikka:

Eks see peenarde kujundamine ongi enamalt jaolt taimede kõrvuti sobitamine. Vahel läheb täppi ja tekib hea kooslus, teinekord mitte, sest igal taimel on omad eripärad - värvid, kasvud, kujud, õitsemise ajad jne. (Muide, see viimane võib aastati ka erineda ja seega võib sama kooslus mõni aasta toimida ja teinekord üldse mitte. Tänavu ongi üks selliseid erilisi aastaid, kus taimed palju tavapärasest erinevad).
Kaukaasia hanerohu ja kobarhüatsindi kooslus meeldib mulle näiteks väga:

Tulbid igihalja ibeerise kaisus on ka päris vahvad ja kui hästi läheb, ei lõpeta ibeeris õitsemist enne tulpe. Ainult ma ei mäleta hetkel, mis värvi tulpidega tegu oli. :oD

Ja päris väikesed (suviku)tited on tihedalt kõrvuti vanas leivakastis, et vapralt vastu panna kevadkülmadele):

Kui nüüd lilledest küllalt sai, siis teistel on ehk muud ka kõrvuti.
Photohunt theme is side by side.