Mind kutsikana truult saatev Milka esitleb hetke staare ehk tulpe. Nimed suudan hetkel vaid väga üksikutele lisada.
"Oviedo":
"Belicia":
"Black Parrot":
"Golden Appeldoorn":
"Little Beauty":
Punased oivalised tulbid (
Tulipa praestans):
Jee, sellel kaktusetükikesel on ikkagi kenasti elu sees:
Ja mu tundmatu puhmas osutus Tiilt saadud jumalatelilleks:
Igihaljas ibeeris on otsustanud lausa läbimatu valge kooriku peenrale peale panna:
Kõrvikpriimulale mõjus küll ümberistutamine hästi, aga ma olen ta ikkagi täiesti valesse kohta istutanud. See on see, et teistel ta juba ammu õitses ja siis ma panin ta kohale, mis tol ajal päris paljas oli. Aga meil ju kõik palju hilisem ja nüüd siis on tema õitsemise ajaks teised lilled ta ümber end laiali sirutanud ja pidin seda ainumast õiekest lausa otsima kuskilt padriku vahelt:
Lõpuks on alustanud madalad iirised:
Bergeenia särab uhkelt üle peenra:
Nõgeste maailm on minu jaoks totaalne mõistatus. Samasuguse lehemustri ja õievärviga on Kaarnalt saadud suur ja lopsakas, klassikalise piimanõgese mõõtu isend:
ja maadligi madal Muhediku versioon:
Nartsiss "Sun Disk":
Eilse vihma jäägid "roosa" nartsissi kukil:
Äädikapuu alla on end sättinud imearmas roosa-sinisekirju umbrohi:
Samuti imearmas sieboldi priimula on mul kahes kohas.Varjulisemas ta veel ei õitse, aga päikeselisemas on jällegi raske teda muude taimede vahelt lähedalt pildistada. Selline eemaltvaade siis:
Arendsi kivirikkudele tänavune kevad minu juures meeldib:
Anemoonid on tänavu tagasihoidlikumad, aga seda ilmselt mitte talve pärast vaid seepärast, et olen neid armetult rappinud - no mida nad siis ronivad teiste lillede sisse, püsigu seal, kus vaja.
Padjandfloks e nõeljalehine leeklill:
Õevane roosa ja valge murtudsüda:
Brunnera on oma õievarred juba väga pikaks venitanud. Sel pildil on sort "Looking glass", ehkki õitsemise poolest ju erilist vahet pole, neil ikka hilisem leheilu olulisem:
Alõtša on selleks korraks lõpetanud ja peenrad "lumega" üle puistanud:
Kuskil seal lumes sirgub ka kaunis kastanilehine rodgersia. Kas talle meeldibki oma risoomimugulaid pooleldi maapinnal pidada või peaks ta sügavamale tagasi sundima?
Kui asi juba puiseks kiskus, siis mõned pildid puudest ka.
Lõhislehine äädikapuu:
Punaseleheline sarapuu:
Minu kullakallis kuuseke otsustas tänavu endale ehted ka kasvatada, nii megatore. Mitu tükki on ladvas, see aga minu silmade kõrgusel:
Kirsike õitseb:
Ja minu seemneõunapuuke alustab ka kohe:
Lõpuks õitsevad ka minu sõstrad:
Muhediku punaseleheline kibuvits on tumepunasest faasist üle läinud punakasroheliseks:
No ja selline vihmapäeva järgne võrratu päikesehommik, nagu täna oli, kutsub ju vägisi piiskadega ja muidu värskeid lehekesi pildistama:
Aiatöödest sai täna lõpuks statsionaarsetesse pottidesse istutatud kõik 30 kirsstomati "Venus" taime. Kirjade järgi peaks olema madalakasvuline, aga eks näis, taimed kippusid pisut küll venima mul. Kurgiseemned pistsin ka pottidesse lõpuks ära ja katsin potid kattelooriga. Lõikasin ära närbunud tulbid ja istutasin peenrasse ümber oma ilusa kollase emadepäeva potiroosi. Rohkem ei jõudnudki, sest pool päeva õmblesin (ohjah, võtsin omale mai tööks liiga suure tegemise ette ja nüüd rabelen, et ikka tähtajaks valmis jõuaks) ja õhtul oli veel kooli hoolekogu koosolekul käia vaja. Muru, mis tegelikult 4-5 päevaga korraliku heina mõõtmeid võtma on hakanud, jäi niitmata. Ja nüüd tuleb 3 tööpäeva. Huvitav, mitu korda ja mitmes astmes ma selle esmaspäeval siis üle niitma pean...
Lõppu üks pilt ka tubasest kaunitarist - 12 õit perfektses reas:
