Isadepäevast ja muust

 

Esmalt näitan ära ühe igavesti ägeda, koheva ja sooja eseme - Triinu käsitöötundides kootud võrkpatentkoes mütsi. Enne mütsi tegemist proovisin minagi seda kude, aga minu jaoks osutus see liiga suureks pähkliks. Nimelt on mul ju kombeks kududa kuidagi muuseas (multitasking) ja pisikese proovilapikesegi puhul suutsin hajameelselt read valesti kududa, kuid selle koe juures niimoodi üles harutada, et õiges kohas õigesti jälle jätkata, mul ei õnnestunud. Triinu seevastu sai vajadusel ka sellega edukalt hakkama, kui esialgu kahandusringid liiga tihedalt said - vot selline noor käsitöövirtuoos on mul kodus.

Kuna nende käsitööõpetaja nõuab töödest alati ka fotosid, tegime ühe korraliku fotosessiooni ja muuseas pildistasime ka ühe laupäeva varahommikul Vana-Narva-maantee äärses bussipeatuses. päikesetõus oli kahjuks läbi pilvede vaid aimatav, aga ilus oli ikka.

 Ja erilise ilu avastasime hoopis auto katuselt:

Kuna mõni meist peab igasugustel aegadel tööl olema, sh ka isadepäeva nädalavahetusel, ei jäänud meie pere vapral issil muud üle, kui laste abiga ise omale uhke võileivatort valmis meisterdada:

 Pühapäeva õhtu veetsime aga juba traditsiooniks saaval isadepäeva bowlingul Kuulsaalis:

Aga mul õnnestus ikka ka üks isadepäeva kingitus õigeks ajaks valmis saada. Mõni ehk mäletab, et kui ma oma lapselapsele mugava kapuutsmütsi valmis sain, tahtis lapse vanaisa ka sellist, et talvel merel käia. Seda beebimütsi õpetust ja abikaasa erisoove aluseks võttes nikerdasin siis midagi sellist valmis:

Otsaesise "nokk" jäi küll pisut pikk ja lohvakas, aga proovimise ajal leidsin, et nii on isegi ehk parem - pisike sadu ei tilgu otse näkku. Aga eks aeg näitab, vajadusel võin ju selle hiljem pisut koomale ka tõmmata.

Kuna esemel on ka kaeluseosa olemas ja mul Isetegija aastaprojektis teisest komplektist puudub kaela ja käte tükk, siis ilmselt panen selle hoopis kaelaesemeks kirja. Ei tea, kas jõuan enam salli kudumiseni sel aastal.

5. november

Käisime jälle jalutamas, seekord sadama kaudu Pajuneemel. Kohati tundus küll päris uskumatuna, et meil on 5. november, ehkki mõnes teises kohas oli pilt jällegi täiesti ajakohane.
Sadama akvatoorium on tühi, vaid poid on õnnetult üksi jäetud.

Siiski, üks väike paat ikka loksus veel veepiiril ja võrgudki paistsid meres olevat. Aga jahid uhkeldasid kõik kaldakuival ja ootasid pediküüri.;o)

 Tulge atru vedama. ma juba tõin omale (pärast jalutuskäiku) kärutäie, aga seda on seal veel tonnide viisi:

 Jälle ühe lõuna jäänused:

 Suur ja rammus...võilill!!!!!

 Vahvalt tuustidena kasvav pilliroog:

Kodus tagasi, pidasin plaani tuppa arvuti taha tegutsema minna, aga kuna naabri Asta otsustas ilusat ilma ära kasutades pisut riisuda ja just sealt, kus pole okkaid eriti hulgas, täitsin veel kurgitünne ja europeenart puulehtedega. Ja vana mulla sealt laotasin jälle erinevatesse peenardesse laiali. Niimoodi kadus märkamatult kaks tundi niikui niuhti.

Mind ootab üks väljakutse. Nimelt pean sellele keraamilisele maakerale kuidagi peenrasse sobiva koha kujundama. Alt-naabri lapselaps tegi selle ja naaber tõi selle mu uude kiviktaimlasse, et ma ise sellele õige koha leiaks. Noh, hetkel ma vaatasin lihtsalt, et ta saaks kohale, kus midagi all ei kasva, aga sinna ta tegelikult üldse ei sobi. Ei saa aga naabreid niimoodi kurvastada ka, et selle toreda tüdrukukese tehtud iseenesest kauni käsitööeseme päris välja praagin, ja nii mõtlesingi, et pean siis kiviktaimla teise otsa (mis just naabri elutoa akna alla ulatub ja mille ümbertegemine mul tuleval aastal ette võtta tuleb) nii kujundama, et see kera sinna ka sobiks. Igasugused ideed on teretulnud.

 Minu varjupeenral on nüüd aga oma päike, mida jagub nii taevasse kui maha:

 Zanzeguri leinakellukale sobib see päikesevaip iseäranis hästi alla:

 Sellise sügisega jõudsid kõik krüsanteemid kenasti õitsema hakata. Nüüd on nad muidugi juba üsna väsinud.

 Millised suurepärased värvid päikesele vallatlemiseks on välja pandud:

Ehh, on ikka ilus sügis küll! Ja tegelikult on ikka veel õisi palju rohkem, kui piltidele jäi. Pärast kaamera tuppa viimist vaatasin, et näe, seda ma ei pildistanud ja seda ja...

Pidu

Eile oli meil firmapidu ja, et see kogemata just sellisele kuupäevale sattus, tehti asjast temaatiline kostüümipidu. Ma võtsin sõnasabast ja valmistusin väga põhjalikult. Esmalt otsisin sobiva meigi-variandi. Leidsin umbes seitse kõne alla tulevat pilti, millest lõpuks valisin silmi ümbritsevate ämblikuvõrkudega variandi. Kostüümi kallal mõtisklesin päris mitel öötunnil, aga lõpuks otsustasin proovida, et ehk ikka mahutan omale selga viimati umbes aasta-kaks tagasi kantud musta ja "luuribadega" tugevdatud korsetiga sametist esinemiskleidi. Imekombel see õnnestuski! Ja meik õnnestus ka mu enda arust üle ootuste hästi. Saabaste juures tuli muidugi tagasilöök - ajasin oma pika sääre ja nööridega saapad jalga, viksisin kenasti ära ja siis jätsin lahkumishetke ootama. Ja kui ma siis neid tõeliselt jalga ajama hakkasin, läks saapalukk lootusetult katki. Seega pidin ruttu asendusvariandi otsima, mis aga tähendas kõrget platvormkontsa ja hiljem tantsimisest hullult tulitavaid päkkasid. Aga mis parata! Ei teagi, kas on mõtet lasta kingsepal saapalukk ära vahetada või läheb liiga kalliks? Head nahksaapad on muidu küll, aga kunagi kaltsukast saadud ja üsna eakad juba.
Siin poja tehtud pilt peale meigi valmimist ja abikaasa tehtud pilt, kui kostüüm ka seljas oli.

Ja niisugusena läksin ma ka bussile ning trampisin pool kesklinna läbi. Väga lõbus oli. Näiteks tuli vastu keskealine mees ja vandus ehmatusest ja kohe selle järel noored poisid, kes ehmatusest lausa hüppasid. Samas kosmeetikapoes näitas ema rahulikult oma tütrele minu meiki, et näe, temal on näiteks selline (nad otsisid ka ilmselt samaks põhjuseks vahendeid). Niiet kes meil see nõrgemanärvilisem sugu on? ;o)
Pidu ise toimus vanalinnas ühes uues itaallastest omanike pööningubaaris-kunstigaleriis Togo Pianoclub, mille saalikesest tubli veerandi hõivas korralik tiibklaver ja mille seinu ehtisid hetkel suured ja kaunid Katrin Karu maalid (maalinäitused vahetuvad seal, justnagu meil salongiski). Algul oligi seal meie privaatpidu, aga kella 9st lubati ka teised külastajad peole.
Meile serveeriti Kaera-Jaani peakoka Jaak Hiibuse poolt valmistatud imehea itaaliapärane kolmekäiguline õhtusöök, mille kõrvale pakkus Itaalia väiketootjate veine Vein ja Gurmee (Veinihaldjas OÜ). Kõik oli imeliselt maitsev, aga loomulikult olid minusuguse maanaise jaoks portsud liiga väikesed, eriti muidugi hirvelihast eelroa puhul (juhtus nii, et kui ma oma naabrile kiitsin, et nii hea see hirveliha ikka, siis tema küsis, et aga kus siin see liha veel on ? ;o) ) ja otse loomulikult oleks nii suussulavat tiramisut võinud olla vähemasti kolm sellist pokaalitäit. :oD. Samas vitello tonnato ehk vasikaliha tuunikalakastmes oli päris korralik toitev ports ja üllatuslikult sobis liha ja kala väga hästi kokku.
Ma seekord end niipalju ei usaldanud, et oleks peole kaamera kaasa tassinud, nutikas, aga, on mul liiga vilets, et hämaras midagi pildistada. Seepärast postitan siia Marika lahkel loal mõned tema telefoniga tehtud pildid. 
See mõnusalt mõrkjas ja üritusele kohase oranžika tooniga tervitusjook meeldis küll kõigile, seepärast sai ka seda pudelit nii- ja naapidi pildistatud (et teaks ostma minna):

Suitsutatud hirvelihast eelroog (viigimarjade, granaatõunaseemnete, rukkola, piiniaseemnete ja balsamicokastmega vist oli):

 Vitello tonnato:

 Ja mina tiramisu ning vahuveiniga:

Maitsva õhtueine kõrvale mängis-laulis üks omanikest,Tommaso Primavera, kaunist rahulikumat salongilikku muusikat, suuremalt jaolt itaalia, aga ka muid tuntud lugusid. Kuid õhtu edenedes paisusid lood korralikeks klubitoonideks-rütmideks ning lõpuks vihtus kõik see rahvas hoolega tantsida. Mõnus oli taaskohtuda oma noorpõlve kuuma itaalia muusikaga. Igatahes olid minu jalad koju jõudes ümarast ümaramad.
Selline tore elamus, pole enam ammu nii mõnusalt ja täie rauaga pidutsenud. Aitäh, boss!