Hetkel olen külaajalehe küljendamisega siiski nii kaugele jõudnud, et julgen aega näpistada ja proovida midagigi siia toppida.
Möödunud aastal Riho Teraselt ostetud mõhnjas nelk (Dianthus callizonus) alustas sedasi naerusuiselt:
Minu karatau laugud on nii tillukesed, et õisiku läbimõõt jääb alla 6 sentimeetri:
Vasakul pildil laugud uuest segupakist. Paremal aga eelmisel aastal seemnest külvatud öölilled, mille ma kiirel kevadisel ajal mingite suvikute pähe igasugustesse peenraservadesse ja muidu sibulikest jäänud tühimikesse istutasin. Nüüd siis on üks suur segadus - kas varjavad vaateid või külitavad kuskil pikali maas. Pean urima, kas nad on päris püsikud või kaheaastased. Viimasel puhul tuleb lihtsalt seemikute asukohti hoolega valida, aga esimesel puhul tuleb ümberistutustele asuda, kui ilmad lubavad. No nüüdseks on juba pisut sadanud ja kõrbe leevendust toonud, aga ikka liiga vähe veel.
1. juuni õhtul laekus mu vanim laps oma põnniga, et järgmisel päeval siit tööle minna ja meid vanavanemate rõõme nautima jätta. Aga ilus soe õhtu meelitas meid jalutuskäigule:
No tasus ju näpuga näidata sellise vahva hipilaevukese peale:
Üks on puudu:
Oi, kui ainult saaks sinna vette:
Ruhe Rannamaja on juba peaaegu valmis:
Tiilt saadud alpi kullerkupp:
Alpikannid naudivad õuekolimist. Merikanni ja nelgi puhul nuputan, kas ikka on hea mõte, et nii sarnaste toonidega lilled nii kõrvuti kivilasse said.
Selle kaunitari nimeks on mul "Tsiili mailane":
Vasakul tundmatu esimesena õie avanud suureõieline iiris, paremal madal 'Fairy Ring':
Kurekell ja bokeh:
Kuna 2. juuni oli palav päev, sõidutasime magava põnni randa, kus vähegi talutavam õhk. Kuni tema magas, ehitasime lastega liivalosse (mida mul nende titeeas sugugi aega nendega teha polnud). Kaldaloikudes oli vesi täiesti supp. Pisut kaugemal muidugi külm, aga meie hülgepoeg Triinu käis ikka ujumas ka.
Ja kui põnn ärkas, julgesin temagi korraks merega tutvuma lasta. Oi seda rõõmu (ja kurjustamist, kui vanaema esimese kananahamärgi peale teda sealt ära koristas)!
Tagasiteel nägin jälle liblikaid. Enamus olid muidugi liiga vilkad, aga selle isase hariliku kannikesetäpiku sain "kätte":
Siis ma vahepeal käisin jälle 3 päeva tööl, aga esmaspäeval (6. juuni) sai mul nendest murututtidest kõrbe vahel villand ja tegin kiire niitmise ära. Ja vaatamata niitmisväsimusele võtsime lastega ette vajaliku trenni - käisime ratastega Koogi poes (mina 28km, lapsed 30km seoses rataste laenutamisega) jäätist söömas. Vajalik, sest läheme 1 ülipikaks päevaks jalgratastega Ahvenamaale hulkuma.
Laulumäe kivil tegime tagasiteel peatuse. Nii megasuurest kivist lihtsalt ei saa otsa ronimata mööduda ju.
Ümbritseva võsa tõttu on teda võimatu kogusuuruses pildile saada, aga sättisin selle pildi nii, et kiviservad ühtiks ka pildi servadega umbes. Vot nii suur ta ongi:
Ühte vaksikut ajasin ka taga, aga tema mängis minuga peitusemängu:
Minu ainuke tilluke rodo (jällegi Tiilt saadud punane asalea) õitseb megauhkelt:
Kevadfloks:
Varajased päevaliiliad alustasid:
Baby Boo on nii udunummi mini. Ja õitseb sealjuures tavalise mägisibula mõõtu õitega. Aga viimane värvivalik kividele ikkagi ei sobi - üks talv ja juba tükid läinud. Või siis ei puhastanud ma kivi alt korralikult ära (ega ei puhastanud küll :oP):
6. juuni õhtul tulid jälle Kadi-Karel siia. Mul oli vaja hilisõhtul kindlasti kastmisring ära teha, et põuasurmast taimi päästa. Lapsed möllasid niisama ringi. Ühel hetkel jäin seisma ja karjusin lapsi appi - mul on kohe kaamerat vaja. Kadi siis jooksis oma telefoniga kohale. Sest ma olin kastes põõsast üles ehmatanud ühe eriti varajase hariliku mõrsjaöölase, kes mu püksisäärele tardus:
7. juunil oli jälle lapsehoidmispäev. Mõned liblikad tuduringilt.
Väsinud olemisega rohetiib mesikalehe all peidus:
Jälle peitusemäng:
Pidasin neid massiliselt metsavahel lendlevaid väikesi valgeid tegelasi kõiki samaliigilisteks liblikateks, aga selgus, et ei, neid on megapalju erinevaid ja vahel lausa raske täpselt ära määratagi. FB liblikagrupist saab küll väga palju abi, tore koht on.
Peaks olema mustika-õrnvaksik:
Pisikellukas vasakul. Ja tänavu õnnestus märgata ka kõrrelislehise iirise õisi - need nii lehtede vahel peidus, et tihtipeale jäävad hoopis nägemat.
Muhedik, see vist ikka ei ole 'Serenity'? Aga mis siis on? Õis on kellegi või millegi (põud?) pärast pisut räsitud olemisega, aga ehk ikka tuvastatav.
Helmikpööris 'Strawberry Swirl' ja peaks olema kollane päevaliilia. See viimane on ilmselgelt väga magus. ;o)
Ja oma maja eest leidsin jälle vaksiku. Peaks olema kollakas valgevaksik:
Põõsasmaran 'Abbotswood' on juba korralik õiekuhil:
Koerliblikatel käis alpi astritel tantsupidu:
Esimene kuumaasikas sai muidugi Karel-poisile:
Ja õhtupoolse uinakuringiga leidsin teeservast veel imeilusa leek-kuldtiiva:
































































































