Viimsi poolsaarel (ja kodus) ehk "Vau!"

Ja ikka läks nii, nagu ma kartsin - üks kiire ajab teist taga ja ikka olen oma blogipostitustega nädal maas.
Püüan siis lühidalt teha. Triinu klassiekskursioon oli tänavu Pranglile plaanitud ja nii tuli ta laupäeva hommikuks Leppneeme sadamasse viia. Kui me aegsalt kohale jõudsime, oli praam Wrangö juba kai ääres ootel ja palju õpilasigi kohal.
Tegin aega parajaks ringijalutamise ja muidugi pildistamisega.

Traalide kai ääres:

Eskordiametit pidavad 10+ kajakat ja taamal kaks suurt Muuga vahet seilavat tankerit:

Mõned ülesõitjad olid põneva pagasiga. Muide, mina küll ei tea, kuidas saab enamus fotograafe rahulikult piinlikkust tundmata võõraid inimesi pildistada. Ma tahtsin seda põnevat kotihunnikut pildistada ja juba omanikud vaatasid mind imelikult, midagi küll ei öelnud. Aga nende (päikeseprillide taha peidetud) nägudega pilti mina küll üles panna ei tihka... Teise, selgadegagi pildi lõikasin kindluse mõttes puhtalt ainult pagasipildiks.

Sadam oli tegelikult rahvast täis ja tüdrukud mures - keegi oli lugenud, et Wrangö'l on ainult 47 kohta. Varsti selguski, et kohale podises ka Helge:

Kuid peagi oli muu rahvas kõik laevades (ja laevad täis), meie õpetaja aga kadunud. Siis ilmus ta koos ühe mehega välja suure praami tagant, ise telefoni otsas rippudes. Laste mure suurenes. Ma siis pakkusin välja, et ootavad veel 2 tundi, kuni Helge ühe seltskonna ära viib ja siis neile järele tuleb. Kuid ei, olemas oli märksa vahvam ja elamusterohkem lahendus. Esmalt kästi kõik kotid sellele punasele alusele laduda ja siis kupatati poisid ka sinnasamasse istuma. Vestide kokkuotsimine võttis pisut aega.

Siis saabus üks noor kapten ja ports tüdrukuid pakiti sellele pääste-kummipaadile. Jälle läks aega kütuse ümberkantimise ja vestide otsimisega.

Vahepeal jõudsid poisid lahkuda:

Ja ka tüdrukud koos õpetajaga asusid teele:

Järgi jäi veel viis viimast. Hea, et see põlvkond ei tea selle laulu sõnu täpsemalt - viis viimast on meelest läinud sootuks, neid iialgi ei kutsuta...laeva. ;o)

Aga minema said ka nemad ja tegelikult jõudsid veel enne teisi kohale - kiire ja pisike kaater viis neid otse lähimasse saare kaldasse, kui sadam asub hoopis teises saare servas.

Nii, lapsed edukalt ära saadetud, aeg ka minul autole hääled sisse panna. Kuid Leppneeme vahel pöörasin parema poole asemel hoopis vasakule ja nautisin imepisikesi maalilisi rannatänavaid kuni jõudsingi oma järgmisesse sihtpukti - Heleni võrratusse residentsi. Esmalt löödi mind aga pahviks hoopis tubase üüratu vahalillekollektsiooniga. Vau!
Kui tee ja koogid maitstud, läksime aiaga tutvuma. Õnneks siia puurindega merest eraldatud hoovile rannas lõõtsuv tuul ei jõudnud, päike oli ka juba hoovi soojaks kütnud. Megamõnus oli. Mõtlesin küll algul, et pildistan ja pildistan, aga see oli liiga segav asjaolu selle ilu endasseahmimise juures, seega on pilte tegelikult väga üksikuid algusest, paar keskelt ja mõned lõpust ka.

Vau-maasikas! Sain ka omale paar taime. ;o)

Ja vau, milline köögiviljamaa! Ahjaa, ma sain omale ju rabarbereid ka - nii natuke, et Helen ei saanud ühte põõsastki harvendatud, mina aga vajusin koorma all kokku. Ma pole enne näinud mulle nabani ulatuvaid ja peaaegu käsivarre-jämedusi rabarbrivarsi! Reaalselt ja liialdamata võrdus üks vars ühe suure plaadikoogiga.

Siis ma pidin juba ära tulema hakkama, aga kuidagimoodi sattusime randa ka. Pildistada unustasin. Siis ma pidin jälle tulema hakkama, aga kuidagimoodi sattusime veel suuuuuuuuurde õunaaeda ka. Jälle vau!

Ja muidugi vedasin ma jälle suure-suure kotitäie taimi koju, seega pidin nendega ka veel õhtupoolikul tegelema. Põõsavõsud (kaks erinevat enelatitte ja suur lodjapuulehine põisenelas 'Darts Gold') ja veel mõned eriti lopsakate pealsetega paljasjuursed tegelased läksid praegu pottidesse, sest selle põuaga siin liival küll keegi neid otse maas elule turgutada ei suuda. Rammusa nätske kompostiga pottides on see märksa lihtsam. Ja mõned asjad said/jäid pottidesse õige koha ootuses. Nagu näiteks puispojengi seemik. Tema soovidest polnud mul siiani õrna aimugi, aga tundub, et just selliseid tingimusi mul pakkuda ongi - soe, päikeseline, hea drenaaž. aga jah, suurem enamus on nüüd pottides ja saab tasakesi kohti otsima hakata. Maasikad ja nendega kaasa tulnud lehtsinepid panin küll kohe maha. Nojah, ega ma enam täpselt ei mäletagi, mis veel ja kuhu.
Igatahes, kallis Helen - väga-väga suured tänud Sulle kõige selle ilusa, mõnusa ja hea eest ja et viitsisid abikaasa sünnipäeval (nagu pärast selgus) veel ka minu peale oma aega raisata!
Muide, õue istutama minema hakates avastasin veel ühe meeldiva üllatuse maja eest - naabrimehed tegelesid liivakasti kokkupanemisega. Vau! Tegelikult on tal veel siiani põhjakangas alla panemata ja uus liiv sisse toomata, aga lapsed ikka juba kasutavad. See on üldse üks naljakas teema - meil on viimastel aastatel külavahele tekkinud väga vinged liumäed ja mänguväljakud, aga lapsed käivad ikka veel suure rõõmuga just meie maja esisel liivaplatsil mängimas. Nagu nad juba mu mehe lapsepõlvest alates pidevalt teinud on. Mingi lapsemagnetiga koht. Seepärast on ülitore, et meile taas ka korralik liivakast saab. Ja loodetavasti tehakse lõpuks valmis ka kaalukiik, mille jaoks Kirovi aegu (koos nende redelite ja kiigedega) post korralikult maasse paigutati, muuni aga ei jõutud.

Mõned kodused õied ka. Botaaniline nartsiss 'Hawera'. Pildid jäid udused, aga nüüdseks on nad juba ära õitsenud ja uusi teha ei saa. Aga nad on nii armsad ja õrnad.

Ja tegelikult olid minu õunapuud ka tänavu kenasti õisi täis. Heleni omade vastu muidugi ei saa, aga ilus oli küll. Aa, ja tillukesel möödunud suvel külapealt saadud mureli juurevõsul, millest ma veel õitsemistki ei oodanud, on isegi üks vili küljes. Vau!

Õitsema hakkas veel üks uutest Muhediku madalatest iiristest - 'Impeached'. Jälle vau - milline ilu!

Pühapäeva õhtul pidin uuesti Leppneeme minema, et laps koju tagasi ka tuua. Seekord lisakäike ei teinud - polnud lihtsalt aega. Ilm oli veel tuulisem - jänesedki meres:

Kivi peal istus ainult 1 kajakas. Aga see-eest oli suur kivi:

Ja laevugi tuli seekord ainult üks. Lapse olid lausa pettunud, et selle suure tavalise praamiga tulema pidid. Aga reisiga jäid väga rahule. :o)

Oh seda kevadist kiirustamist

Üks asi ajab teist taga, aga ma proovin oma nädalasest takkajärgilohisemisest välja tulla, sellepärast panen nüüd siia kaks käiku ja kolm kohta koos mõne koduse iirisega kokku. Ise samal ajal sügavkülmikuid sulatades ja muid tubaseid töid teha üritades. No kuidagi ju peab järje peale saama.
Esimene käik oli kohe Pärnust naasemisele järgneval päeval - kuna Kadi otsustas ühe väga hea tööpakkumise vastu võtta, Kareli lasteaia-aeg algab aga alles sügisest, on suveks koostatud issi, vanaemade ja tädide hoiugraafik ja minu esimene kord oligi käes.
Palav päev oli, hommikupoole kohe nii palav, et peale tunnikest õues rassimist pidime tuppa jahtuma minema. Lõunauinakuks otsustasime ikka jalutama minna, tagantjärele tarkuseks võib öelda, et õigem oleks olnud siiski toas magada, sest und jätkus selles palavuses vaid tunnikeseks. Aga alguses vaatasime ikka hoolega ringi ka. Kraav pakkus kohe tükiks ajaks huvi:

Kuid juba mõned meetrid peale kraavi avastasingi küljele vajunud peakese ja sättisin käru mõnusasse magamisasendisse. Edasi avastasin maailma juba üksi. Üle kergliiklustee ukerdas üks pisut päevakoera meenutav, aga suurtel jalgadel sibav tegelane. Hiljem selgus, et on vist mingi jaaniussike või tema sugulane.

Vasakpoolsel pildil olevat tegelast pole ma veel tuvastada jõudnud. ei tea sedagi, kas on liblikas või mitte. Parempoolne pilt aga demonstreerib, millised võivad olla aianduspiirkonnas kraavikaldad. Ju need aiajäätmed olid omal ajal üle tee metsaserva maha ladestatud, aga paar aastat tagasi kergliiklusteed ehitades kaevati kõik segi ja pärast siluti siledaks. Ilus ju.

Kraavi sisu oli aga esmapilgul üllatav. Samas tuli mulle meelde see jõkke suubuv sillakesega kraav/oja eelmisel jalutuskäigul. Oma orienteerumisannet kasutades taipasin, et see ongi sama kõrvalasuvast soisest metsast jõkke suunduv...ilmselt siis kraavistatud oja. Seega särjesilmad ja pisikesed kalakesed polegi nii imelikud leiud.

Uuema kraaviosa kaldad olid veel üsna igavad, aga mõni iludus leidus sealgi:

Seevastu paariaastased kraavikaldad olid juba kenasti jürililli ja muid õisi täis ja liblikaidki lendas hulgaliselt. Enamus siiski naeriliblikad ja päeva-paabusilmad. Ma nüüd selles elamuste virr-varris ei mäletagi, kas ma seal isast koiduliblikat ka nägin või mitte. Ilmselt siiski mitte :o)

Vahepeal sai kodus kiiruga ainult paar uut õitsejat purki püütud, muud ei jõudnudki. 

Vasakpoolne peaks olema 'Impeached' ja parempoolne 'Fairy Ring', alumine aga 'Gingerbread Man'.

Riho Teraselt möödunud suvel ostetud kelluke Campanula ardonensis:

Ja juba olidki puhkusejärgsed esimesed tööpäevad käes. Nende järel, reedel, pidin aga jälle linna autoteenindusse minema (konditsioneeri leket kontrollima) ja ei raatsinud seda tunnikest kohapeal passida, läksin hoopis üle tee jalutama. Ja leidsin end täiesti metsast. Nojah, ma ju teadsin küll, et seal Stroomi mets on ja sinna ma suundusingi, aga viimati käisin seal kooli ajal suusatundides ja mul polnud aimugi, et keset Tallinnat veel sellist loodust leidub. Muidugi oli see loodus liiga palju rämpsu täis (seal peaks vist "Teeme ära" talguid iga kuu korraldama), aga kui sellest püüdlikult mööda vaadata (ära korjata poleks niikuinii suutnud), oli täitsa mõnus ja huvitav.

Isegi hallvööt-kirivaksikut nägin:

Aga kulupõletamise jäljed on valusad:

Teeäärse augu põhjas oli selline imearmas kastanipojuke:

Kuigi ma elasin lapsena 10 aastat Stroomi rannale väga lähedal, ei käinud ma siiki kordagi seal ujumas ega päevitamas. Tol ajal oli see suhteliselt sopane koht ja enamasti olime me suvel üldse Muugal ära. Ega ma nüüd ka sinna ei kipuks. Pole masside-inimene lihtsalt. Praegu muidugi masse polnud, aga arvukad teerajad olid küll jalutajad-jalgrattureid-titekärusid täis.
Ma pean vabandama, sest ei oska panoraamfotot teha. Pange ise mõttes jupid kokku. ;o)

Tagasiteel otsustasin laialt teerajalt kõrvale keerata. Kogu metsaalune oli tegelikult tihedaid rajakestevõrke täis, nii et ei olnud mingit probleemi meelepärases suunas liikumisega. Aga loodust jagus ka nende radade vahele, isegi maasikaid, mustikaid ja vaarikaid.

Vot see oli küll valus vaadata - kohe puude taga oli väike lõkkease ja eks siis iga mats on omale käepärast tulehakatust rebinud...

Musträstal oli paks tõuk noka vahel ja siis ta hoolega üritas must eemale hoida, mina jälle üritasin pildistada.

Nii me kõrvuti kulgesime kuni tal lõpuks villand sai, mulle selja keeras ja teist rada pidi jooksu pani:

Tagasi linnahaljastuses paelus mind see enelaväli:

Ja siis ma jõudsin lapse kooli juurde 10 minutit enne tundide lõppu. Meenus mu blogi lugejate palve  lillefestivali aedu pisut rohkem näha. Tegin paar kiiret klõpsu ühest servast. Ehk teinekord jõuab veel.
Dolomiidilahmakatel on kõigil lohud sees - ühes on liiv, teises samblatutt ja kolmandas vesi linnukestele. On vist linnavalitsuse aed, kui õigesti mäletan.

No mis põõsad need ometi on? Nii tuttavad, aga nime meenutada ei suuda...

See on mingisuguse pensionäride päevakeskuse terrassaed:

Slaavlastele omane värvikirevus:

Terrass-kontor:

Neist roigastega aedadest paluti ka üldisemaid vaateid:

Aiamööblifirma reklaamaed:

Tallinna sõpruslinna Kieli aias peaks istuma Kieli linnapea, kellele noor Tallinna neiu muinasjuttu loeb. Või midagi sellist oli:

Siin oli iseenesest ju huvitav lahendus - terrassile joonistatud puuvõrasse oli aukudesse istutatud kastanilehiseid rodgersiad. Aga nad, vaesekesed, peavad seal niimoodi lauspäikeses terve suve vastu pidama...

See põõsa all amelejatega aed oli ka lõpuks omale selgitava tahvli saanud. Firma logo on peenardeks muudetud:

Need terrassid olid ju muidu huvitavad, aga ma proovisin istuda ja see hõredalt serviti asetatud pruss oli tagumiku all üsna ebamugav. Ometi mõeldud just istumiseks-lesimiseks.

See kireaed saavutab oma välimuse ilmselt alles vastu sügist, enamus mõnuaine-taimi oli alles katteloori all peidus, humalgi sirutas alles ninakesi võrede poole:

Selleks korraks kõik, homme vaja taas tööle minna. Järgmises postituses räägin siis oma eilsest võrratust Aaluja-külastusest. Oeh, poole ööni lõikusin kaasahamsterdatud rabarbereid - käsivarrejämedusi ja mulle vööni varsi. Ilma liialdamata jagus 1 varrest tervele suurele plaaditäiele koogile. Suur-suur tänu, Sulle, Helen!