Olen käega löönud

Ei, ei millelegi tähtsale. lihtsalt ma ei jaksa enam muretseda, et ma ei jõua midagi õigeaegselt postitada. Eks siis postitan hapuksläinud pilte, kui aega saan. Mis parata, kui kõik muu on olulisem.
Hetkel olen külaajalehe küljendamisega siiski nii kaugele jõudnud, et julgen aega näpistada ja proovida midagigi siia toppida.
Möödunud aastal Riho Teraselt ostetud mõhnjas nelk (Dianthus callizonus) alustas sedasi naerusuiselt:

Minu karatau laugud on nii tillukesed, et õisiku läbimõõt jääb alla 6 sentimeetri:

Vasakul pildil laugud uuest segupakist. Paremal aga eelmisel aastal seemnest külvatud öölilled, mille ma kiirel kevadisel ajal mingite suvikute pähe igasugustesse peenraservadesse ja muidu sibulikest jäänud tühimikesse istutasin. Nüüd siis on üks suur segadus - kas varjavad vaateid või külitavad kuskil pikali maas. Pean urima, kas nad on päris püsikud või kaheaastased. Viimasel puhul tuleb lihtsalt seemikute asukohti hoolega valida, aga esimesel puhul tuleb ümberistutustele asuda, kui ilmad lubavad. No nüüdseks on juba pisut sadanud ja kõrbe leevendust toonud, aga ikka liiga vähe veel.

'Ballerina':

1. juuni õhtul laekus mu vanim laps oma põnniga, et järgmisel päeval siit tööle minna ja meid vanavanemate rõõme nautima jätta. Aga ilus soe õhtu meelitas meid jalutuskäigule:

No tasus ju näpuga näidata sellise vahva hipilaevukese peale:

Üks on puudu:

Oi, kui ainult saaks sinna vette:

Ruhe Rannamaja on juba peaaegu valmis:

Tiilt saadud alpi kullerkupp:

Alpikannid naudivad õuekolimist. Merikanni ja nelgi puhul nuputan, kas ikka on hea mõte, et nii sarnaste toonidega lilled nii kõrvuti kivilasse said.

Selle kaunitari nimeks on mul "Tsiili mailane":

Vasakul tundmatu esimesena õie avanud suureõieline iiris, paremal madal 'Fairy Ring':

Kurekell ja bokeh:

Kuna 2. juuni oli palav päev, sõidutasime magava põnni randa, kus vähegi talutavam õhk. Kuni tema magas, ehitasime lastega liivalosse (mida mul nende titeeas sugugi aega nendega teha polnud). Kaldaloikudes oli vesi täiesti supp. Pisut kaugemal muidugi külm, aga meie hülgepoeg Triinu käis ikka ujumas ka.

Ja kui põnn ärkas, julgesin temagi korraks merega tutvuma lasta. Oi seda rõõmu (ja kurjustamist, kui vanaema esimese kananahamärgi peale teda sealt ära koristas)!

Tagasiteel nägin jälle liblikaid. Enamus olid muidugi liiga vilkad, aga selle isase hariliku kannikesetäpiku sain "kätte":

Siis ma vahepeal käisin jälle 3 päeva tööl, aga esmaspäeval (6. juuni) sai mul nendest murututtidest kõrbe vahel villand ja tegin kiire niitmise ära. Ja vaatamata niitmisväsimusele võtsime lastega ette vajaliku trenni - käisime ratastega Koogi poes (mina 28km, lapsed 30km seoses rataste laenutamisega) jäätist söömas. Vajalik, sest läheme 1 ülipikaks päevaks jalgratastega Ahvenamaale hulkuma.

Laulumäe kivil tegime tagasiteel peatuse. Nii megasuurest kivist lihtsalt ei saa otsa ronimata mööduda ju.

Ümbritseva võsa tõttu on teda võimatu kogusuuruses pildile saada, aga sättisin selle pildi nii, et kiviservad ühtiks ka pildi servadega umbes. Vot nii suur ta ongi:

Ühte vaksikut ajasin ka taga, aga tema mängis minuga peitusemängu:

Minu ainuke tilluke rodo (jällegi Tiilt saadud punane asalea) õitseb megauhkelt:

Kevadfloks:

Varajased päevaliiliad alustasid:

Baby Boo on nii udunummi mini. Ja õitseb sealjuures tavalise mägisibula mõõtu õitega. Aga viimane värvivalik kividele ikkagi ei sobi - üks talv ja juba tükid läinud. Või siis ei puhastanud ma kivi alt korralikult ära (ega ei puhastanud küll :oP):

6. juuni õhtul tulid jälle Kadi-Karel siia. Mul oli vaja hilisõhtul kindlasti kastmisring ära teha, et põuasurmast taimi päästa. Lapsed möllasid niisama ringi. Ühel hetkel jäin seisma ja karjusin lapsi appi - mul on kohe kaamerat vaja. Kadi siis jooksis oma telefoniga kohale. Sest ma olin kastes põõsast üles ehmatanud ühe eriti varajase  hariliku mõrsjaöölase, kes mu püksisäärele tardus:

 7. juunil oli jälle lapsehoidmispäev. Mõned liblikad tuduringilt.
 Väsinud olemisega rohetiib mesikalehe all peidus:

 Jälle peitusemäng:

Pidasin neid massiliselt metsavahel lendlevaid väikesi valgeid tegelasi kõiki samaliigilisteks liblikateks, aga selgus, et ei, neid on megapalju erinevaid ja vahel lausa raske täpselt ära määratagi. FB liblikagrupist saab küll väga palju abi, tore koht on.
Peaks olema mustika-õrnvaksik:

Ja see peaks olema mingi kuluvaksik:

Pisikellukas vasakul. Ja tänavu õnnestus märgata ka kõrrelislehise iirise õisi - need nii lehtede vahel peidus, et tihtipeale jäävad hoopis nägemat.

Muhedik, see vist ikka ei ole 'Serenity'? Aga mis siis on? Õis on kellegi või millegi (põud?) pärast pisut räsitud olemisega, aga ehk ikka tuvastatav.

Helmikpööris 'Strawberry Swirl' ja peaks olema kollane päevaliilia. See viimane on ilmselgelt väga magus. ;o)

Ja oma maja eest leidsin jälle vaksiku. Peaks olema kollakas valgevaksik:

Põõsasmaran 'Abbotswood' on juba korralik õiekuhil:

Koerliblikatel käis alpi astritel tantsupidu:

Esimene kuumaasikas sai muidugi Karel-poisile:

Ja õhtupoolse uinakuringiga leidsin teeservast veel imeilusa leek-kuldtiiva:

Viimsi poolsaarel (ja kodus) ehk "Vau!"

Ja ikka läks nii, nagu ma kartsin - üks kiire ajab teist taga ja ikka olen oma blogipostitustega nädal maas.
Püüan siis lühidalt teha. Triinu klassiekskursioon oli tänavu Pranglile plaanitud ja nii tuli ta laupäeva hommikuks Leppneeme sadamasse viia. Kui me aegsalt kohale jõudsime, oli praam Wrangö juba kai ääres ootel ja palju õpilasigi kohal.
Tegin aega parajaks ringijalutamise ja muidugi pildistamisega.

Traalide kai ääres:

Eskordiametit pidavad 10+ kajakat ja taamal kaks suurt Muuga vahet seilavat tankerit:

Mõned ülesõitjad olid põneva pagasiga. Muide, mina küll ei tea, kuidas saab enamus fotograafe rahulikult piinlikkust tundmata võõraid inimesi pildistada. Ma tahtsin seda põnevat kotihunnikut pildistada ja juba omanikud vaatasid mind imelikult, midagi küll ei öelnud. Aga nende (päikeseprillide taha peidetud) nägudega pilti mina küll üles panna ei tihka... Teise, selgadegagi pildi lõikasin kindluse mõttes puhtalt ainult pagasipildiks.

Sadam oli tegelikult rahvast täis ja tüdrukud mures - keegi oli lugenud, et Wrangö'l on ainult 47 kohta. Varsti selguski, et kohale podises ka Helge:

Kuid peagi oli muu rahvas kõik laevades (ja laevad täis), meie õpetaja aga kadunud. Siis ilmus ta koos ühe mehega välja suure praami tagant, ise telefoni otsas rippudes. Laste mure suurenes. Ma siis pakkusin välja, et ootavad veel 2 tundi, kuni Helge ühe seltskonna ära viib ja siis neile järele tuleb. Kuid ei, olemas oli märksa vahvam ja elamusterohkem lahendus. Esmalt kästi kõik kotid sellele punasele alusele laduda ja siis kupatati poisid ka sinnasamasse istuma. Vestide kokkuotsimine võttis pisut aega.

Siis saabus üks noor kapten ja ports tüdrukuid pakiti sellele pääste-kummipaadile. Jälle läks aega kütuse ümberkantimise ja vestide otsimisega.

Vahepeal jõudsid poisid lahkuda:

Ja ka tüdrukud koos õpetajaga asusid teele:

Järgi jäi veel viis viimast. Hea, et see põlvkond ei tea selle laulu sõnu täpsemalt - viis viimast on meelest läinud sootuks, neid iialgi ei kutsuta...laeva. ;o)

Aga minema said ka nemad ja tegelikult jõudsid veel enne teisi kohale - kiire ja pisike kaater viis neid otse lähimasse saare kaldasse, kui sadam asub hoopis teises saare servas.

Nii, lapsed edukalt ära saadetud, aeg ka minul autole hääled sisse panna. Kuid Leppneeme vahel pöörasin parema poole asemel hoopis vasakule ja nautisin imepisikesi maalilisi rannatänavaid kuni jõudsingi oma järgmisesse sihtpukti - Heleni võrratusse residentsi. Esmalt löödi mind aga pahviks hoopis tubase üüratu vahalillekollektsiooniga. Vau!
Kui tee ja koogid maitstud, läksime aiaga tutvuma. Õnneks siia puurindega merest eraldatud hoovile rannas lõõtsuv tuul ei jõudnud, päike oli ka juba hoovi soojaks kütnud. Megamõnus oli. Mõtlesin küll algul, et pildistan ja pildistan, aga see oli liiga segav asjaolu selle ilu endasseahmimise juures, seega on pilte tegelikult väga üksikuid algusest, paar keskelt ja mõned lõpust ka.

Vau-maasikas! Sain ka omale paar taime. ;o)

Ja vau, milline köögiviljamaa! Ahjaa, ma sain omale ju rabarbereid ka - nii natuke, et Helen ei saanud ühte põõsastki harvendatud, mina aga vajusin koorma all kokku. Ma pole enne näinud mulle nabani ulatuvaid ja peaaegu käsivarre-jämedusi rabarbrivarsi! Reaalselt ja liialdamata võrdus üks vars ühe suure plaadikoogiga.

Siis ma pidin juba ära tulema hakkama, aga kuidagimoodi sattusime randa ka. Pildistada unustasin. Siis ma pidin jälle tulema hakkama, aga kuidagimoodi sattusime veel suuuuuuuuurde õunaaeda ka. Jälle vau!

Ja muidugi vedasin ma jälle suure-suure kotitäie taimi koju, seega pidin nendega ka veel õhtupoolikul tegelema. Põõsavõsud (kaks erinevat enelatitte ja suur lodjapuulehine põisenelas 'Darts Gold') ja veel mõned eriti lopsakate pealsetega paljasjuursed tegelased läksid praegu pottidesse, sest selle põuaga siin liival küll keegi neid otse maas elule turgutada ei suuda. Rammusa nätske kompostiga pottides on see märksa lihtsam. Ja mõned asjad said/jäid pottidesse õige koha ootuses. Nagu näiteks puispojengi seemik. Tema soovidest polnud mul siiani õrna aimugi, aga tundub, et just selliseid tingimusi mul pakkuda ongi - soe, päikeseline, hea drenaaž. aga jah, suurem enamus on nüüd pottides ja saab tasakesi kohti otsima hakata. Maasikad ja nendega kaasa tulnud lehtsinepid panin küll kohe maha. Nojah, ega ma enam täpselt ei mäletagi, mis veel ja kuhu.
Igatahes, kallis Helen - väga-väga suured tänud Sulle kõige selle ilusa, mõnusa ja hea eest ja et viitsisid abikaasa sünnipäeval (nagu pärast selgus) veel ka minu peale oma aega raisata!
Muide, õue istutama minema hakates avastasin veel ühe meeldiva üllatuse maja eest - naabrimehed tegelesid liivakasti kokkupanemisega. Vau! Tegelikult on tal veel siiani põhjakangas alla panemata ja uus liiv sisse toomata, aga lapsed ikka juba kasutavad. See on üldse üks naljakas teema - meil on viimastel aastatel külavahele tekkinud väga vinged liumäed ja mänguväljakud, aga lapsed käivad ikka veel suure rõõmuga just meie maja esisel liivaplatsil mängimas. Nagu nad juba mu mehe lapsepõlvest alates pidevalt teinud on. Mingi lapsemagnetiga koht. Seepärast on ülitore, et meile taas ka korralik liivakast saab. Ja loodetavasti tehakse lõpuks valmis ka kaalukiik, mille jaoks Kirovi aegu (koos nende redelite ja kiigedega) post korralikult maasse paigutati, muuni aga ei jõutud.

Mõned kodused õied ka. Botaaniline nartsiss 'Hawera'. Pildid jäid udused, aga nüüdseks on nad juba ära õitsenud ja uusi teha ei saa. Aga nad on nii armsad ja õrnad.

Ja tegelikult olid minu õunapuud ka tänavu kenasti õisi täis. Heleni omade vastu muidugi ei saa, aga ilus oli küll. Aa, ja tillukesel möödunud suvel külapealt saadud mureli juurevõsul, millest ma veel õitsemistki ei oodanud, on isegi üks vili küljes. Vau!

Õitsema hakkas veel üks uutest Muhediku madalatest iiristest - 'Impeached'. Jälle vau - milline ilu!

Pühapäeva õhtul pidin uuesti Leppneeme minema, et laps koju tagasi ka tuua. Seekord lisakäike ei teinud - polnud lihtsalt aega. Ilm oli veel tuulisem - jänesedki meres:

Kivi peal istus ainult 1 kajakas. Aga see-eest oli suur kivi:

Ja laevugi tuli seekord ainult üks. Lapse olid lausa pettunud, et selle suure tavalise praamiga tulema pidid. Aga reisiga jäid väga rahule. :o)