Lõpuks päästis vihmane jaanipäev mind pisut ajahädast ja sain mahti ära töödelda need 170 Ahvenamaa pilti.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et emal oli ammune igatsus Ahvenamaale minna, aga meie omal käel korraldatud Itaalia-reis oli ta ära rikkunud ja turismifirma bussireis ei tundunud enam sugugi ahvatlevana. Palju vahvam tundus ise jalgratastega hulkuma minna. Siis oli tükk aega nuputamist, et sobiv aeg välja valida, kuna nädalavahetustel olid laevapiletid kas sootuks otsas või hirmkallid, lisaks meie tööajad, laste malevad, eksamid jm. No ja vähetähtis polnud ka asjaolu, et kella 5st hommikul öösel 1ni kohal olles pidi ka valge (ja soe) aeg võimalikult pikk olema, ehk jaanipäevast kaugele minna ei saanud. Suure nuputamise peale leidsimegi sobiva reisiaja - otsisin omale 14. juuni õhtupoolikuks tööle asendaja ja saime otse salongist Romantika peale põrutada. Paras peamurdmine oli ka eelnev jalgrataste linnasaamise logistika, kuid saime ka sellega hakkama tänu mu vennale, kelle peenest Telliskivi Loomelinnaku kontorist sai vahepeal paras rattaladu. :o)
Niisiis - parasjagu palaval teisipäeval, kui olin juba hullumas otsatust telefonikõnede ja meilide voolust, et saada pediküüri või geelküüsi tuleva nädala asemel nüüd ja kohe (mismoodi ei ole üldse enne aegu????), kukkus lõpuks ometi kokkulepitud kellaaeg ja Marika päästis mind salongist tulema.
Peale väga ladusat sadamasse- ja laevalesõitu võisime pealinnatolmu kandadelt loputada ja ennast mõnusalt tunda.
Minu jaoks oli muidugi veel paras probleem harjunud öise 2 asemel kell 8 õhtul magama jääda, aga kuidagimoodi ma selle öö ära vähkresin. Poole neljast olime juba üleval, pakkisime asjad ja hankisime omale 25-tunni bistroost kohvid-teed, millega reelingu äärde päikesetõusu nautima minna.
Ema unistus on täitumas:
Pisut unised, aga siiski mõnusalt elevil lapsed ka:
Saatjaks ilmunud kajakad olid juba märk sadama lähedusest ja seega oli meil aeg autotekile liikuma hakata. Päikegi oli ju juba meiega.
Laevast mahatulek läks jälle ladusalt ja juba olimegi ülivarahommikuselt inimtühjas pealinnas. Ema oli pisut kodutööd teinud ja juhatas meid esmalt kohe muuseumilaeva juurde. Sisse muidugi ei pääsenud sellisel kellaajal, aga see-eest olid mastid eriliselt kenasti valgustatud. ;o)
Ja lahkuvale Romantikalegi sai veel lehvitada:
Kuni ema oma seljakotti pakiraami külge kinnitas, jalutasin mina veel pisut ringi. Lastel oli suur kihk juba sõitma hakata (ei osanud nemad ette kujutada, et järgmise 20 tunni jooksul saab seda teha rohkem kui küll ;o) ).
Vahtratittede vallatu trepilasteaed:
Ma kohe ei saanud neid 2 pilti väikeseks teha (klikka peale, lähevad minuteada suureks), sest leidsin töötlemise käigus, et nii põnev on neid vastaskalda maju lähemalt uurida:
Järgmise sihtpunkti oli ema veel välja vaadanud - linnas asuv kõrge kaljuküngas. See oli tõesti väärt, et rattad mööda miniserpentiini (korralik asfalt) sinna üles trügida - sealsete vaadete peale oli Triinu Ahvenamaasse armunud ja teatas, et tema kolib sinna edasi õppima ning otsib omale sealt mehe. :oD
Varsti vuhisesime mäe otsast alla, aga enne otsustasime, et kui vähegi jõuame-jaksame, tuleme õhtul sinna tagasi loojangut nautima.
Linn hakkas pisitasa ärkama, aga kõik asutused olid ikka veel kinni. Nagu see musta kassi kohvik:
Või kalandus- ja jahitarvete pood. Mitte et meil neid vaja oleks olnud. ;o)
No kell polnud veel seitsegi, mis seal ikka imestada.
Läbi selle pargi paistis ilus peenar, mida ma kindlasti vaatama tahtsin minna.
See park Ahvenamaa muuseumi ja maavalitsuse (Statshuset) vahel oli ilmsegelt linnale nime andnud tsarinna Maria Alexandrovnale pühendatud.
Ja see kõnealune peenar oli tõeliselt imeliselt hästi omavahel sobivaid lihtsaid püsikuid täis planeeritud, aga varahommikuses päikeses olid mul pildid kõik väga nadid välja tulnud kahjuks.
Võimsad õisi täis rodopõõsad olid seal kõrval ka:
Oma lihtsameelsuses arvasime, et käime enne kaugemal ära ja jätame ülejäänud linnaga tutvumise õhtuks. Ei osanud keegi ette kujutada, kui väsinud me ikka tagasitulles oleme.
Ega ma üldiselt palju sõidu ajal ei pildistanud - kes ikka viitsib kogu aeg rattaid peatada ja kaamerat välja võtta. Aga imeilus oli. Loodus oli kodune, ehkki mingeid väikesi võõraid nüansse oli hulgas. Esimese asjana lõi ninna mingi täiesti tundmatu taimne lõhn, aga allikat ma muidugi ei avastanud. Päeva peale oli väga palju ka sõnnikulõhna - Ahvenamaa on ikka väga tugev põllumajandusmaa. Eriti just väiksemiad talusid olid kõik kohad täis ja tekitasid mõnusa nostalgilise lapsepõlvemälestuse - veetsin oma suved toona kõik Kaliküla-Selja-Karepa piirkonnas ja laudad-heinamaad olid mu onu ja tädi põhilised tööpõllud.
Aga nüüd tagasi ratastele. Võtsime eesmärgiks Kastelholmi.
Lihtsalt üks armas koduõu äärelinnas:
Jomalas tegime hommikusöögipeatuse.
Kiriku ja surnuaia kõrval oli kohe nagu tellimise peale pisike piknikupink meid ootamas. Selleks ajaks (kell polnud veel kaheksagi) olime ära sõitnud 12 kilomeetrit. Kui ema aruandmiseks isale helistas, küsis too kohe murelikult, kas me ikka tagasi ka jõuame, mis meile muidugi hullupööra nalja tegi. :o)
Esimene tugevam aroomiatraktsioon.
Kuni ma kaamerat sättisin, otsustas üks lehm poseerimiseks püsti ka tõusta:
Mingi hetk lõppes kergliiklustee otsa ja väike maantee suundus suurele. Seal magistraali ääres polnud väga mõnus sõita ja seepärast ostsisime pikisilmi uut kergliiklusteed. Ühes kohas oligi jalgrataste märk ja teeviit postkontorile (lootsime, et sealt saaks ehk kaarti, mida Romantika peal meile pakkuda ei suudetud) ning keraamikakohvikule.
Postkontorit me ei leidnud ja kohvik oli kinni. Lisaks selgus, et maanteega paralleelselt kulgev tänav lõppeb tupikuga. Kogu teed tagasi minna me ei viitsinud ja suundusime üht õiges suunas minevat tänavakest pidi magistraali poole. See tänavake lõppes aga metsa serval elektrikilbi juures ära. Seiklejad, nagu me oleme, otsustasime läbi metsa maanteele trügida. :o)
Riietumise vahepeatusest (palavaks kiskus juba) leidsin sellise vahva pikliku suure ämbliku:
Siit saime lausa palke kodaratesse, kaigastest rääkimata:
Aga maanteele me õnnelikult ja tervelt jõudsime. Edasine tee läks juba plaanipäraselt. Godbys kummutasime kuskilt reisiblogist loetud väite, et kogu riigis ainult 1 pood (Mariehamnis) ongi. Seal oli nii K-Market kui T-Market peaaegu kõrvuti. Täiendasime oma joogi- ja söögivarusid. Lisaks õnnestus ka veel tunnike suletud turismiinfokeskusest kaardid välja võluda. (Hehee, seal oli mingi kohalik seltskond jalgrattaürituseks kogunemas ja ninamehel oli hoone võti, tema meid lahkelt varustaski). Seega nüüd saime oma sõite juba rohkem kui teeviitade järgi planeerida. Mitte et teeviitadest kasu poleks. Need ahvatlesid meid näiteks teelt kõrvale supluskohta keerama. Sest teadagi tahtsid meie hülgepojad vette karata. Ja pikem söögi- ning puhkepaus kulus kõigile ära.
Väga uhke kohaleveetud liivaranna, grilli ja muude mugavustega supluskoht oli. Vesi oli küll nii külm, et Kustav päris ujuda ei tihanudki, kalpsas kilgates pisut vees ringi. Juba tänavu palju ujunud Triinu suutis siiski mõned tõmbed ära teha. Kui algul olime arvanud, et tegemist on mingi järvega, siis selle info valguses uurisime põhjalikult kaarti ning leidsime, et see ka ikka merelaht on. Liivasse kukkunud arbuusitükki pestes selgus ka, et vesi on päris soolane. ;o)
Lisaks silla otsa kinnitatud meilegi tuttavale päästerõngale oli seal veel teinegi päästekomplekt, mis hästi ka läbi jää vajujate päästmiseks sobib:
Kuigi abikaasa tahtis, et ma kalastusvõimalusi ka uuriks, ei suutnud ma seda kuidagi teha. Siin supluskoha kõrval aga paistis küll üks pisike kalastusonn olevat. Ja kajakad teadsid seda ka, ujusid ja ootasid kobaras koos. Varsti käiski sealt pilliroo vahelt üks paat teiselpool lahe servas ära - ilmselt siis võrke nõudmas.
Kuni me veel puhkasime, leidsin ka Ahvenamaa liblikaid. Samasugused nagu meil - leek-kudtiiva pealtpoolt tehtud pilt jäi liiga uduseks, aga alumised tiivapooled on päris hästi näha:
Ja see on mingi kannikesetäpik, täpsemalt ei tea:
Ujumiskohast tagasi meie teele rühkides leidsinmaanteekraavist suurel hulgal mingisuguse nulu külve. Lähemal vaatlemisel selgus muidugi, et need olid üsna mitme aastased, aga teeservaniidukiga madalaks pügatud. Selline umbrohi oli muidugi liiga suur ahvatlus minu jaoks ja vaatamata kaevamise riistapuude puudumisele kraapisin oma kümne küünega sealt killustikupuru vahelt paar taime väikese juureosaga välja. Niisutasin vetsupaberi joogiveega ära, keerasin nad vihmakeebi kilekoti sisse ja peitsin kogu kupatuse kotti päikese eest varjule. Ja tagasiteel plaanisin sama teha veel teistegi (teist sorti) nulutittedega, mida juba enne möödasõites näinud olin.
Edasi viis tee meid suurele sillale. Sinnasõites nägime küll kõrval kalju otsas mingit kohvikut, aga me olime ju just söönud. Kui aga sillal selgus, kus see kohvik tegelikult asub, küpses kindel plaan tagasiteel ikkagi seal üleval söömas käia:
Vaade sillalt. Siin vasakule jääva sadama taga kuskil ka see meie supluskoht oli:
Teisele poole tuli pilt teha üle tee, sest liiklus oli sel magistraalil liiga tihe ja teisele poole kalpsamine oleks liiga ohtlik olnud. Keelatud niikuinii.
Vahepeal jäi teele ette veel Taffeli tehas koos tehasepoega, kus muuseas ka Kalevi šokolaadid müügil olid. Neid me muidugi ei ostnud, aga paki mingeid erilisi täistera-krõpse ostsime küll. Kahjuks maitsesime neid alles vastu õhtut, kui tehasepoodi enam ei saanud, aga linnas poes neid ei olnud ja Eestis ka pole seni veel kohanud. Vast tulevad millalgi ka siia müügile, väga head on.
Kastelholmi jõudes olime ära sõitnud umbes 30 kilomeetrit ja parasjagu väsinud (eriti tagumikud), seega oli päris hea vaheldus kahel jalal kindlus-muuseumisse hulkuma minna.
Mõtlesime, kas need on vetsu- või vihmaveerennid. Pärast selgus, et esimene vasiant oli õige.
Müüriehitajaid ja nende tööd kujutav ekspositsioon ja müüride vahel puhkav rattur Triinu:
Vaated ülevalt müüriservalt:
Raamita...
... ja raamiga vaade.
Rõngasvesti (ja mõnesid riideid) sai ka selga proovida:
Seal oli ka põnev vabaõhumuuseum, kus me natuke ringi vaatasime, aga olime (ka emotsionaalselt) liiga väsinud, et suurt ringi teha ja kõike uurida, piirdusime ainult lähima hooviga.
Üleval on erinevad aidad, all aga suur peretuba.
Ja megauhke külalistetuba
Elumaja välisvaade. Kahjuks ei pääsenud ülakorrust lähemalt nägema.
Hobuse selga ronimine oli lubatud, aga iga lapse ohutuse eest pidid lapse vanemad ise vastutama. Väga mõistlik ju.
Selliseid uhkeid roosipõõsaid oli kogu saar täis.
Oleks nagu näärelehine ehk mairoos (soomlastel juhannusruusu), aga päris ei ole ka, õis on rohkem täidetud ja avatud,mitte nii ümar nupp:
Ja jõudsimegi tagasi künka otsa kohvikusse. Päike, tuul ja pikk päev oli meid nii soodaks juba küpsetanud, et arvutasime oma kulunud ja veel alles olevaid tunde mingitpidi valesti ning otsustasime tagasiteel...no mitte just kiirustada, aga ka mitte jorutada. Ehh...ja lõpuks vedelesime Mariehamnis lihtsalt niisama 5-6 tundi. Oleks parem teel kuskil kauem vedelenud. :oD
Vaated ülevalt kohviku juurest. Seal oli küll ka vaatetorn, aga selle külastamine maksis 2 eurot/inimene. Meie jalad olid selleks ajaks nii läbi, et kui meile sellesse torni ronimise eest oleks peale makstud, siis oleks sellele mõelnud. Aga meil oli veel vaja paarkümmend kilomeetrit vändata...
Väga mõnus ülikrõbeda koorikuga kohalik hakkliha-riisipirukas:
Kohviku juurest teele asudes selgus ka, miks sealkandis neid põnevaid nulutittesid leidus - kohe teisel pool teed oli kohalik arboreetum. Sinna ma tahaks küll kunagi luusima minna. Aga seda teist nulgu ma kaevasin ikka ka omale välja. Kahtlased juurejupid, nagu neil olid, ei julge ma muidugi praegu öelda, kas nad ka kasvama lähevad. Poputan neid pottides.
Ilusat lupiini-umbrohtu on seal ka ohtralt:
Tagasiteel oli meil emaga ikka tõsiselt tegu lastel sabas püsimisega. Lõpuks ütlesin meid järgi ootavatele lastele, et mina nüüd kohe küll edasi ei liigu ja viskasin saare alla siruli. Isegi pildistamiseks ei ajanud end püsti ja sain sellise pildi:
Järjekordne ujumispaus, seekord oli vesi pika kuuma päeva peale juba kõvasti soojem, solberdasin minagi mõnuga oma väsinud jalgu.
Ja teiselpool seda lahesoppi paistab juba linna rand ja jahisadamad:
Jõudsime linna tagasi juba pisut enne kuute. Muide, teistele hulkujatele infoks, et poed ei ole seal naljalt kauem kui 6ni lahti. Üks marketitest oli ka 8ni. Seega, mõnes mõttes oli õige otsus tagasi pisut kiirustada - ei oleks meie oma eelarvega jaksanud restoranides kõhtusid täis süüa, poest sai ikka kõvasti odavamalt (siiski natuke kallimalt kui meil) söögi kätte.
Algul istusime natuke peatänaval ja kuulasime mingi restorani terrassil esinevat muusikut, kuid varsti tundsime, et tahame end murule siruli visata ja läksime parki. Seal veetsime mõnusalt aega kella 9ni, misjärel korjasime oma viimased jõuvarud kokku, sõitsime esmalt sadamasse (wc-sse ja uurima, mis kell täpselt check-in'is olema peab) ja siis uuesti üles künka otsa. Nagu hommikul prügijälgede järgi arvata võis, ongi see küngas kohalikele meelepärane kogunemiskoht. Aga kummaline sealjuures oli, et reaalselt loojanguni istus peale meie seal veel vaid üks vorste grilliv paar, kõik teised panid enne õiget aega plehku. Ilmselt oli siiski asi selles, et tegemist oli kesknädalaga ja inimestel vaja hommikul varakult jälle tööl või koolis olla.
Kajakad igatahes olid harjunud midagi saama ja kui ei pakutud, siis õiendasid meiega.
Okei, kui te süüa ei anna, siis ma teen ka näo, et ma vaatan hoopis loojangut:
Hüvasti, Ahvenamaa päike! Sinuga koos oli meil hästi tore päev.
Õnneks künka otsast sadamasse tagasi minna oli juba imelihtne - ainult allamäge. :o)
Saime sealgi veel tükk aega oodata enne kui meid keskööl kaile lasti. Päris vahva oli vaadata, kuidas see suur mürakas end kribinal-krabinal ümber pööras, et meid sabapoolt sisse lasta.
Hommikul tervitas meid Tallinnas (õnneks sel hetkel veel kerge) vihm ja kuuldavasti pidi ka Ahvenamaal vihmane päev olema. Küll meil ikka jälle vedas selle reisiga!
Kodus endomondosid (pool reisi käis Triinu oma, pool minu ja mõned ununenud jupid pidi käsitsi sisestama) kokku arvutades selgus tõde - olime läbi sõitnud umbes 65 kilomeetrit. Pole just paha tulemus vanaemale ja vana-vanaemale, onju? No ja lapsed olid ka megatublid.
:
