Ärkamised ja tärkamised

Mõned aprillikuised lille- ja putukapildid - on ju see aeg, kus iga päev õues midagi põnevat avastada on. Ma käin ikka võimalusel hommikuti tiiru ümber peenarde ehk loen oma "hommikust ajalehte".
Lapselapsega männialust riisudes leidsime madalal oksal vana käbi pealt kaks tiillukest triinut. Vaatamise jooksul pudenes käbi maha ja suure vaevaga leidsin ühe triinu üles (pildil on ta mu töökindal). Pärast toas uurisin ja leidsin, et see oli komatriinu. Siin üks Imbi Vahuri pilt, kust on paremini näha, miks ta just koma nime kannab.

Oli see nüüd samal või järgmisel päeval, kesse mäletab, aga peenart paksust lehesodist päästes äratasin üles selle võimsa (4+cm) tegelase. Minu õnneks oli ta veel unest väga uimane ja ainult tuias vaikselt ringi - ega vapsiku viha alla ikka sattuda ei tahaks ju.

Kui lõpuks päike ja minu vaba hommikupoolik kokku said, täienes minu aialinnupäevik kohe õige mitme tegelasega. Lisaks vilgastele päeva-paabusilmadele (keda ma pildile püüda ei jõudnud) leidus hulgaliselt ka töösse keskendunud või muidu laisklevaid tegelasi.
Karukimalane:

  Keegi kärbes: 

 Ja hulgaliselt mesilasi:

Esimesed krookused murus õitsesid juba ammu ära ja ma kartsin, et peenardest on kõik hukka saanud, aga õnneks olid nad lihtsalt palju pikema unega.

Sinililli - neid tavalisi metsast tooduid - on mul peenras juba mõnusalt palju. Selle koha pealt tuleb küll neid muidu maapõhja kirutud mullamurelasi tänada.

 Amuuri adoonisega oli meil Aalujate grupis kõva arutelu - et ikka kellel kus kasvab ja kas juba õitseb või ei ja miks. Lõpuks jõudsime selleni, et nad õitsevadki igaühe aias eri aegadel, sest tingimused on nii erinevad ju. Minu oma pistis ka lõpuks nina välja ja siis hakkas kiiresti paisuma:

Aianduspoodidest ostetud ajatatud priimulaid peenrasse pistes võivad nad küll vahel ka läbi talve õitseda, aga "korralike" priimulate õitsemahakkamine on siiski hoopis teistmoodi mõnusalt elevusstekitav. ;o)

 Must lumeroos:

Võrkiiristest olid tänavu esimesed need sinised, kelle sordinimed ('Gordon', 'Harmony' ja mingi veel) peenra ümbertegemise käigus segi või sootuks kaduma läksid. Helesinine ('Katharine Hodgkin') ja tumelilla ('J.S. Dijt') avasid oma õied pisut hiljem. Danfordi iiris läks mul kahjuks välja (liiga kuivad suved) ja Vinogradovi võrkiiris on nii hiline, et paar päeva tagasi oli tema pung alles pisut kollakas. Tänaseks ehk on juba lahti.

 

Tegelikult on alanud ka see igakevadine peasügamishooaeg "mis mul küll siin tärkab?" stiilis. ;o)

Linnuõppega autohooldus ja ilmarändurid

Autoga hoolduses käimine toob alati lisaks kopsakatele arvetele kaasa ka mõned tunnid, mis linnas asjalikult ära kasutada oleks vaja. Šoppamist ma ei armasta ja ega selliste väljaminekutega päeval pole enamasti ressurssegi millegi hankimiseks. Olen käinud parkepidi puittaimi määramas, Stroomi metsas liblikaid ja muidu loodust uudistamas. Seekord (19. aprillil) sõitsin mõned peatused eemale ja käisin hoopis loomaaias kakkude ja kotkastega tutvust sobitamas. Väga tore ja hariv käik oli. Võid ju raamatust lugeda, et see lind on nii mitu sentimeetrit pikk ja kaalub nii palju kilosid, aga parim on ikka ehe näide. "Ohh, nii suur!" või "Ohh, nii väike!", enamasti aga "Ohh, nii nunnu!" olid hõiked, mida ma kontrollimatult vist päris häälega välja hõikasin. Aga õnneks olin seal röövlindude osakonnas päris üksi ja ainsaks kuulajaskonnaks olid imetlusobjektid ise. :o)
Mõned pildid tegin ka, aga väga pildikvaliteedi püüdmisele ei keskendunud - rohkem nagu omale õppimiseks. Aga mõtlesin, et näitan ikka teile ka. Kakkude juures ma nimesilte ei pildistanud, et saaks kodus ise määrajast näpuga järge ajades veel paremini neid selgeks. Aga üldise kakuliste info pildistasin küll üles - seal on nii palju põnevaid fakte! No need liikumatud silmad, mis ongi tinginud 270-kraadise peapööramise on veel mingil määral üldtuntud info, aga eri kõrgusel asuvad kõrvad ja pöördvarbad olid mulle küll totaalseks üllatuseks!

No temaga pole küll keeruline - kes see muu ikka nii valge on kui lumekakk. Satub meile tundrast ja lagedatelt kaljudelt vaid harva talikülalisena.

Valgem on isane, tumedaträpsuline emane.

Kassikakk. Ülisuur ikka! Pikki nime andvaid sulgkõrvu pole lennul näha ja rahulikus olekus hoiduvad ka pea ligi. Suured oranžpunased silmad kahjuks minu pildil näha ei ole.

Händkakk on ainus kakk, keda mul on õnnestunud ka looduses lähedalt näha. See oli eelmisel suvel orienteerumise tunnis, kui ma keset Luua metsaalust suure puu oksal istuva händkakuga 5 meetri pealt päris mitu sekundit tõtt vaatasin. Küll oli vägev elamus! Ja see väärikas rahu, mille ta säilitas, kui siis lihtsalt ära lennata otsustas! Tookord ma muidugi kohe ei teadnud, millise kakuga tegu on, aga pikk jämedavöödiline saba lisaks ümarale näole jäi hästi meelde ja lasi pärast määrangus kindel olla.

Sünge kulliilme ja peenevöödilise alapoolega vöötkakk on eelmistega võrreldes ikka üsna väike.

Kotkaste seas oli palju neid, keda meie mail looduses ei kohta ja terve üks "tänav" oli pesitsejatele rahu andmise pärast hoopis suletud.
Hiid-merikotkas ja valgepea-merikotkas:

Vahele panen siia hoopis ekraanitõmmise oma arvutist - olen tänavu üsna hoolega jälginud meie merikotkakaamerat ja siin on 24. aprillil sündinud nunnu kotkapoeg juba mõnepäevaseks kosunud ning sööb vapralt kalatükke, mis on peaaegu sama suured kui tema väike udusulis peake. ;o)

Nende kotkanimedega on tegelikult nii, et paljud neist näitavad inglise keeles olulisema määramistunnuse ära. No kasvõi seesama merikotkas (white tailed eagle), kel on oluliseks määramistunnuseks valge saba, või siis alloleval pildil olev kaljukotkas (golden eagle), kel on kuldselt läikiv pea.

Kaeluskotka puhul näitab õnneks ka eestikeelne nimi ära, kellega tegu:

Herilaseviu on oma nime saanud küll oma toidulaua järgi, aga kui ta mulle sedasi vahvalt poseeris, jättis ise ka kuidagi nagu herilase mulje, kas pole?

Hiireviu kõrvalkorteris küll mingit sellist komejanti teha ei suvatsenud.

Aga see tegelane - raipekotkas (ei, see ei ole raisakotkas!) - otsustas üldse ohjad enda kätte võtta ja marssis otsustavalt mulle peale.

Õnneks olin ma "puuri pistetud" ja tal ei õnnestunud minuga arveid klaarima tulla.

Panen tema infotahvli teksti ka siia välja - vaadake seda jaanalinnumunade purustamise nippi ;o)

Linnaloodus on meie omast enamasti kõvasti ees ja nii osutus mulle vaatamisväärsuseks ka sarapikualune võsaülane - meil polnud siis neist veel kippu ega kõppu.

Auto sain hooldusest kätte üsna viimasel hetkel - kamp Nõo ilmarändureid ootas juba Balti jaamas, et ma neid vahepeal mõneks tunniks öömajale ja siis lennukile viiks. Aga ma nõustusin nende reisi veelgi rikkalikumaks tegema ja kolistasin oma äsjahooldatud ja läikivakspestud autoga läbi üüratute poriteeaukude (selline see meiepoolne joatee on) ka Jägala joale. ;o) Aga ei saa ju seda näitamata jätta, kui üks pole seda üldse enne näinud ja teine ainult väikelapsena.

Panoraamfotode kokkumonteerimise oskus kuluks jälle marjaks ära. Aga noh, pange parem fantaasia tööle ja kleepige nad ise kokku.