Köögikata maailm

Sellest reisist hakkab nüüd juba kuu mööda saama, tagumine aeg mõned pildid üles panna.
Tore reis oli, käisime Ida-Harju Invaühinguga Raplamaad ja Järvamaad uurimas. Suvisel ajal 3 järjestikkust töölt vaba päeva oli lausa ime ja tundus tõelise ülipika puhkusena. Seltskond oli super, giidid toredad.
Kuna olen sündinud Kohilas ja mu kallis tädi elas viimse hingetõmbeni (tänavu juunis) Raplas, tundus mulle, et sealkandis tean-tunnen ma küll enamusi vaatamisväärsusi. Aga tegelikult tasuks igal inimesel oma kodukohas ka kasvõi kord giidiga ringi käia - ei tea me pooli asjugi, mis me oma aia taga on. Siiski oli palju toredaid asju ja mälestusi, mis vahel üsna üllatuslikult pinnale ujusid. Näiteks kasvõi see, kuidas me Rapla koolist klassiga sügisel Järvakandis välibasseinis ujumas käisime. Nüüd oskasin muidugi kohe seda klaasivabriku jahutusveega seostada (giid kinnitas mu arvamist ja juhatas suuna kätte). Ja olidki need välibasseinid seal olemas, ehkki lagunenud seisukorras!
Ega ma väga palju ei pildistanud. Viimasel ajal olen üldse selle pildistamisega hädas - kaamerat on raske tassida ja teda automaatseadetele mulle väga sättida ei meeldi, sest pole kaamera valikutega rahul, manuaalseadete valimine aga võtab liiga palju aega, samuti on mu silmanägemine niipalju viletsamaks jäänud, et eriti heledas päevavalguses ei suuda ma neid väikeseid numbreid pildiakna allservas näha ja seadeid õigeks keerata. Siis tuleb liiga hele või liiga tume pilt, tuleb jälle kruttida ja uuesti proovida jne. Telefoniga, mis on küll kerge ja enamasti käepärast, on ka jamasid - vahel, heas valguses, teeb ta küll päris ilusaid pilte, aga kui olud kuskilsuunas äärmustes, jääb ta jänni ja neid jpg-pilte ei anna pärast paremaks töödelda ka, nagu kaamera raw-failidega mõningal määral teha saab. Nii on mul reisistki pilte vaheldumisi kaamerast ja telefonist, suurem enamus kohti aga lihtsalt nautisin seda, mida räägiti ja näidati.

Esimese giidiga saime kokku Kohila raudteejaamas, aga enne Kohilaga lähemalt tutvumist vurasime hoopis tüki tuldud teed tagasi, et ära käia Pahklas Eestimaa Kivide Kuninga juures. See kivide juurde sõitmine oli üsna nostalgiliselt kodune - oli ju meilgi siin raketibaas ja maastik vanade varemetega samasugune nagu Pahklas. Praegu seda muidugi Neemes enam ei näe, sest enamus varemeid on asendunud tihedate ja nooblite uuselamurajoonidega.
Kui bussist välja lasti, olin mina muidugi kohe ninapidi heinas. Olin just hiljuti raamatust mingit putke otsides komistanud infole, et ühele putkelisele on iseloomulik viljade küpsemise ajaks õiekrooni kokkupakkimine. Muidugi ma sel hetkel ei mäletanud, mis putk see selline oli. Kodus uurisin kohe välja - täiesti tavaline tegelane ehk metsporgand. Ja teisel pildil on küll pisut uduselt, aga üks ilus sinakasroheliste tiibadega tirt.

Esimesena jõudsime Mägrakivi juurde, mis on lausa pooleks ja läbi prao saab ühelt poolelt teisele poole vaadata. Väiksemaid tükke on ka ümber. Kuigi ma tean, kuidas nõukogude armee oli suuteline kive lõhkama, pole ma siiski kindel, et need praod ja killud just nende töö on - äkki ikka vana hea Jääaeg ise?

Eestimaa Kivide Kuningas pole just suurim rahn, aga kuidagi uhke ja väärikas on ta küll. Kui giid rääkis, kuidas mõisnikud seal kivil pidusid korraldasid, leidsin kivi laelt sinna raiutud suure sabaga S tähe. Mõtlesin, et on mingi mõisniku vapimärk, aga Pahkla mõisas sellise initsiaaliga mõisnikke polnud olnud. Seega pöördusin järgmiseks oma semiootikust kursusekaaslase poole. Tema uuris omakorda ka oma kolleegidelt, aga mingit tähendust sellele märgile ei leidnud. On muidugi ka võimalus, et selle sinna mingid nõukaaegsed demblipoisid raiusid, aga kui keegi peaks teadma, mida see ilusa pika lisasabaga S peaks tähendama - andke aga lahkesti kommentaaris teada. Samas võib see saba olla ka lihtsalt üks ilus kalligraafiline krõnks S-tähe all. ;o)

Käisime ka kolmanda kivi juures - Mari nutukivi, mille otsas olevat keegi Mari ikka nutmas käinud, aga kivi tagaküljel oli ka nutuniiske kurb langetatud lauga silm. Niiet ega ei teagi, kas Mari käis seal kivil või kivistus ise hoopis. ;o)

Pahkla naaberasulast, Salutaguselt, olen tihti läbi sõitnud, kuid nüüd, suure bussiga sõites olin imestunud kuivõrd suur asula see tegelikult on. Kui oled auto roolis ja vurad kurvilisel puudevahelisel teel, jõuad märgata vaid paari teeäärset väikest majakest. Pärmitehasest küll teadsin, aga suurest kortermajade rajoonist polnud tõesti õrna aimugi.
Kohila endaga tutvusime vaid bussiaknast piiludes ja giidi juttu kuulates. Siin oli küll mul palju rohkem elamusi kui teistel: üle vallamaja paistev kodumaja nurk, lasteaed (nüüdne mõisakool), siin olid kunagi saun, juuksur, fotograaf, selle uue lasteaia asemel oli porimülka moodi põld, kuhu me kummikutega kinni jäime, näe, sellesama giidigi poolt nimetatud raamatupoe jäädvustasin isegi lasteaias õppekäigujärgsele joonistusele, maalides hoole ja armastusega riiulile purgikestele silte "TINI" ja nii edasi :oD
Järgmise peatuse ja lõunapikniku tegime Loone linnuse juures. Vaade linnusevallilt sillale üle Keila jõe. Linnus oli omal ajal loodud looduslikult ideaalsesse kohta, jõelooke sisse - kaitsta oli vaja vaid ühte külge.

Selliseid vanade linnuste ja maalinnade kohtadega kaarte pandi mingil ajal kõikjale üle Eesti. Näiteks Muuksist tuleb kohe üks meelde.

Vasakul humala isasõied, parempoolsed tegelased ilmselt tutvustamist ei vaja, aga neid pildistasin sel reisil palju. Neid lihtsalt on tänavu kõikjal nii palju ja nad on nii fotogeenilised.

Silda veel natuke siit- ja sealtpoolt (sest linnuseõuel polnud peale muru midagi pildistada :oP)

Hagudis põikasime korraks suurelt teelt kõrvale, et vaadata bussiaknast üle mõis, kus kuulus maadeuurija Krusenstern sündis. Mõis oli küll suur, aga üsna armetus seisus.
Järgmine pilt on hoopiski jälle sillalt. see oli see koht, kus oleks pidanud teleobjektiiviga kaamera asemel hoopis telefoni taskust võtma, aga ei taibanud. Igatahes seda unikaalset kahekordset (uus raudbetoonsild ehitatud vana peale) jäämurdjaga Rapla kivisilda ma korralikult kaadrisse ei saanud. Esimesel pildil on esiplaanil jalakäijate sild ja tagaplaanil minu sündimise koht - see roosa maja on Rapla haigla.

Siin on ilus jäämurdja hästi näha:

Ja silla all uhkelt õitsev harilik konnarohi:

Rapla kirikuhoovis oleval vabadussambal on ka huvitav lugu. See restaureeritud ausammas jäi mul pildistamata, aga algse ausamba 1940. aastal lammutatud tükid, mis robustselt mingi majandushoone seina olid müüritud ja sealt millalgi kogemata üles leiti, on nüüdseks koha leidnud Alu mõisa pargis Hävitatud mälestusmärkide mälestussambaks laotuna. Müürililled kivide vahel teevad selle veel eriliselt armsaks.

Koit leidis ka Alu pargist midagi, mille juures poseerida ;o)

Alu mõisas on praegu Kaitseliidu õppekeskus, sellest ka sellised militaarsed väljapanekud pargis. Mõisa ennast taipasin muidugi alles bussiaknast telefoniga pildistada:

Minu suureks kurvastuseks otsustati ajapuudusel ja väsimusest Varbola linnusest mööda vurada (isegi kuningate vaatamiseks ei peatutud) ja minna Ruunaveresse Vene rubla hauakivi vaatama. Noh, lõppkokkuvõttes selgus, et see polnud just kõige õigem otsus, sest Ruunaveres oli parajasti kogu Eesti õpilasmalevate kokkusaamine ja buss tuli jätta kaugele, mitmed inimesed loobusidki sinna kõndimisest, loodetud kohvi- ja vetsupausi võimalusest ei tasunud unistadagi. Aga need, kes jalutasid, said teeservadest end põldmarjadega kosutada. See pildilepüütu jäi küll minu poolt korjamata, sel oleks ilmselt ka tugev lutikamaitse olnud. :oP

Järgmine peatus oli meil juba Märjamaal.
Mõnusalt sammaldunud kirikuaed:

Kirikuvärav ja vabadusesammas - kaks ühes.

Keskmine teeleht kirikuhoovi murus:

Selline tore teeviit Märjamaa bussijaama juures:

Ja, ohhooo, Märjamaal on lausa oma loomaaed:

Ja hakkaski esimene tuuripäev lõpule jõudma ning meie saabusime oma ööbimiskohta, Vana-Vigalasse. Ööbisime tehnika- ja teeninduskooli poiste ühiselamus, mis oli küll äärmiselt askeetliku olemusega, aga üheks ööks täiesti OK. Minu Luua kooli ühika luksuslike tingimustega ei andnud seda võrreldagi, samas ega ma ei tea, millises seisus oli Luua poiste ühikas, sest meie kursus majutati täiskasvanute ühikasse ja Vana-Vigalaski oli kõrval uhke euroehitis, mis samuti ühiselamu tundus olevat. Samas oli teisel pool kõrval kaks ühikat, mis remondiootel päris lagunenud. Ei tea, kas enam tulebki kutsehariduses nii ilusaid aegu, et kõik need ühikad taas täis saaksid....Tänapäeval tahavad ju kõik direktoriks. ;o)
Aga söök oli koolisööklas imemaitsev ja pärast korraldati meile veel mõisas ja mõisapargis väike ekskursioon.
Vana-Vigala mõisa peahoones, mille esimene ehitamine 1772. aastal untsu läks, sest viirsavikiht vedas ja uputas mõisahoone jõkke ja mis uuel katsel 1775. aastal vaiadega tugevalt maasse rammiti, asub Vana-Vigala Põhikool.

Meid lubati mõisa fuajeesse, et saaksime imetleda vanimaid Lääne-Euroopa kultuurimälestisi Eestis - Pompei väljakaevamistelt leitud marmorist bareljeefe, mille üks Uexküllidest kunagi Itaalia-reisilt kaasa tõi.

Mõisa tagumine rõdu oli eriti äge, seal sai üleval ka käia. ;o)

Ja jälle need tammed...

Ilus siberi lehise tüvi:

Näljamüür on oma nime saanud sellest, et mõisnik lasi selle talupoegadel oma pargi külmaõrnadele taimedele tuulekaitseks ehitada viljaikalduse aastal, makstes neile tasu mõisa viljavarudest. Kivid veeti kohale kaugelt soode tagant mööda taliteid.

Järgmisel hommikul alustasime kohe suure naljaga, külastades huumorimuuseumit Purkus. Kesse kõiki neid kaustatäisi karrikatuure, mis seal leidus, ikka vaadata jaksab, aga koridorseintel presenteeritud näitus tugitoolispordist oli tõesti andekas ja pani mitmel korral kõvasti turtsuma. Siiski suurema mulje jättis mulle see vahva maja, kirju nagu uhke lapitekk. Maja ehitati 1899. aastal Järvakandi 6-klassiliseks Ministeeriumikooliks. Praegugi on seal lasteaed ja raamatukogu.

Kui juba jutt Järvakandile läks, siis oskate ilmselt aimata, et järgmine peatus oligi Järvakandis klaasimuuseumis.

Türi linnaekskursioonist mul rohkem pilte polegi, kui need 3 kirikust:

Meelde jäi veel Türilt see, et tegemist oli tõeliselt väikese linnaga, kui tänavaid vaadata - meie 56-kohaline buss ei suutnud ühes kohas isegi peatänavale vasakpööret sooritada, pidi paremale keerama ja kaugemal ringipööramiskoha otsima. Seda muidugi tänu sellele, et just seal väljapööramisel oli jalakäijate ülekäigurada koos vahesaarekese ja kümnete liiklusmärgipostidega selle juures. Aga palju oli ka tänavaid, kuhu me üldse ei mahtunud - giid pidi aina alternatiivseid teid otsima. See pani mul muidugi peas häirekella helisema ja andsin Agnesele teada, et meie septembris plaanitav ekskursioon Neeme teel tuleb teha kindlasti väiksema bussiga (nüüd selguski, et kuna tahtjaid on ikka nii palju, pean tegema ka teise samasuguse ekskursiooni).
Ahjaa, ma ju pidin teilt küsima, et kas te ikka seda saadet nägite? ;o)

Hehee, loomulikult ei läinud see saade kuskil eetrisse - käisime Türil tuuritamise lõpetuseks lihtsalt ringhäälingumuuseumis. Seal oli meil küll võrratu giid - rääkis niivõrd paeluvalt kogu sellest raadio- ja telemaailmast, et meie ainult kuulasime ja vahtisime suud ammuli.
Türilt keerasime rattad Paide poole, kus asus meie järgmine öömaja. Aga enne tegime veel ühe üsna pika peatuse kohas, mis paljusid juba enne reisi elevile ajas. Mina võhikuna ei osanud midagi arvata-oodata. Samas võttis esimene vaade alt bussi juurest üles künka otsa Kirna mõisale mind kohe ahhetama. Need vastakuti avatud uksed, uhke lilleklump mõisa ees, hämar lühtritega mõisa sisemus ja taamalt paistev haljendav õu üheskoos andsid võimsa elamuse. Et just oli sadanud, anti meile istumisalused kaasa ja läksime sisehoovile istuma. Seejärel rääkis peremees mõisast, kosmilisest energiast, nendest sammastest ja kõigest, mis selle kohaga seotud on. Kuigi ma olen pisut liiga pragmaatiline inimene selliste asjadega kohe üdini kaasa minema, meeldis mulle siiski väga, kuidas Henn Hunt seda teraapilise energia teemat tutvustas - lihtsalt, mõtlemapanevalt ja üldsegi mitte pealesuruvalt. Ja, kuigi mina eriti mingeid võnkeid ja värinaid ei tundnud (Koit seevastu ühes kohas küll), siis oli seal ikkagi väga mõnus ja rahulik olla ja ma olen rõõmuga nõus Koiduga sinna uuesti minema. Samuti meeldis mulle, kuidas on suudetud suured mõisaruumid õdusaks teha lihtsate vahenditega ega peljata neid näidata just sellises lihtsas ilus. Igatahes on see tore ja mõnus koht, mida tasub külastada.

Mõned pildid mõisa sisehoovist ka.

Meie reisi teiseks ööbimiskohaks oli Paide Puhkekeskus. See on koht, mis hetkel veel täiuslik pole, aga tal on potentsiaali saada ilusaks ja sisukaks kohaks. Maja oli vist varemalt mingi veterinaarameti (või mingi sarnase ametkonna) hoone. Ülisuur kompleks, kus enamalt jaolt puudub veel hubasus, aga noored on hakkamist täis ja renoveerimine käib raasukesehaaval. Soovime siis neile ohtralt kliente, siis tuleb ka raha renoveerimiseks ja koht muutub paremaks.

Järgmisel hommikul hakkasime varakult Paide läbiuurimisega pihta ja alustasime nooblis kultuurikeskuses, mille uus nimi on Paide Muusika- ja Teatrimaja. Aga seal parklas olid muidugi jälle tammed. ;o) Üks neist eriti pikkade viljaraagudega:

Loomulikult käisime ka Pärdi Muusikaaias:

Ülemise pildi garaažiseinale on maalitud vaade, mis muusikaaias seisjale avaneb hoopis vasakule vaadates:

Ja nende kahe vaate vahelisele seinale on maalitud Pärdi kirjutatud lastelaulu "Käin juba lasteaias" noodid, aga need jäid mul pildistamata, hoopis pisikesed puuhakatised kivipragudes püüdsid mu kaamerapilgu endale.

Kõige muu põneva juurde ikka Paide kirik ka, mille teeb eriliseks hoone küljel asuv peauks.

Linnaekskursiooni järel suundusime Paide muuseumisse, kus oli tõeliselt tore giid ja (eriti lastele) erinevaid meelelahutusi pakkuv väljapanek.

Muuseas sain isegi endale aprteekritoas lanoliinkreemi kokku uhmerdatud. Ja ühes toas oli nukumajade (ja pabernukkude) näitus.

Muuseumiekskursiooniga käsikäes toimus ka Ajakeskuse ekskursioon. Seal olime me küll juba kord perega käinud, aga tore oli ikka.

Kui linnusehoovis pärna all viimaseid tornisttulijaid ootasime, tiirutasid seal mõned tiivulised tegelased. Sirelased on vahvad ja hästi äratuntavad oma pikitriibulise vestiga:

Aga see tundub mulle kangesti põdrakärbse moodi tegelane olevat:

Viimane lõuna oli meil Roosna-Alliku mõisas (seal asub põhikool) ja seejärel ekskursioon koos toreda mõisaprouaga.

Motiivid saaliseintel (proua ja härra hobidest) on otsekui tänapäevase näoraamatu profiilikirjelduste eelkäijad, kas pole? ;o)

Ahjud olid seal ka ilmatu uhked, teise, jalgadega ahju, pilt jäi kahjuks liiga uduseks, sest kogu aeg sebis keegi ahju eest läbi ja siis kiirustasin pildistamisega.