Vaikselt ikka kevade poole

Kuigi tegelikult on alles veebruari keskpaik ja kalendri järgi on peaaegu pool talve veel ees, käib päike juba mõnusalt kuumalt ja kõrgelt üle meie taevakaare ning väiksemad külmalained vahelduvad aina tihemini ja pikemalt suurte sulalainetega. Jah, loomulikult võib veel suuremaidki külmasid tulla ja kui tuuled peaks Soome poolt pikalt puhuma, pole välistatud ka meie rannikumere jäätumine, mis toob tõelise kevade alguse kaugele tulevikku lükkumise. Aga see on normaalne ja tuleb lihtsalt kasutada neid mõnusaid päikese ja soojuse hetki ära, et omale pisut lisaenergiat hankida. Eriti on see energia vajalik, kui oled taas tõbede küüsi langenud.
Käisimegi Triinuga täna kevade märke otsimas ja leidsime neid ning muid muidu toredaid loodusmärke rohkem kui küll. Aga kontrastiks panen esialgu üles pildid 23. jaanuarist, mille ma üllatuslikult täna alles kaamerast leidsin - olin nad sinna täielikult unustanud. Pildid on kõik ainult koduhoovist.

Tookord oli parasjagu vaikne ja lumesajune päev ja mul õnnestus vaikselt suure männitüve varjus hiilida hoovinurga elektriposti sepikojale piisavalt lähedale ning töösse süvenenud suur-kirjurähni härrast mõned toredad portreepildid teha. Isased tunneb hästi ära punase kuklalaigu järgi, emastel on punane ainult sabaalune ja noorlindudel on pealagi ehk kiird punane ning sabaalune kahvatum, peaaegu roosa. Piltidelt on hästi näha nii postiprakku surutud pooleldi räsitud käbi kui ka mugav tööasend, kus lisaks küünistele on tähtis roll ka tugevalt posti vastu surutud sabal. Kahjuks paar päeva hiljem olnud talviste aialindude loendusse see peaaegu igalõunane külaline kirja ei läinud, sest loendasin linde hoopis hommikusel tunnil, kui oli söögimajja kõige rohkem külalisi oodata. Aga kommentaaris mainisin ta ära küll. :o)

Üks kaugem külaline oli ka millegipärast otsustanud läbi paksu lume meie õuele ennast kergendama tulla. Peab mainima, et kaitsevärvustest need koduloomad küll midagi ei tea - hellikud sihukesed! :oD

Mõned lummavalt kaunis rüüs peenraehted ka:

Aga nüüd siis tänaste, üsna kevadiste piltide juurde. Alustasime jälle koduhoovilt, siinsed lumekupud olid maja lõunaseina äärest välja sulanud juba õige mitu päeva tagasi ja see oli kindlapeale minek, et kevadet kaamerasse püüda. ;o) Tänaseks oli kolmele esimesele taimele lisandunud veel neli õitsejat. Kahjuks jäin ma õueminekuga hiljaks ja päike oli peenrast juba eemale keeranud ning õienupp sulgumas.

Ilm oli nii ilus, et isegi mustvalgel asulasildil säras taevas siniselt. Rohkemgi tegelikult, kui pildile jäi.

Kellelgi, ilmselt ikka merikotkal, oli selle männi jämedal kõveral ladvaoksal üks mehine lõuna olnud. Lauakoristamine aga toimus pisut kiirustades ja kajaka tiivapaari jäägid pudenesid okstele laperdama.

Tammede otsas leidus lapsi ja sarapuudel päris pontšakaid rohelisi pungi (puhkemise äärel olevaid urbi muidugi ka).

Rannal oli tuul lausa tormipoja mõõtu ning sundis meid mütsidele lisaks kapuutse kõvasti pähe tirima, aga lained ja adruhais olid mõnusad.

Tundub, et viimane lumeelukas on kivilt merre põgenemas. Ei tea, mis pääsemist ta sealt loodab?

Aga merelt puhuvast tormituulest oli meile kasu ka, sest enamasti valvas ja ettevaatlik merikotkas inimesi nii lähedale ei lase, et mina oma nõrga teleobjektiiviga teda tuvastatavalt pildile püüda suudaks. Ega need pildid seegi kord teab mis head ei ole (eks sa fokusseeri sellisele sinitaevas ringituuseldavale täpile oma kaamera kiiresti ära), aga mõned vahvad poosid on ikka näha. Ja, nagu tihtipeale juhtub, oli tal seegi kord kajakast korravalvur kannul lendamas. Eks see on üks mitme otsaga asi (kui meenutate jalutuskäigu alguse poolseid pilte). Ehk Pisuhända tsiteerides - Kord on Westmann all ja Piibeleht peal, siis jälle vastupidi....

Et teid nüüd ilusti maa peale tagasi tuua, lõpetan fragmendiga Vareksekivist, mida minu mees ja tema sõbrad lapsepõlves hoopis Mammutikiviks kutsusid. Aga Vareksekivi pidi ta olema selle pärast, et vanasti käisid mehed seal varestele märki laskmas. Varest kutsuti Soome mõjutustega rannakeeles varekseks ja kukemarjalgi oli siinkandis nimeks vareksemari. Ja, muide, Vareksekivi nimi sobib ju ka selle pärast hästi, et seegi tegelane on jääajal meile just Soomest rännanud.

Ilusat kevadeootust kõigile!

Talvetardumus

Ei-ei, ärge valesti aru saage. Talv ja lumi mulle meeldib väga, aga kui kodus on külm, siis olen ma toas tardunud otsekui jää õues. Kükitan diivaninurgas pleedi all ja suudan ainult sõrmi varrastega liigutada. Eks oma osa on siin ka eelmise aasta viimasel päeval külge hangitud gripilaadsel viirusel, millest mingid köhatused siiani tunda annavad. Aga kui ma ennast liigutama sunnin ja vere käima saan, on elu tegelikult päris tore. Pikka aega aasta algul hoidusin isegi ühest oma lemmiktegevusest - lume rookimisest - et tervist säästa. Nüüd olen seda pisut ikka teinud, aga jätkuvalt tiheda graafiku pärast pole suusatama küll veel saanud.
Suurem osa jaanuarist (peaaegu 3 nädalat) möödus meil kodus üsnagi häiritud, aga ootusärevas olukorras - euroliidu poolt eraldatud puuetega inimeste elutingimuste parandamise toetusrahade eest tehti meie rohkem kui 30 aastat remontimata tualetist ja vannitoast imeilus ja soe uus duširuum.

Kaks nädalat tuli kraanist jäine vesi ja vetsus käisime keset kööki, aga tulemus on seda kõike väärt! See on nüüd meie kodu kõige moodsam ja soojem koht. Suur-suur tänu Pilleriinile, Kaupole ja Kaurile!

Eks mul omal oli ka sellega seoses küürimist, sättimist, ostlemist. Esimene nädal oli õnneks puhkus, edasi tuli juba töö kõrvalt aega leida. Nii juhtuski, et ei jõudnud õieti ei jalutama ega blogi kirjutama. Siiski kaks korda käisime metsas ja mere ääres ka. Esimene, 9. jaanuari jalutuskäik toimus mu lemmik seenemetsa. Päris palju seeni korjasime pildipurki ka.

Ma pole kahjuks jõudnud veel seente nimesid uurida. Eks see on ka natuke raske niimoodi takkajärgi vaid foto järgi.

Sarapik oli nii mõnusalt lumine:

 

Valge kivi juures tegime väikese pikniku tee ja apelsiniga. Uus jõuluvana toodud termos pidas tee nii kuumana, et pidime seda lumes jahutama:

Vasakul on must pässik, mida rahvasuus ka kasekäsnaks nimetatakse, aga paremal on kasekäsnak. Immuunsüsteemi tugevdav ja vähivastane on mustast pässikust keedetud tõmmis, nimetatakse ka metsameeste kohviks. Kasekäsnakut kasutati nõelapadjaks või noatupeks.

Tumedad täpid viitavad kasekäsnaku vananemisele, noor seen on alt valge.

 Kellegi pesa oli julmalt laiali lammutatud. Ja ammu lahkunud sügis saatis haavaoksaga tervitusi.

Kui ma nüüd ei eksi, siis siin kasel pole pässik vaid hoopis pahk. See on tingitud (bakteriaalsest) haigusest, mis paneb taimel rakud vohama ja paljunema.

Aga siin on küll jälle must pässik. Ma nüüd küll ei oska öelda, kas pässik on ära kasutanud teise seene poolt tekitatud lõhet kasetüves või on ta ka selle lõhe ise tekitanud.

  Pikkuse järjekorras joondu!

See männinoorendik oli  oma lumemütsikestega nii ilus, et ma aina pildistasin. Koit imestas, et miks ma neid mände nii palju pildistan. :oD

 

Teine jalutuskäik oli mere äärde, 17. jaanuaril, et paadi olukorda kontrollida. See oli nii hall ja sulamärg päev ja mingit niisket udu sadas ka alla, et pilti ma peaaegu ei teinudki.

Siiski meelitasid suured kühmnokk-luikede parved (kokku 52 täiskasvanut ja 11 noorlindu) mu kaamera kotist välja, aga niikui rannale lähemale jõudsime, võis neist vaid tagumisi ja aina kaugenevaid otsi pildistada. Seega näitan vaid esimest, rannataimestiku tagant sisse suumitud pilti ning üht väljalõigatud portreed kaunist noorlinnust.

Mis siis veel? Ahjaa - seda vannitoa remonti aitasid üle elada ka kogemata sobivalt paigutunud kaks spa-külastust. Esimene oli Tartus. Käisime invaühinguga Ülikooli muuseumis ekskursioonil ja seejärel Auras tervist turgutamas.Ja teine oli Rakveres, kus käisime perega Triinu 19. sünnipäeva tähistamas. Teine saunaga sünnipäev oli jaanuaris veel - meie esiklaps Kadi sai juba 30. Aga see oli juba sel päeval, kui meid lubati esimest korda ka oma duši alla minna (3 päeva tagasi). :o)
Kuid panen siia veel mõned telefonipildid meie Tartu-reisist.
Kõik selle reisi infotekstid panin ma kokku googeldades ja meenutades giidi räägitut. Rohkem tekste ja teistsuguseid pilte leiate ka Ida-Harju Invaühingu reisi fotoalbumist, kus piltide autoriks on meie ühingu juhataja Agnes ja kommentaarid nende alla kirjutasin mina. 
Tartu Toomemäel endise toomkiriku varemetes asuv Tartu Ülikooli muuseum tutvustab teaduse ja ülikoolihariduse ajalugu 17. sajandist tänapäevani – siin on ülikooli rikkalik minevikupärand ning lood teadusest, kunstist, astronoomiast, meditsiinist ja tudengielust. Küll need varemed olid ikka võimsad! Ja kui veel ette kujutada, et hiilgeaegadel (15. saj lõpul-16. saj algul) oli sel kõrge mäe otsas asetseval hiigelsuurel kirikul kaks ülikõrget torni, siis pidi see küll vist üle terve Tartu piiskopkonna ära paistma. Kuid juba järgneva saja aasta jooksul langes kirik mitmetel põhjustel aina rohkem ja rohkem hävingusse ning unustusse, lõpetades vaid heinaküüri ja kuurina. 1760. aastal lammutati ka tornid müüri kõrguseni. 1804.-1807. aastal ehitati arhitekt Johann Wilhelm Krause projekti järgi Tartu toomkiriku varemetele (idaossa ehk kooriruumi) taasavatud Tartu ülikooli raamatukogu ning selle ümber rajati inglise stiilis park.

Muuseumi kolmandal korrusel asuv valge saal on Tartu linna ja ülikooli esinduslikumaid paiku, kus peetakse sageli konverentse, vastuvõtte, kontserte, pulmi ning Tartu Ülikooli ja Tartu linna olulisi esindusüritusi. Valge saal on osa kunagise toomkiriku kooriruumist. 14. sajandil rajatud võimas kirik oli Tartu piiskopkonna vaimuelu keskus kuni reformatsioonini. Sajandeid varemeis seisnud sakraalhoone võeti 19. sajandi algul uuesti kasutusse, kuid siis juba tarkusetemplina. Varemete kooriosasse rajati ülikooli raamatukogu (valmis 1806. aastal). Ruumi ilmestavad praeguseni nähtavad viis keskaegset imposantset kaheksakandilist piilarit ning nišid välisseintes. Raamatukogul oli kolm korrust, neist igaühe keskosas asus saal jalutamiseks ja vestlemiseks. Alumise korruse saali kasutati ülikooli aulana kuni ülikooli peahoone valmimiseni 1809. aastal. Teisel korrusel asusid lugemissaal ja kataloogiruum. Ülejäänud ruumides hoiti raamatuid ja käsikirju.

  Näe - sain vanavanaisaga ka koos pildile ;o)

 

 Võimatu oli kogu toomkirikut korraga pildile saada, proovi kuidas tahad.

Külastasime ka muuseumi taga Toomemäe pargis Baeri skulptuuri, mille pead korporandid volbripidustuste ajal pesemas käivad. Karl Ernst von Baer oli eesti juurtega maailmakuulus loodus- ja arstiteadlane, kelle huvide hulka kuulusid embrüoloogia, anatoomia, ihtüoloogia, entomoloogia, etnograafia, antropoloogia ja geograafia. Baeriga oli seotud ka üks suur sündmus Rammu saare kalurite elus. Nimelt ostis tema 1851. aastal 800 rubla eest Peterburi Teaduste Akadeemiale selle küürvaala skeleti, kelle Rammu kalurid Allu saare rannast leidsid ja Tallinnasse inimestele vaadata viisid.

 

Niipalju siis jaanuarist. Varsti saabki juba selle aasta esimene kuu otsa. Ohjahh! Aga aed on mõünusasti lumeteki all soojas ja selle pärast muretsema ei pea. Muide, mul on üks aianduslik projekt nüüd ka ootel - teha vanast vannist kõrgpeenar. Aga nii, et ei saaks väljast aru, et see vann on (ei sobi meie küla nooblisse keskkonda). Igasugused polsterdamisideed on teretulnud!