Ikka vaikselt kevadele lähemale

Tegelikult lippab aeg lausa jooksuga kevade poole. Seda seepärast, et mul on kohutavalt palju kiireid tegemisi korraga käsil. Kodus käib ikka remont - tualettruumile järgnes loomuliku jätkuna esik, sest sinna jäid poolikud uksepaled, pesumasinast vabanenud seinaorv, uus elektrikilp jne ning lisaks kõigele on see ruum nüüd viimane, kus olid seinakattedki veel mu kadunud ämma ja äia pandud.
Pooleli on igasugused hinna- ja laenupäringud korteriühistuga seoses ja nendega on väga kiire, sest märtsi lõpuks peab olema tehtud eelmise aasta aruanne ja sellega koos uue aasta majanduskava, aga mida sa sinna kavasse kirjutad, kui eesootavate kulude hindu pole teada jne. See tähendab ka koosolekuid ja palju muudki sebimist. Ja muidugi see aruanne ise ka.Oeh!
Aianduse peale pole veel sugugi mõelda jõudnud (kui mitte arvestada sahtlite koristamise käigus läbi sorteeritud seemneid). No tegelikult 2 tomatiseemnete pakki vist ikka ostsin millalgi (aga kuhu ma nad panin? ;oD).
Oma matkamiste jaoks sain nüüd firma tehtud - nimeks sai Kadriga Koos OÜ. Koduleht on küll veel arenemas, aga oluline info on paigas, võite seda külastada https://kadrigakoos.prants.ee/ ja loomulikult on igasugused ettepanekud teretulnud. 
Ja esimese matka panin ka paika - 9. märtsil kell 12 ootan teid umbes 4-kilomeetrisele Kevadeootuse matkale Neemes. Rohkem infot leiate mu kodulehelt või ka näoraamatu ürituse lehelt.
Tööl on ka muidu puhkustega seoses kiired ajad (mul ei õnnestu isegi homme valla mälumängu järgmisesse vooru minna :o( ), aga tänu Elektrilevile, kes küla alajaamas kolmapäeva hommikupoolikul põhjaliku hoolduse tegi, õnnestus meil Koiduga üks väike kevadeotsimise jalutuskäik teha. Muidugi jäi see just kaugeimas punktis pooleli, sest poe ukse tagant helistas õlleauto juht ja ma pidin jalad selga võtma ning tööle lippama. Aga tore oli ikkagi. Väike reportaaž teile ka.
Esimene pilt koduaiast. Tinglikult võib siit leida kõik 4 aastaaega - sügisese lehed, lume, rohelised lehed ja marjad - tegelikult on aga pildil 2 madalat pinnakatjat tuhkpuud. Nagu näete, on vasakpoolne (dammeri tuhkpuu) kevadeni roheline, parempoolne (laiuv tuhkpuu) aga kevadeni marju täis, loopides oma samuti punaseks värvunud lehed talveks ikka maha.

Aga meie jalutuskäik viis seekord esmalt koobaste juurde. Sisse kahjuks ei lastud ja me ei tea, kes seal elavad ;o).

Kivivanadel on vist külm nagu vanuritel ikka, et nemad oma kasukaid maha heita ei raatsi.

Kohati oli meri randa uhunud palju punavetikaid. Muide, viimases Eesti Looduse numbris on artikkel lund värvivatest vetikatest. Teiste seas ka needsamad. Neist roosaks värvunud lund näitasin ju minagi oma jõuluaegses postituses, kes mäletab. Ma ise pole seda artiklit veel lugeda jõudnudki, aga kindlasti on see väga huvitav, selles ajakirjas ongi ainult asjalikud artiklid. :o)

Seda (ja kaldaserval kasvavaid nooremaid) sangleppa nuditakse peaaegu igal aastal - ju jääb kellegi miljonivaatele ette. Aga tema on vapper ja alla ei anna.

Näe - täitsa kobedaid pihlakaidki võib veel leida. Ju on lindudele leebe talv olnud.

Lepaurvad sätivad juba hoolega:

Leebe talv oli ka merele. Jää puudumine tähendab aga lohakat juuksuritööd pilliroopuhmastes. Just niisamuti on jõgede jäätumist vaja, et siis jääminek lõikaks kaldad võsast ja vanast kulust puhtaks.

Justnagu puu...

Kajakad tiirutavad juba väga kevadiselt hõigates mere kohal ringi. mõnus! Pilt sai ülevalgustatud, aga vist on hõbekajakas.

Noore kühmnokk-luige pildile püüdmine õnnestus märksa paremini - tema sõudis meist tasahilju mööda ja otsustas just pildistamise ajal uurida, kes seal kaldal sebivad...

...aga siit sobivat kaasat leidmata jätkas majesteetlikult oma teed.

Ehhee, aga adru peal käis päris vilgas kärbse-elu. Tean nende rahvapärast nimetust, mis ongi adrukärbes, aga kellega ametlikult tegu on, ma ei tea praegu.

Paar kivikaunitari ka:

Mulle meeldib hirmsasti selliseid kihtide, kurdude või soontega kive vaadates ette kujutada, kuidas need erinevad ained olid kunagi maakoore sees, surve all, kuumusest poolvedelad, pressisid üksteise vahele, segunesid rohkem või vähem ja lõpuks kivistusid. Võimas ju!

Liivhärmik on üks esimesi liivase pinna katjaid.Tema tekitab sinna kindla samblavaiba, mis aitab teisi taimi nii niiskuse hoidjana, liiva kinnitajana kui ka alt kõdunedes huumuse tekitajana. Ja siis nad tulevad üksteise järel kuni lõpuks saab merest mets. Jälle üks põnev arenemise lugu, onju!

Liivhärmiku nime on hea meelde jätta ja teda ära tunda - kasvab ta ju liival ning helgib tänu valgetele leheotstele otsekui olekski härmas.

Koit kommenteeris, et kas ma pildistan viimaseid vaateid Uitrole enne sadama ehitust. Ma ei teagi täpsemalt, millal see arendustegevus seal pihta hakkab (mitu elamukrunti ja erasadam), sest just siis, kui vallas oli detailplaneeringu avalik arutelu, olin mina kodus haige. :o(

Oi, aga siis ma leidsin ühe ilusa pisikese pintslipuu - oli teine niivõrd täiuslikke pintsleid täis, et hakka või kohe maalima!

Muide, kui mina vanasti mäletasin ähmaselt koolitundidest (uskuge või mitte, aga bioloogia ja geograafia olid lapsepõlves mul ühed viletsaimad õppeained), et pajudele on vaja niisket kasvukohta, siis nüüd, peale Luua kooli lõpetamist olen ma juba palju targem - pajud saavad lihtsalt hakkama ka niiskes kohas, neile on ülioluline hoopis valgus. Nii nad siis ronivadki metsa servale kraavi kallastele, kus teised neil valgust ära ei varja. Pajude liigini määramine on aga üsna raske töö, sest nad moodustavad kergesti omavahel hübriide. Las nad siis olla lihtsalt ühed kaunid pintslipuud (või põõsad). :oD

Ja siis leidsin ma lumelt ilma ümbritsevate jälgedeta munakoore. Tublisti suurem kui üks kanamuna. Eks ta tõenäoliselt ikka üks kodusest majapidamisest pärit muna on, mille mõni vares kuskilt kompostihunnikust ära tirinud ja siis jäätmed nokast maha poetanud on. Või mine sa tea, kuidas see keset Uitro tühermaad lumele sattus.

Aga männipungad on veel kaitsva vaigukasuka sees peidus. Siiski suudab siin-seal päike juba seda vaiku sulatada ja voolama panna. Muide, neist vaigustest männipungadest saab head nohusalvi ja liigeserohtusid valmistada. Ei, ma ise proovinud ei ole, lihtsalt googeldasin. Aga tegelikult võiks ju proovida küll.

Siin nüüd jäigi minu jalutuskäik katki ja lippasin tööle, et kaup vastu võtta. Siiski leidsin juba piisavalt palju toredaid kevademärke. No lõppude lõpuks on ju kevade alguseni veel vaid 18 päeva, seega peabki leidma. Ja kui tulete minuga laupäeval matkale, siis on neid päevi jäänud veel ainult 11!
Ootan teid!

Vaikselt ikka kevade poole

Kuigi tegelikult on alles veebruari keskpaik ja kalendri järgi on peaaegu pool talve veel ees, käib päike juba mõnusalt kuumalt ja kõrgelt üle meie taevakaare ning väiksemad külmalained vahelduvad aina tihemini ja pikemalt suurte sulalainetega. Jah, loomulikult võib veel suuremaidki külmasid tulla ja kui tuuled peaks Soome poolt pikalt puhuma, pole välistatud ka meie rannikumere jäätumine, mis toob tõelise kevade alguse kaugele tulevikku lükkumise. Aga see on normaalne ja tuleb lihtsalt kasutada neid mõnusaid päikese ja soojuse hetki ära, et omale pisut lisaenergiat hankida. Eriti on see energia vajalik, kui oled taas tõbede küüsi langenud.
Käisimegi Triinuga täna kevade märke otsimas ja leidsime neid ning muid muidu toredaid loodusmärke rohkem kui küll. Aga kontrastiks panen esialgu üles pildid 23. jaanuarist, mille ma üllatuslikult täna alles kaamerast leidsin - olin nad sinna täielikult unustanud. Pildid on kõik ainult koduhoovist.

Tookord oli parasjagu vaikne ja lumesajune päev ja mul õnnestus vaikselt suure männitüve varjus hiilida hoovinurga elektriposti sepikojale piisavalt lähedale ning töösse süvenenud suur-kirjurähni härrast mõned toredad portreepildid teha. Isased tunneb hästi ära punase kuklalaigu järgi, emastel on punane ainult sabaalune ja noorlindudel on pealagi ehk kiird punane ning sabaalune kahvatum, peaaegu roosa. Piltidelt on hästi näha nii postiprakku surutud pooleldi räsitud käbi kui ka mugav tööasend, kus lisaks küünistele on tähtis roll ka tugevalt posti vastu surutud sabal. Kahjuks paar päeva hiljem olnud talviste aialindude loendusse see peaaegu igalõunane külaline kirja ei läinud, sest loendasin linde hoopis hommikusel tunnil, kui oli söögimajja kõige rohkem külalisi oodata. Aga kommentaaris mainisin ta ära küll. :o)

Üks kaugem külaline oli ka millegipärast otsustanud läbi paksu lume meie õuele ennast kergendama tulla. Peab mainima, et kaitsevärvustest need koduloomad küll midagi ei tea - hellikud sihukesed! :oD

Mõned lummavalt kaunis rüüs peenraehted ka:

Aga nüüd siis tänaste, üsna kevadiste piltide juurde. Alustasime jälle koduhoovilt, siinsed lumekupud olid maja lõunaseina äärest välja sulanud juba õige mitu päeva tagasi ja see oli kindlapeale minek, et kevadet kaamerasse püüda. ;o) Tänaseks oli kolmele esimesele taimele lisandunud veel neli õitsejat. Kahjuks jäin ma õueminekuga hiljaks ja päike oli peenrast juba eemale keeranud ning õienupp sulgumas.

Ilm oli nii ilus, et isegi mustvalgel asulasildil säras taevas siniselt. Rohkemgi tegelikult, kui pildile jäi.

Kellelgi, ilmselt ikka merikotkal, oli selle männi jämedal kõveral ladvaoksal üks mehine lõuna olnud. Lauakoristamine aga toimus pisut kiirustades ja kajaka tiivapaari jäägid pudenesid okstele laperdama.

Tammede otsas leidus lapsi ja sarapuudel päris pontšakaid rohelisi pungi (puhkemise äärel olevaid urbi muidugi ka).

Rannal oli tuul lausa tormipoja mõõtu ning sundis meid mütsidele lisaks kapuutse kõvasti pähe tirima, aga lained ja adruhais olid mõnusad.

Tundub, et viimane lumeelukas on kivilt merre põgenemas. Ei tea, mis pääsemist ta sealt loodab?

Aga merelt puhuvast tormituulest oli meile kasu ka, sest enamasti valvas ja ettevaatlik merikotkas inimesi nii lähedale ei lase, et mina oma nõrga teleobjektiiviga teda tuvastatavalt pildile püüda suudaks. Ega need pildid seegi kord teab mis head ei ole (eks sa fokusseeri sellisele sinitaevas ringituuseldavale täpile oma kaamera kiiresti ära), aga mõned vahvad poosid on ikka näha. Ja, nagu tihtipeale juhtub, oli tal seegi kord kajakast korravalvur kannul lendamas. Eks see on üks mitme otsaga asi (kui meenutate jalutuskäigu alguse poolseid pilte). Ehk Pisuhända tsiteerides - Kord on Westmann all ja Piibeleht peal, siis jälle vastupidi....

Et teid nüüd ilusti maa peale tagasi tuua, lõpetan fragmendiga Vareksekivist, mida minu mees ja tema sõbrad lapsepõlves hoopis Mammutikiviks kutsusid. Aga Vareksekivi pidi ta olema selle pärast, et vanasti käisid mehed seal varestele märki laskmas. Varest kutsuti Soome mõjutustega rannakeeles varekseks ja kukemarjalgi oli siinkandis nimeks vareksemari. Ja, muide, Vareksekivi nimi sobib ju ka selle pärast hästi, et seegi tegelane on jääajal meile just Soomest rännanud.

Ilusat kevadeootust kõigile!