Kevadine kiire jooksutab siia-sinna ja postitusteni ei jõua kuidagi. Vahepeal sai muuseas bussimatkaks valmistuda, sõbral kooliprogrammi läbiviimist aidata, aga ka niisama rannas konnata. Püüan siis nüüd natuke oma loodusleide teile ka jagada.
Ohh, see oli ju õige ammu, kui kask meile mahlajagamise ära lõpetas ja oma koorel liblikamune (viljapuutupslase mune) näitas. Kõrvalpuu-turvamees võis nüüd rahulikumalt hingata - enam ei olnud igaõhtuseid külalisi oodata.
Kui hästi otsida, leiab pisut sinililli praegugi veel.
Kased pole küll enam ammu hiirekõrvul. Jänesekapsaid valendab aga jätkuvalt igal pool.
Siis, kui meri kuu aega kodust ära oli, sai ilmsiks meie randade tõeline kivirohkus:
Rebase lõunasöögist jäänud kajaka tiivasulelehvik:
Ärge tulge mulle ütlema, et hundinui on just "hundi" nui oma tumepruuni nuiavärvi pärast. Hoopis kevadine seemneid poetav nui on ehtne hallivatimees:
Mingisugused poilased võhumõõgalehti järamas ja vanainimeseasju ajamas:
Lapselapsega rannas käies kohtasime liivamesilast,...
...lapsuliblikat ja...
...julget meie kõrvale kivipugu täitma tulnud varest. Vares oli viisakas, saabudes tervitas meid ontlikult kolme kraaksatusega ja alles siis asus tegutsema.
Meie siin vaatame fossiile kivides, aga kunagi vaadatakse meie elutegevuse märke kivides niisamuti. Aga Kesse jõuab oodata, lükkame jupikesed mõnest lammutatud müürist merre ja saamegi vahva lihvitud fossiili:
Aga päris kivid on ikka ägedamad:
Meitel kasvavad varsakabjad päris mererannas kohe:
Kormoranipaar:
Kas pole ilus kivi?
"Kuivale jäetud"
Liiv-vareskaera leht ja mingid vahvad pisikesed lutikad:
Vahepeal sattusin Saula siniallikale:
Saulas ikka:
Siis põikasin ema juurest läbi, aga kuna teda kodus polnud, pildistasin kimalasi viltkirsside otsas ja rohisin ta maasikapeenra ära.
Edasi käisin Alavere kandis õe juures matkarajal maad kuulamas.
Kaks erinevat ohakat:
Üks lehiksammal, ilmselt suur lehiksammal:
Tiigitaimed:
Jürilille leheke:
"Sauna taga tiigi ääres..." ehk sabadega konnapojad:
Oh need tarnad...
Jälle üks lehiksammal, arvatavasti südajas tömptipp:
Varsakabi heinputke kaisus:
Nüüd aga juba kodukandist. Jägala-Joa küla Künka allikas. Pidavat tervendav olema. Vesi igatahes on väga hea ja 5-liitrise kanistri täitmine ka kiire ja mugav.
Mõned pildid Linnamäe tammilt.
Rebala muuseumi juures lastegruppi oodates nägin üht kulli välja peal jahtimas, aga kaamera oli ära autos. Kui pärast matka Liisiga üleval kõrvalhoone katusel istusime ja tuleva matka plaane pidasime, hoidsin targu kaamerat käepärast ja ta tuligi uuesti. Muidugi jäi minu toru natuke nõrgaks, aga siiski saab vabalt ära määrata valgete tiivaaluste, mustade kinnaste ja kolmevärvilise tiivapealse järgi, et tegemist on roo-loorkulliga.
Tillukesed, aga imearmsad põldkannikesed:
Mmm, metsmaasikad on seal paeastangutel eriti lopsakad. Paljudel õitel olid muidugi praeguste ilmadega õiepõhjad mustaks külmunud ja neist marju ei saa, õieilu ikka.
Joaalune lopsakas samblavaip:
Juga on juba jälle napiveeline:
Esimesed toomingaõied (Neemes pole veel üldse) ja ikka võrratult ilusad vahtraõied.
Salapärases metsaaluses on alati vahvad valguse ja varju mängud. Ikka jänesekapsas:
Müstilised ja maalilised jõge toitvad ojakesed ürgorgudes annavad samuti niiskust lopsakatele lehiksammaldele.
Vaidlusalune kirgi küttev paisjärv. See suur parempoolne seljandik on Jägala Linnamägi.
Karukellad:
Meie toredast matkast endast ma enam siia pilte panema ei hakka, need on nähtavad
kodulehel ja ka näoraamatus
ürituse lehel.
Seekord lõpetan eilse jalutuskäigu piltidega.
Millised samblikumustrid kividel!
Aga siin on lausa meekäntsakas, või, nagu Tia kommenteeris - ma olen kohupiimatasku kivide vahele kaotanud või hoopis leidnud. ;o) Peaks vist olema kollane kvarts ehk apelsinikvarts.
Selles pisikeses settekivimi tükikeses oli selliseid rõngaid lausa 3, jälle mingid fossiilid.
Soost tulev kuivendusoja kannab merre pruuni vett:
Oja liikumise jälgi rannaliival võib lausa väikeseks jõe käitumise mudeliks pidada. Niisamuti saab rannaliival läbi mängida ka liustikuvetest pinnavormide tekkimisi.
Mingi tagel see on, aga seeneraamatutes nii rohelisi küll ei ole - ilmselt on värv tulnud kübarate ületalve elamisest, osaliselt samas pruunis soovees.
Veel üks imeliste mustritega kivi:
Ja kastepiiskades särav jänesekapsas. Ausõna, see on viimane. ;o)
Varjumise meistrid. Mõlemad olid samal männitüvel, nii poolemeetrise vahega, ei tea, kas abikaasad. ;o) Jalgade järgi võib aru saada, et mingid krabiämbliklased nad on. Oma nime on see sugukond saanudki sellest, et nende esimesed 2 jalapaari on laiali ja jätavad krabi mulje. Neid 2 paari kasutavad need varitsevad ämblikud saagi haaramiseks, liiguvad ainult 2 tagumise jalapaari abil. Ka liikuda suudavad nad tagurpidi ja küljele, justnagu krabid.
Keskmine teeleht keset mu loendatavat nurmenukuplatsi. Oi, neil on ilusad õied!
Mustikaõied on ka ilusad. Meil enam miinust ei luba, seega kui põuda hullult pole, saab ehk marju ka.
Metsakäharik on tore sammal oma allapoole keerduvate oksaotstega.
Tilluke kannike. Aga täpsemalt määramiseks mul aega polnud - kuller helistas, et on pakiga kohal ja pidin lippama.
