6. päev. Barcelona kiirvisiit.
Kui Orzo meile pileteid ostis, siis algul plaanis ta meie ärasõitu Palamósest alles õhtul, oleksime siis Barcelonas ainult enne lennukit ööbinud, aga me tahtsime ju natuke ikka seda kaunist kuulsat linna ka näha. Seega palusin tal rongipiletid hommikuks ümber vahetada. Nii oli takso (Elisabethi asemel küll ootamatult Christina) meil juba kl 9 vastas ja sõidutas meid Gironasse kiirrongi jaama. Saime nautida Girona maastikke nüüd ka päevavalguses ja olime pool 12 juba otsaga Barcelonas.
Sellise rongiga sõitsime reisi alguses Gironasse, aga ega ju rongi ronides pole aega pildistada, nüüd, perroonil oodates sai kõrvalteele saabunud rongi pildistada.
Kiirrongi aknast on raske selgeid pilte saada, aga midagi ma ikka telefoniga kinni püüdsin.
Ja selline kahekordne oli kiirrong, mis meid Gironast Barcelonasse tõi. Kahjuks olid meie kohad alumisel korrusel.
Aga nüüd siis treppidest üles ja raudteejaamast välja.
Otsustasime kõigepealt hotelli jalutada - tee polnud pikk ega keeruline ja nii sai juba natuke ümbrust seirata.
Ja siin ta ongi - hotell Sansi Diputacio. See viimane on ka sama tänava nimi.
Hotellis selguski see, mida olime arvanud - toa saaksime alles kella kolmest, aga kohvrid võeti õnneks kohe hoiule. Küsisime bussipeatuse ja piletite järele ja meid juhatati nurga taha peatusesse, aga seal küll mingit piletiautomaati polnud ja nii liikusime omast tarkusest edasi kuni jõudsime Kataloonia väljakule.
Siin nähtu viis meie mõtted hoopis uuele teele. Nimelt kubises siin ringtuuri bussidest ja tuli meilgi idee oma jalavaeva kokku hoida ning võimalikult palju lühikese aja jooksul näha. Vaatasime tuurihinna ära, aga läksime turismiinfo punkti asju veel üle vaatama enne ostmist. Seal selguski, et tuuritajaid on 2 erinevat - klassikaliselt punased on erafirma bussid ja sini-lilla-punasekirjud ametlikud bussid. Hind oli neil sama, tuurid pisut erinevad, aga mõlemal ikka kõik vaatamisväärsused hõivatud. Otsustasime riikliku kasuks, et ikka kogu riigi turismi toetada.
Aga enne tuurile minekut uurisime veel ka hommikuks lennujaama mineku kohta ja saime rõõmustava uudise osaliseks, et just siitsamast väljaku servast väljuvad spetsiaalsed lennujaamabussid otse terminalidesse, vastavalt A1 ja A2, bussidel külgedel ka suured kirjad AEROBUS. Pileti (5.90) pidi kenasti bussist osta saama ja seega olid meie ärasõidumured murtud ning võis naudingutele keskenduda. Pisut segas mind muidugi nohust kinnine nina ja tablettidele mitte alluv peavalu, aga katsusin sellest üle olla.
Otsustasime minna kõigepealt punasele ringile, põigata selle pealt funikulööri peatuses maha ja käia ära Montjuići mäe otsas kindluses ning siis jätkata samal tuuril kuni ühises peatuses ümber istuda sinisele ringile, mis viis teise ette soovitud sihtpunkti, loomulikult Sagrada Familia kiriku juurde. Oma plaani me ka järgisime.
Bussi teisel korrusel sõita oli ülimõnus, sest sealt kõrgelt oli palju parem vaade kaunitele majadele ja neid tõesti selles linnas jagub. Loomulikult on Gaudi projekteeritud majad need kõige-kõige uhkemad, aga ka suuremal enamusel teistest majadest oli põnevaid omapäraseid kaunistusi.
Ja muidugi igasugused skulptuurid eri ajastutest. Neid muidugi leidub igal pool imetlemiseks.
Uhke vaade oli Hispaania väljakult Katalaani Rahvusmuuseumi suunas, aga see kõige parem vaatepunkt meie sõidurajale ei jäänud (seda nägime hommikul Aerobusist) ja õige mulje saamiseks peate ise kohale minema.
Sealt edasi hakkaski tee mäkke tõusma ja linnavaade puude vahelt muutus aina kaunimaks kuni lõpuks oligi funikulööri peatus ja meil aeg maha kobida.
Otsustasime osta funikulöörile edasitagasi piletid, et jalgu säästa. Siinne funikulöör oli kinniste 6-8 inimest mahutavate kapslitega. Minu jaoks oli ägedam elamus Itaalia reisi ajal Capril Päikesemäe otsa sõitnud funikulöör, mil lahtised istmed ja kontakt loodusega vahetum. Aga vaated olid ikkagi võrratud, kahju ainult, et ilm pisut vines oli.
Mäe tipus asuvasse ajaloolisesse kindlusesse jõudes oli meil esimeseks käiguks üks pakiline käik peale mitmetunnist hulkumist (sest hotellis kottidest vabanedes meil see veel meelde ei tulnud ja Kataloonia väljakul silma ei hakanud) - eks ikka WC. Teine asi oli kõht, aga kindluse kohviku lauad olid kõik müüride vahel tuulevarjus ja lauspäikeses ning sinna me istuda ei soovinud. Nojah, käsivarred olid meil eelmisest rattapäevast veel punased ja hommikul määritud kaitsekreem lahtunud, aga tuub hotelli jäetud kohvris.
Niisiis vaatasime kindluses natuke ringi, rohkem aga alla linnale - see oli ikka üüratu majade mass selles suures mägedevahelises orus, mäekülgedel ja rannatasandikel. Ei mäletagi, et oleks kuskil enne nii palju maju korraga näinud...Ja need sadamad otsipidi koos ridamisi...
Keskel Sagrada Familia:
Aga siin, teiselpool orutäit kesklinna, Tibidabo mäe otsas, on lisaks samanimelisele lõbustuspargile veel üks pilkupüüdev kirikulaadne ehitis - see on 1902-1911 aastatel Enric Sagnieri poolt kavandatud Püha Südame Tempel ehk
Temple Expiatori del Sagrat Cor.
Aga rohelust oli ka päris palju ja siinkohal ma põikaks nüüd kommenteerima, et ma ei saa aru, mis jutt see on Eestimaa ja Tallinna erilisest rohelusest? Nägime nii linnades, randades, metsades, nii rongi-, takso kui lennukiakendest, nii Hispaanias kui ka Saksamaal niivõrd palju-palju rohkem rohelust ja suuri uhkeid metsamassiive, et meie lageraiutud ja täisehitatud kodumaa tundus selle kõige kõrval juba päris haledana.
Aga tagasi
Montjuïci kindlusesse.
Kõige sisemise hoovi ümber asunud endistest sõjaväe elutähtsatest ruumidest osades oli üleval ka näitus kindluse sünge ajaloo (poliitiliste vangide kinnipidamis- ja piinamiskoht Hispaania Kodusõja aegu) kohta.
Sattusime sinna sisenema tagumisest otsast ja viskasime vaid põgusa pilgu peale (mingi hetk lihtsalt ei jaksa enam infot juurde ahmida, sest kõvaketas on täis), aga näituse eesotsas köitis pilku slaidiseeria ajaloolistest kunstnike graveeringutest mäevaatega. Vahva oli vaadata, kuidas läbi rohkem kui saja aasta kindlus ja ümbrus muutusid.
...daatum ja autor pole kahjuks pildile salvestunud...
1750 (J. Esnault)
1800 (J-J. Baugean)
1808 (J. Coromina)
1832 (autori nimi loetamatu)
1842 (F. Alvarez)
1850 (E. Rouargue)
1855 (A. Guesdon)
1882
1885 (A. de Gaula)
Kindlus põgusalt üle vaadatud ja paar suveniiri kaasa ostetud, sõitsime alla tagasi, et jätkata bussituuriga. Aga enne veel üks pilt mäe otsast ühest põõsast, mis tundus olevat mingi läätspuu sugulane. Aga sellised vahvad seibikujulised kaunad küljes.
Ja tagasivaade funikulöörikabiinidele ka:
Bussituur viis meid nüüd jälle mäest alla olümpiaehitiste ja rohkearvuliste sadamate juurde. Kuna seekordsel bussironimisel oli meeles alt ka kõrvaklapid haarata, kuulsin nüüd natuke infot teele jäävate vaatamisväärsuste kohta, mis muidugi jälle hajutas natuke mu tähelepanuvõimet ümbritseva suhtes. Eriti kui arvestada, et vaevlesin jätkuvalt tablettidele mittealluva peavalu käes.
Aga olümpiaehitistest rääkides tuli meelde juba enne reisi Barcelona turismiteatmikust loetu. Nimelt oli seesama mägi, nime saanud seal asuva endise juudikalmistu järgi, palju aastaid üks mahajäetud ja räämas koht. Kuid olümpiamängude jaoks tehti sellest suur spordi- ja vaba aja veetmise koht koos staadionite, ujulate, muuseumite, funikulööride, ohtrate parkide ja palju muuga.
Pargid sel mäel, muide, on kõik nimetatud katalaani keeles kirjutavate luuletajate järgi, nagu väitis bussi audiogiid.
Väga kõrge samba otsas merele näpuga näitavast Kolumbuse kujust lobises audiogiid pikalt ja palju, aga mulle jäi meelde vaid see, et tema nimetissõrm on pool meetrit pikk. Ja see, et muidu ausammastest mittehoolivale Koidule see meeldis. Kaks olulist fakti, aitab ju küll. :oD
Barceloneta pargis asuva vana veetorni kohta rääkis audiogiid midagi, et sellest sai hiljem linna esimene vedelkütuse torn.
Kui püüdsin selle kohta netist infot leida, selgus, et elanike veega varustamine sellega ei õnnestunudki, sest vee kvaliteet oli liiga kehv ja see vesi sai tööstusveeks. Ja veel leidsin pilte mitmetest erinevatest Barcelona veetornidest, sealhulgas uusimast
Torre Agbar'ist, mis on ülisuur klaasiga kaetud fallost meenutav moodne ehitis. Jah, see hakkas mullegi juba lennuki maandumisel silma. Et siis Barcelona - veetornide linn. :oD
Veel ühe tunnusena võiks selle linna puhul välja tuua mootorrattad. Kui ma esimest korda hotelli poole jalutades nägin ühe ristmiku ümbruses mitut mootorrattapoodi ja töökoda ning tänaval pikki ridu pargitud kaherattalisi müristajaid, arvasin, et oleme sattunud mingisse mootorratturite keskusesse, aga õige pea selgus, et kogu linn oli neid asutusi ja masinaid täis.
Vabalt võis mõnest väikesest majadevahelisest nurgast leida isegi minimõõtu tankla, otsekui motokate R-kioski. Ja tänavaservades olid maha märgitud kenad väikesed parkimiskohad nii ratastele kui prügikastidele. :o)
Pilt liikuvast bussist tuli udune, aga Koit märkas mootorratast, kus naine oli juhtraua taga, selja taga istus mees ja tema süles oli selili pikutamas väike sülekoer. :oD
Ühte kolmerattalist mootorratast nägime ka, aga üllatuslikult oli tal 2 ratast hoopis ees, mitte taga.
Juba olimegi taas Kataloonia väljakul, aga läksime 2 peatust uuele ringile, sest seal olid kaardi järgi mõlema bussi peatused samas kohas. Bussist maha roninuna jäimegi samasse sinist ootama, mis tuli peaaegu kohe ja peatus ilusti meie juures. Kuid kui peale ronisime, hakkas konduktor usutlema, mis värvi ringile me ikka minna tahtsime. Selgus, et nad olid kogemata vales peatuses kinni pidanud - õige sinise peatus oli mõnikümmend meetrit edasi. Ütle siis veel, et magavale kassile ei jookse hiir suhu või lolle turiste ei korjata valest kohast õigele bussile :oD
Sagrada Familia juures bussilt maha kobides hakkasime muidugi pesueht turistidena lastele pilti saatma ja pere jutuakent avades selgus, et Kustav on just Tallinnas bussipeatuses ripakil, sest Atko juhtide haarangu tulemusel Neeme bussi lihtsalt välja ei saadetud ("Vabandust, aga seda liini me päästa ei suutnud!"). Seega esimene asi kiriku ilu nautimise asemel oli hoopis neemekatega suhtlemine, et keegi me lapse koju aitaks. Õnneks oli hea sõbra pere kohe valmis aitama ja Peterburi maantee äärde poisile vastu minema. Hingasime kergendatult ja sel hetkel tundsime, et nüüd peame omale hoopis midagi hamba alla otsima, sest nälg tahtis juba silmanägemist ära võtta. Väike pilk ümbrusele tuvastas tuttava Subway sildi ja leidsime, et hea meelega võtaks ühe wrapi näpu vahele ja sööks seda kiriku uurimise kõrvale. Aga selgus, et siinses Subways on vaid saiad ja salat. Seega otsustasime salatite kasuks ja sõime need kohapeal ära. Muide, nüüd ma olin tellimisel juba palju vilunum ja erilist takistust ei tekkinud. Järjekorda õnneks ka ei olnud.
Küll olid järjekorrad kirikusse sisse pääsemiseks, aga seda polnudki meil algusest peale plaanis. Tegime tiiru ümber kiriku ja pildistasime telefoniga üldpilte ning kaameraga suumisin tornitippe ja muid fragmente. See tegevus õigustas end täiega, sest kodus neid pilte veel suurendades tulid välja tõeliselt filigraansed mosaiigid ja muud nikerdused. Vau, braavo Gaudi! See on ikka tõeline muinasjutuloss. Kangesti tahaks elada nii kaua ja käia seal veel korra siis, kui kõik on valmis ja ükski kraana või telling vaateid ei sega.
Ring kirikule peale tehtud (ametlikus suveniiripoes tegin ka väikesed sisseostud), jäi silma kohvik, mis meelitas magustoidule ja tassikesele teele.
See selgitamine, et tahad tassi tee sisse tilgakese piima või koort, oli Kataloonias tükk tegu ja selles kohvikus oli seda vaja teha lausa 2 korda - esmalt saiamüüjale-kassiirile, et ta oskaks raha võtta ja siis joogivalmistajale. :oD Aga Earl Grey tee oli küll kõikjal ilusti olemas.
Seejärel oli otsustamise koht - kas minna edasi sinise bussi ringile, mis kestaks veel poolteist tundi ja oleks ilmselt kellaaega vaadates ka viimane selle päeva buss üldse, või kõndida otse umbes 15 kvartali kaugusel asuva hotelli juurde. Kuna olime üsna palju bussiga sõitnud ja lõpuks ka süüa saanud, jaksasime päris rõõmsalt selle maa ära kõndida ja nägime muidugi veel palju vahvaid maju ja muud toredat. Kaasa arvatud seda, et iga paari maja järel oli kuskil allkorrusel üks väike supermarket, sealjuures ka 24 tundi avatuid. Suurlinn ikkagi!
Pink ja tänavalatern üheskoos:
Maalid majade välisseintel:
Pitsivahune:
Casa Batlló on Gaudi poolt selliseks renoveeritud. Aga selle maja kohta on väga põnev ja põhjalik kirjeldus
siin, lugege kindlasti.
Lihtsalt üks imeilus kangialune:
Hotelli jõudes olime siiski juba läbi nagu läti rahad ja Barcelona ööelu jäi meie poolt avastamata. Hotelli oli Orzo meile valinud peamiselt asukoha pärast ja arvestanudki, et see on vaid koht ühe öö mööda saatmiseks. Palamóse suurepärase luksushotelli kõrval oli see suurlinna kitsasse majja loodud hotell isegi pisut klaustrofoobiline.
Vannituba oli kõige avaram koht ja voodi piisavalt suur ja muu polnudki ju oluline - kahele rampväsinud reisisellile just neid kahte vaja oligi.
Kõik selle päeva pildid leiab
siit.
7. päev. Kojusõit.
Hommikul tõusime üsna vara ja jalutasime ümber paari nurga Kataloonia väljakule lennujaama bussile, kiites veel kord Orzot selle ideaalse hotelli asukoha valiku eest. Tänavatel oli juba küllalt tööle ruttavaid inimesi, kuid väljak oli üsna vaikne - ainsad turistid, kes liikusid, omasid kohvreid ja meiega sama sihtpunkti.
Kohvri loovutamine läks ludinal, turvakontrollis tekkis pisike viivitus, sest olin kaamera varupatareid unustanud käsipagasi taskusse, aga juba saimegi hommikusööki otsima minna. Valisime ühe pisut nurga taha jääva vaikse restorani ning nautisime caesari salatit ja värskeltpressitud mahla. Seejärel jõudsime veel poodides hulkuda, suveniirivarusid täiendada ja mulle lõpuks ka minusuguse kapriisitari tingimustele vastava seeliku leida (kuramuse kallis oli, peaaegu 4 korda kallim kui Palamósest ostetud kleit - kuid hilisem parandus: polnudki nii kallis, kui nüüd Eestis sarnaseid seelikuid vaatasin - mingi suvalise turutüüpi poe seelikud olid samas hinnas ja Prismas lausa ligi 3 korda kallimadki).
Ja siis oligi aeg jätta hüvasti selle imelise metsiku rannikuga. Minul küll veel koduigatsust ei olnud ja isegi Koit, tõeline koduskükitaja, ütles, et tal oli rohkem kahju lahkuda kui soov koju jõuda.
Lend oli seekord nii paksu pilvemassi kohal, et suurt midagi näha polnud. Koit magas ja mina kirjutasin vaikselt oma memuaare. Aga nohuse ninaga on ikka väga paha lennata - kõrvad lähevad palju hullemini lukku kui muidu.
Frankfurtis oli meil piisavalt aega, et oma värava juurde minna. Siiski suutsid nad üsna viimasel minutil värava ümber tõsta. Number muutus A50 asemel A1ks. Tundus üsna suur vahemaa olevat ja siis me igaks juhuks tormasime, aga tegelikult see nii väga kaugel ei olnudki ja saime veel värava avanemist oodatagi.
Värvilised sõõrikumehikesed Frankfurtis:
Igas lennujaamas, igas väravas olid omad kombed, kuidas rahvast peale lasti. Neid tavalisi turiste mõtlen. Tallinnas oli suva, kuidas siit-sealt kokku valguti, minnes Frankfurtis tekitati nii range järjekord, et kui ma Koidu juurde astusin, kupatas tema ees olnud mees mind kaugele saba lõppu. Barcelonas oli ka midagi järjekorra moodi, aga kuidagi rahulikum. Kuid nüüd, tagasiteel Frankfurtis oli värav kuskil kitsas nurgataguses ja rahvad igas nurgas laiali, mingit järjekorda nagu ei andnud tekitada või oli ka liiga palju korda mitte armastavaid eestlasi. Tegelikult ma lõpuks ei teagi, mismoodi see ülejäänud mass peale valgus, sest peale diplomaate kutsuti eelisjärjekorras peale lastega ja liikumispuudega reisijad ning nende pered ja me saimegi kiiresti oma kohale. Väljalend aga viibis, sest kuskil olid äikesepilved. See tegi natuke murelikuks, sest Tallinnas oli meil niigi napp tunnike kohvri kätte saamiseks ja trammiga kesklinna Neeme bussile kolistamiseks.
Lend möödus jälle pilvedes ja kui maanduma hakkasime, ootasin pikisilmi pilvemassist välja jõudmist. Kui see hetk saabus, oli esimene silmale avanenud pilt just Ihasalu poolsaarele ja Rammu saarele. Kange tahtmine oli öelda, et andke meile langevarjud ja me hüppame otse koju.
Lennuk tegi küll kiiret sõitu ja kohvri saime ka üsna ruttu, aga ikkagi jõudsime kesklinna peatusesse 2 minutit hiljem kui buss oleks pidanud seal olema. Ma muidugi uurisin teistelt ootajatelt, kas J1 on juba läinud, aga keegi polnud näinud. Ootasime siis veel pisut, et ehk hilineb, aga lõpuks tellisime ikkagi takso. Ei näinud kuskil teel bussi ka ja eelmisele õhtule mõeldes pole ma siiani kindel, kas see buss üldse tuligi. Aga meie jõudsime isegi pisut varem koju kui oleks bussiga jõudnud. Muidugi 10x kallimalt, aga see selleks, nüüd oli juba koduigatsus kõigest muust suurem.
Selline ta siis oligi - meie imeline 30. pulma-aastapäeva reis ja selline sai mu kohutavalt kaua tehtud reisikirjeldus. Loodetavasti leidis igaüks siit midagi põnevat, aga meie leidsime ikka kõige rohkem! ;o) Ja veel kord suured-suured tänukallid sõber Orzole kõige eest!
Kogu reisi pildid üheskoos leiab sellelt
lingilt.
