Tõeliselt pöörane juunikuu esimene pool

Takkajärgi kalendrist juunikuistel tegemistel näpuga järge ajades hoian tõepoolest kahe käega pead kinni - no kuidas see kõik sinna ära mahtus ja ma ellu ka veel jäin? :oD

Aga alustame sealt, kuhu eelmise postitusega jäin ehk et kohe peale 5. juuni Kõrvemaa ekskursiooni ehk 6. juunil oli mul tööpäev tavapärasest lühem, sest pidin kella neljaks juba Rebala muuseumi juurde jõudma. Minu ülesandeks oli 4-5 tunni jooksul "ära väsitada" korralik klassitäis ühe pealinna külje all asuva kooli esimese klassi lõpetanud rüblikuid. Programm oli meil üsna pikk ja päev üks suve kuumimaid - kraadiklaas näitas +31°C ja esimene matkaosa kulges, ehkki kirjade järgi jõepõhjas, siiski lausa lagedal ja kuival loopealsel, seega olin ka natuke murelik. Aga lapsed olid vaprad, üks jõekaldal kasvav puu andis vahepeal korraks hingetõmbevarju ja jooma sundisime neid ka õpetaja ja saatjatega kordamööda, seega jõudsime kõik õnnelike ja tervetena Kostivere karstiala suure langatusala väravas meid ootava jaheda bussini. Edasi läks elu juba palju vesisemaks ja ka 5-6 kraadi jahedamaks - järgmine sihtkoht oli Neeme, kus kohe peale poekülastust otse lasteaiatagusesse "lebolaks" nimetatavasse turnimis- ja lesimisvõrkudega randa suundusime. Oiiii, sellist reaktsiooni pole mina enne näinud - kogu see rüblikutepunt pääses otsekui ahelaist ja ligi pool tundi järjest lihtsalt roniti, joosti ja röögiti suurest rõõmust. Ei mingit kuuma jõepõhjamatka väsimust enam. :o)

Pikapeale suutsime nad siiski ka oma ostetud sööke sööma meelitada ja varsti oligi juba aeg taas bussi ronida. Lasime end  seejärel bussist välja "visata" Suka silla juures, läksime uurisime üle 460 miljonit aastat vanad mereelukad - isegi kuni 2 meetrit pikad tollased tippkiskjad nautiloidid ja muud kivistised Jägala jõe põhjal ja matkasime kaldavõsa varjus Jägala joa juurde.

Siin oli taas mõnus möllata (ei mingit väsimust!) ja end jahutada joast purskavate veepiiskade duši all ja oleks võinud sinna pikemakski jääda, aga (nagu eelmisegi ekskursiooni puhul) oli bussijuhil vaja konkreetsel ajal lahkuda ja nii pidime meiegi seda tegema. Meie matk lõppes Jõelähtme rahvamaja juures, kus ootas väikeseid matkalisi pidusöök, teatrietendus ja öömaja. Väsimusest polnud väikestes särasilmades ikka märkigi. Uurisin ka, mis neile matkal enim elamusi pakkus. Kui meri ja juga olid etteaimatavad, nautiloide, linnumunakoort, liblikavastseid ja muid leide võis samuti "loomulikuks" pidada, siis tõelise üllatuse pakkus mulle, et nii mõnigi pidas toredaks elamuseks ja saavutuseks nõgesehirmust üle saamist. Nimelt, kui me oma matka jõepõhjal alustasime, oli lastel esialgu häda isegi heinakõrtest, mis jalasääri torkisid, aga jõepõhjas olid mitmes kohas nõgeseväljad. Lõpuks harjusid lapsed nõgeste vahel käimisega nii hästi ära, et olid valmis lausa otse nõgesepõõsasse hüppama. :o)

Järgmisel päeval tormasin otse töölt peole - Neeme rannas oli valla isetegevuslaste suvepidu. Paraku jäin suuremast osast peost ilma, jõudsin kohale viimase mängu ajaks ja sellest langesin ka üsna kiiresti valesti vastates välja. Aga Audru Jõelaevanduse Pundi mõnusat tantsumuusikat sai tükk aega nautida ja Kaie maitsvat lõhesuppi jagus mulle samuti.

Ja päeva lõpetas kena loojangupuna.

Juba järgmisel päeval olime taas "lennus" - Rootsi-Kallavere Külamuuseumis toimus meie valla giidide ühisprojekti "Matkakevad Jõelähtme vallas" lõpuüritus. See muuseum on üks lõpmata põnev koht ja nüüd oli seal ka vastvalminud katusealune, kus suviseid üritusi on hästi mõnus korraldada. Peale meie ürituse kokkuvõtteid, tublimatele meenete jagamist ja puuviljadega maiustamist korraldas üks muuseumi perenaistest - Kersti - meile toreda minimatka selles pisikeses hiiglaslike Maardu linnamajade kõrval asuvas põlises külas ja muidugi ka aardeid täis muuseumihoonetes endis.

 

 

 Jõelähtme seelikutriipudega pingivaibad

 

  Mälestusrist siia klindiserva maetud katkuohvritele:

 Ehitajate poolt kingitud vallatu hoiatussilt:

 

 

 Rahvarõivaste kollektsioon:

 

 Kaunid pitsid, pärjad, sõled...

 Kalastustarvete väljapanek meretoas:

 

 

 

 

 Nööbikogu:

 Muuseumirotid:

Hiljuti uue katuse ja muidu ka korda saanud vanas laudas leidus ohtralt tehnikat erinevatest ajastutest:

 

 Selle riistapuu nime ja funktsiooni alles otsitakse, seega kui tead - anna ka meile teada!

Muuseumi kõige esimesena kasutusse võetud hoones, väiksemas laudas, asub väljapanek "Kolhoosniku kodu". Siin jagub nostalgialeide paljudele.

 Preili Muuseumi Valve:

Muuseumist ja tema vahvatest tegijatest on pikem artikkel ka meie valla maikuises ajalehes, kohe esilehel. Igatahes soovitan väga seda külastada. Ja kui üksi ei julge, lähme Kadriga koos! ;o)

Kuid selle toreda muuseumikülastusega polnud minu selle päeva seiklused veel läbi. Viisin kärmelt oma matkasellid koju ja korjasin auto jälle rahvast täis, sedakorda Neeme Nogia liikmed, et asuda Hageri poole teele. Kepsleva Poni Kõrtsis toimus üks juubelipidu, kuhu meid tantsima oodati. :o) Väga põnev ja eriline koht jällegi. Algul plaanitud lageda taeva all tantsimisest ei tulnud aga midagi välja, sest taevataat saatis just selleks ajaks metsiku paduvihmaga äikese just sinna õue kohale. Seega vangerdati asjad ümber ja juhtus nii, et riietusruumiks sai meile puukuur. :oD Ega see meil esimene kord polnud, tõsi, senine puukuurikogemus piirdus vaid tantsueelse ooteajaga (uue aasta saabumise hetkel, muide), aga  piisavalt tuttav ja lõbus tunne oli. Üks pildike minu garderoobinurgast ka:

Siis oli peaaegu nädala jagu rahulikumaid, tavalisi töö-kodu-ühistujuhtimise päevi. Nelipühade päev  (9. juuni) oli mul täiesti vaba ja siis sai isegi korraks mahti rannas hulkuda.
Rand-õisluht:

 Esimene peotäis metsmaasikaid:

Kurdlehine roos (ilus, aga meie juures vajab ta tõepoolest tõrjumist!) ja longus põisrohi:

Rannakivil istudes märkasin äkki kõrvalkivil üht kirju-haavasikku toimetamas. Algul ukerdas niisama, aga siis hakkas otse minu silme all oma ilusaid pikki tundlaid puhastama. Võttis tundla peapoolt alates sama kehapoole kahe esimese jala otsekui tangide vahele ja tõmbas nende vahelt otsani läbi, siis kordas sama teisel kehapoolel. Väga lahe elamus!

Ja koduaiast ka natuke.
Mingid laugud, nimi kadunud:

Ohtetu luste tegi mulle üllatuse. Pidasin neid pikkade võrsetega levivaid lehti kadakkaera sees orasheinaks, aga kui rohida mahti polnud, osutus taim hoopis ohtetuks lusteks ja troonis kaunite õisikutega hõbehalli kadakkaeravaiba kohal.

 Ohakaliblikas on eriti kauni mustriga just tiibade alumiselt küljelt:

Mesiputke vahvakujulised viljad vasakul ja ampel-kännu sees omavoliliselt tärganud ja minu valve all suureks sirgunud mets-harakputk paremal:

Hüpikämblik:

 Ja esimesed päevaliiliad.

14. juunil käisin Loodusvaatluste maratonil Tallinnas Putukaväilal. Kutsusin neemekaid kaasa ka, aga keegi ei tundnud huvi. Minule igatahes meeldis (kuigi ilm läks õhtuks üsna sombuseks ja külmaks). Tutvusin Loodusmuuseumi poolt üles pandud näitusega ja seejärel kükitasin ühes kohas rinnuni heina sees ning määrasin ära ning laadisin PlutoF veebi üles üle 30 erineva liigi.
Selliseid putukaid võis seal kohata:

 Selliseid samblikke:

 Ja selliseid taimi:

 Selline on linnarahva potipõllundus putukaväilal:

Keegi koiliblikatest oli ainus külma ja tuult trotsiv liblikas, kes end mulle seal ilmutas. Parempoolne lill mul kohe kuidagi ei meenunud, alles koju jõudes tuli meelde, et tegu on ju ühe kellukaga.

 Aga selle tegelase - mustsoon-vaksiku - püüdsin pildile tegelikult juba hommikul kodus.

Selline tihe oli juuni esimene pool. Algul plaanisin kogu juuni ühte postitusse toppida, aga liiga pikaks läheb - teen teise poole eraldi.:o)

Kuum juunialguse päev Põhja-Kõrvemaal

Vaevalt Hispaania-reisist taastunud (kiire ja tiheda töönädalaga muidugi), läksin 5. juunil jälle ekskursioonile. Kuigi see oli IHIÜ ekskursioon, leidis Koit, et tema on veel liiga väsinud ja ilm on ka liiga kuum ning tema jääb koju. Kuum oli tõesti (+31°C), aga mind see ei heidutanud, sest sihtkoht oli minu jaoks üsna võõras, aga näha ihatud ja giid samuti ammu kuulda ihatud. Seega panin aga oma uue reisilt ostetud suvekleidi selga ja veepudeli kotti ning läksin.

Seekordne naaber- või koduvalla tuur viis meid koos Uku Praksiga Põhja-Kõrvemaale. Uku Praks on olnud minu vanimale tütrele õpetajaks ja mina olen temaga näoraamatus taimetarkusi otsides ja jagades juba väga heaks sõbraks saanud, aga kohtunud olime vaid korra põgusalt poeuksel tervitades.Niisiis olin võrdselt ootusärevuses nii sihtkoha kui giidi pärast, nagu juba eespoolgi mainisin. 

Kuna Kuusalu aadressiga Ida-Harjumaa Invaühing tegutseb tihedas koostöös Kehra Sotsiaalkeskusega ja liikmeidki on valdavalt mõlemast vallast (Kuusalu ja Anija valdadest, meie Koiduga üksi ka Jõelähtme vallast), siis ongi meie ühepäevased ekskursioonid korraga nii kodu- kui naabervalla tuurid.  Mõnele meist oli reis nii kodulähedane, et vaevu sai koduteeotsalt bussi ronida kui juba tuligi taas välja ronida. 

Esimeseks sihtkohaks oli Pillapalu küla, täpsemalt küll selle ülisuure, pindalalt Tallinnaga peaaegu võrreldava küla nö külakeskus ehk endine Pillapalu küla.

Küla rajati 1930. aastatel keset põlismetsi riigi poolt, ehitades sinna Erika Nõva projektide järgi üle 40 asundustalu ja natuke hiljem ka ilusa koolimaja. Sinna sai preemiatalu ka Berliini olümpiamängude võitja Kristjan Palusalu.

Kuigi wikipeedia nimetab asunduse asupaika põlismetsade keskseks, rääkis meie suurepärane giid Uku Praks, et see rajati keset soid lahjale turbasele maale. Seda väidet toetavad ka tolleaegsed ajalehed, kus Pillapalut sooasunduseks nimetatakse.

1939. aastaks oli külas nii palju lapsi, et otsustati ehitada ilus ja uhke koolimaja. Ikka selline, nagu tola ajal kombeks – allkorrusel kooliruumid ja üleval koolijuhataja korter. Lisaks oli hoovil ka laut, sest ega siis ükski maainimene ei saanud loomi pidamata läbi. Poes käidi ju harva ja igapäevane toidupala tuli omast kodust ka koolmeistril.

Kooli avamise hetkel kuulus küla veel Lehtse valla alla, aga juba järgmisel aastal koliti Anija valda. Nii on see lõputu haldusreformimine käinud ajast aega – ei ole midagi uut siin päikese all, nagu öeldakse.

Millalgi nõukogude ajal ehitati endise kooli staadioni koha peale kauplus-elamu. Hoone, mis oma esialgset funktsiooni ikkagi täitma ei hakanud, sest asus selleks liialt hõredalt asustatud piirkonnas, on läbi elanud mitmeid funktsioonimuutusi ja ümberehitusi.

1996. aastal avati seal uuesti isegi algkool, kus alustas kooliteed 5 õpilast, aga vaid ühele lennule seda jätkuski, sest 2000. aastal käis üle Eesti suur väikekoolide sulgemise laine (suleti 20 kooli), mis puudutas ka 7 õpilasega Pillapalu kooli.

Viimastel aastakümnetel on ta olnud Pillapalu Avatud Koolituskeskus,  paraku tundub, et ka see edukalt alanud etapp tema elus hakkab läbi saama ja maja on müüki pandud. Kahju, aga äriilm on karm – kui kliente pole piisavalt, ei jaksa keegi kaua vastu panna. Ja tundub, et sedalaadi koolituste vastu enam piisavalt huvi ei ole. Muidu keskus tundus äge – saalid, terrassid, magamistoad ülakorrusel, uhke hõredaks kuivanud tünniga saun, igasugused põnevad turnimisväljakud jne.

Algse koolimaja enda saatus on aga eriti karm. Kaua aega väga heas seisukorras olnud koolimaja üks järjekordsetest valdajatest leidis, et majal on väga hea kivikatus ja…kooris selle lihtsalt maha, jättes kõik muu ilmataadi hooleks. No sellega läks juba päris kähku, et saavutada praegune masendav olukord, kus kuused kasvavad  otse põrandast. Ekspertide sõnul seintest enam asja ei saakski, ainult vundament on veel piisavalt tugev, et sinna peale midagi uuesti üles ehitada.

Hulkusime natuke ka majade ümber ringi, julgema läksid isegi katuseta koolimajja sisse.

Järgmise peatuspaiga jaoks keerasime bussinina aga õige sügavale metsade vahele ja peatusime lõpuks ühes üsna suures parklas – Koersilla parklas, et teha väike kilomeetrine matk läbi metsa ja üle Soodla jõe Jussi nõmmele.
Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala jaguneb neljaks sihtkaitsevööndiks. Kivijärve ja Jussi sihtkaitsevööndite kaitse-eesmärk on ökosüsteemide arengu tagamine üksnes loodusliku protsessina. Ämmakääpa ja Tagavälja sihtkaitsevööndite kaitse-eesmärk on kooslusetüüpide säilitamine, neile omase liikide ja vanuse struktuuri hoidmine, looduse mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine. Seal kaitstavate liikide ja elupaigatüüpide nimekiri on niivõrd pikk, et seda siia üles lugeda ei jõua. Kes soovib, võib ise siit üle vaadata.

Teeservad lokkasid igasugustest põnevatest taimedest, mille kohta me Ukuga üksteise võidu soovijatele tarkusi jagasime. Et kes on mürgine ja kes kasulik, kes patta sobib jne. Õievart alles sirutama hakkavaid käopõllesid (orhideed) oli teeserv kohati lausa täis.

Vanasti läks siit Soodla jõest üle autodega läbitav sild (oli ju see sõjaväe polügoniala), aga tänapäeva inimest tema uhke neljarattalisega ei pea kinni ükski piire ja nii ei jäänud looduskaitsjatel muud üle, kui asendada autosild kitsa jalakäijate sillaga.

Ooo, Jussi nõmm rullus me ees lahti ja see oli tõesti suursugune.

Vapramad rühkisid esimese mäetipu otsa ja see vaade, mis sealt avanes, meenutas juba lausa Šotimaad.

Kanarbik – lagedate ja happeliste alade taim – ongi see, mis šotilikke nõmmesid ilmestab. Siia tasub tagasi tulla juuli lõpus ja augustis, kui need kaunitarid õitsema hakkavad. Aga mina oma piltidele püüdsin rohkem neid taimi, mis mulle tundmatud või harvanähtud on.
Näiteks veisheinast polnud mina enne kuulnudki, ehkki ta ilusasti mu sadu kordi otsast lõpuni läbi lapatud "Eesti taimede kukeaabitsas" teiste korvõieliste kõrval sees on...Ometi on ta läikivad punase rootsuga lehed nii silmatorkavalt naabritest erinevad. Aga noh, seda paremini ta mulle nüüd meelde jäi. :o)

Teine tundmatu pani Ukugi pead sügama, aga lõpuks jõudis ta järeldusele, et see on ehk sööt-reiarohi. Nüüd küsisin Eestimaa Floora grupis üle ja sain Toomas Kukelt põhjaliku vastuse:
tihe kaderohi (Scleranthus annuus ssp. polycarpos), põld- ja halli kaderohu vahepealne takson, aga loetakse siiski põld-kaderohu alamliigiks.

Tagasiteel Soodla jões pildistasin toredat taime - vesikarikat. Temaga olen ma juba väga ammu tuttav, aga kohtan harva.  Kunagi kümmekond aastat tagasi, kui töötasin aednikuna ja hooldasin sealjuures ka tiiki, tõi sõbranna mulle mõned vesikarika taimed, mis tiigis üsna edukalt hakkama said. Nende lehed on jäigad terava kidalise servaga. Suurema enamuse ajast ujuvad nad vees, aga õitsemiseks (väikesed valged õiekesed) tulevad kodariku keskosani pinnale, siis on lehed otsapidi veest väljas. Siit leida oli neid muidugi mõnevõrra üllatav, sest üldiselt kasvavad nad pigem kinnikasvavates järvedes, mitte jõgedes.

See taim on veel täpselt määramata. Ehk võib olla mingi vesikuusk?

Väike puhkehetk enne bussi minemist kulus paljudel vetsujärjekorras seismiseks. Mina ühendasin selle putuka pildistamisega. Väga vilgas tegelane oli, üsna võimatu  tundus tema fookusesse saamine ja ega ma lõpptulemusega väga rahul polegi. 

Parklasse oli tulnud ka kamuflaažvõrguga kaetud maastikuauto, et sõdurpoistele maastikuharjutuse jaoks punkte maha märkida. Ehkki Jussi nõmmel enam mürske ei loobita, on see siiski jätkuvalt hea paik maastikuoskuste harjutamiseks.

Järgmine peatus oli meil Kulli lõkkekohas, kus meiegi oma lõunapausi tegime, tõsi, ilma lõkketa – Neio maitsvad kringlid lisakuumutamist ei vajanud ja 31-kraadises kuumuses eelistasid kõik karastavaid jooke kuumale teele. Me pole kõrberahvas, kes tegelikult kuuma vastu just kuuma teed joovadki. See mõte tundub meile kuidagi vastuoluline.

Kuni meie kringleid süüa pugisime, rääkis Uku meile põnevaid lugusid Kulli talu rahvast, eriti talu asutajast Kulli Jürist, kes oli oluline vennastekoguduste ehk hernhuutlaste liikumise tegelane 18. sajandi lõpus. Ja tema perekonnanime Noor kandvatest järglastest, kelle hulka kuulub ka Anija valla praegune vallavanem. Tegelikult rääkis ta meile ka bussisõidu ajal palju põnevaid lugusid alates pisut pikantsest Raudoja tekkimise legendist ja lõpetades Tammsaare ja Vargamäe lugudega, sest tõeline Vargamägi just siin, Koitjärvel asuski (sõitsime sellest päris kõrvalt mööda), aga neid kõiki siin edasi jutustada ei jõua.
Lõkkekoha kõrval oli ka väike järv, mida soovijad vaatamas käisid. Oh, oleks trikoo seljas olnud, oleks selle kuuma eest heal meelel sinna sooja rabavette hüpanud.

 Ja pisut valgeid õisi järvekaldalt. Rabamuraka isastaim vasakul ja sookail paremal:

  Ja ubaleht päris veepiirilt:

Paar toredat kiilikesta oli ka tarnavarte otsas. Kuidas need kestad sinna tekivad, näeb Hannes Rohtma toredast videoklipist selle Osooni saate lõpuminutitel. Kas see siin nüüd just vesineitsiku kest on, ei julge ma küll öelda, kiile on nii palju erinevaid.

Oma toreda ekskursiooni lõpetasime palava päeva puhul ainuvõimalikul viisil (kui ujumisriideid kaasas polnud) – läksime Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskusesse jäätist sööma. See oli tõeliselt õige koht just selleks tegevuseks, sest nii suurt jäätisevalikut pole üheski maapoes.

 Keskuses on mõnusalt palju päikesevarjudega laudu, seega äramahtumisega pole probleeme ka suuremate seltskondade toitlustamisega samal ajal sinna sattudes. Praegugi oli seal lisaks ohtratele juhukülalistele terve lastelaager lõunasuppi sööma tulnud.

Aga juba oligi aeg taas bussi ronida, sest kooliaasta lõpuaeg on bussidel kibekiire aeg ja meiegi juht sai meiega olla vaid kella kaheni. No ausalt öelda niisuguse kuumusega palju rohkem ei jaksaksi ja see aeg oli väga tihedalt väga mõnusalt sisustatud. Suur-suur aitäh Ukule ja muidugi Agnesele, kes meid jälle kodust välja viia viitsis!
Reisist on ka Agnese tehtud pilte, neid näeb invaühingu kodulehelt. Aga ärge imestage, kui osa pildialuseid tekste ühtib siinsetega, sest kasutasin kiirema postituse valmimise nimel oma autoriõigust ja kopeerisin oma sinnakirjutatud  tekstid siia niipalju, kui meie pildid ühtisid.