Puhkuse viimane nädal kulges mul matkalainel. Pärast pikka pausi oli 24. maiks plaanitud esimene matk. Esimese hooga mõtlesin teha sama matka, mis mul märtsis ära jäi, aga just siis tehti mulle ettepanek liituda üle-euroopalise kaitsealade päeva tähistamisega. Kuna üks minu lemmik matkaradu kulgeb praktiliselt mööda Jägala jõe hoiuala piire, orienteerusin kiirelt ümber ja liitusin selle toreda aktsiooniga.
Enamasti käin oma matkarajad ka mõni päev enne reaalset matka luuramise (ja prügikoristamise) eesmärgil läbi ja nii ka sel korral. Niisiis mu esimene matk toimus 20. mail. Kütuse kokkuhoiu eesmärgil alustasin luurematka Jägala Linnamäelt kui päris matk algas Jägala joa juurest.
Luurematkal jäi silma palju erinevaid õitsejaid. Oli nii neid, kes üllatuslikult veel õitsesid kui ka neid, kes üllatuslikult juba õitsesid ja kokku sain neid üle 40 erineva liigi. Ja nii mul tekkiski mõte pakkuda oma matkalistele väljakutse - proovida leida rohkem õitsejaid kui mina olin leidnud. See sobis ka praeguse looduskaitsekuu teemaga - elurikkus. Muidugi võtsid mu toredad matkalised selle väljakutse vastu ja minu rekord sai väga kõvasti ületatud - kokku lugesime matkal 61 õitsvat liiki (õistaimed ja puittaimed, kõrrelisi me ei kaasanud). Tegelikult oli vist isegi 1-2 rohkem, mõnedel ei suutnud me kohe liiki määrata ja nende kirjapanemisel tekkis väikesi segadusi. Seega jäi ametlikuks lõppsummaks 61.
Aga nüüd siis matkade pildid ka.
Luurematk 20. mail.
Kordan ennast juba teab-mitmendat korda, aga paraku pole teemas mingeid muutusi. Kui vallavalitsus on end rakendanud paisjärve kui looduskauni ja miljääväärtusliku koha kaitsmisesse, siis tundub eriti kohatuna, et juba palju aastaid pole Linnamäel mitte ühtegi prügikasti ja ei toimu ka mingit regulaarset laga koristamist.
Kopra poolt näritud tammehakatisel on õnnestunud üks oks kasvatada, aga seened on tüve kallal nii kõvasti ametis, et ega sellest oksast ilmselt suurt puud ei saa.
Kõrvalasuv remmelgas on märksa produktiivsem olnud.
Oo, esimesed piibeleheõied. Ja humal, kes ikka ja alati keerab paremale.
Krt küll, kohe matka alguses rasked šampusepudelid (neid oli seal lausa 2), kui lähima prügikastini on peaaegu pool matka...Huvitav, kas need pidutsejad mõtlesid, et jätavad koristajale tasuks natuke märjukest...
See kimalane puutükikese peal oli kahtlaselt uimane, vehkis ainult ühe jalaga natuke, kui kaamera liiga lähedale sattus - ega tea, võib-olla oli temagi sealt pudelist noolimas käinud.
Lepiklill särab oma kollaste kõrglehtedega kaugele, aga õied on tal tegelikult imepisikesed (vaadake, kui nunnude pruunide silmakestega).
Raudosjadžungel ja paremal on osad ilmselt aasosjad.
Ohh, kuidas ma jumaldan sellist sammaldunud "ürgloodust".
Keegi on oma möödunudaastaseid varusid tarbinud. Õige ka, varsti juba uus saak tulekul ju.
Väsimatud õmblusmasina vuristajad saatsid mind mu rännakul ja ühel hetkel õnnestus üks isegi pildile püüda. Mets-lehelinnu laul kostab täpselt nagu üks kiire õmblus elektriõmblusmasinal. Ma ikka naeran, et kaks kõige töökamat tegelast metsas on õmbleja ja lüpsja. ;o)
Et võimalikult palju igasuguseid taime- ja loomariigi nimesid meelde jääks, tuleb neile mingid seosed enda jaoks välja mõelda. Kui minu taimeõpetaja selgitas, et maarjasõnajalal on varred tihedalt sõkalsoomustega kaetud, siis mõtlesin mina enda jaoks välja seose, et neitsi Maarja oli vaga naine, kes jalgade raseerimisega kohe kindlasti ei tegelenud. :oD
Üks väike-kapsaliblikas:
Laulumäe rahn.
Ja siin pole mingit kahtlustki, et see rahn on rabakivist - sellised plagioklassiga ääristatud ovoidid ongi peamiseks teguriks, mis rabakivile tema nime (soome keeles
rapea ehk rabe) on andnud.
Vaade kivilt ja kivi vertikaalsel küljel kasvavale kivi-imarale.
Kivi kõrval õitses punane sõstar. Muide, selle raja servad on kohe ohtralt erinevate (punane, must, mage-) sõstrapõõsastega palistatud. Kõik ikka lindude poolt külvatud, aga miks just seal nii palju?
Üks sirelane ka. Herilase värvid on tal enesekaitsevahendiks.
Kui enamusele meeldib palumännik, siis mina olen muutumas aina rohkem ja rohkem võsaarmastajaks :oD
Järgmine linnuke oli märksa suurem - koleda nime ja häälega, aga eriliselt kauni sulestikuga pasknäär.
Lõokannused:
Ma olen üldiselt loobunud sinitiibade täpsemast "jooksu pealt" määramisest, sest neid täppe ei suuda ju kuidagi täpselt meede jätta. Kui pildile saab, siis saab pärast raamatust nüanssepidi ära määrata. See peaks olema kevad-sinitiib.
Meeldiv üllatus - Lundi paisu alt vaatlemiseks on võssa rada rajatud. Aga prügi oli ka seal võsas...
Pikalehelised on vesikanep ja ümaralehelised vesimünt.
Haisev kurereha:
Ohhoo, joa pargialust on korrastama asutud.
Järgmine tiivuline poseerija oli linavästrik. Nemad on tavalised jalutuskaaslased nii kodumurul, mererannas kui jõekallastel.
Luurematkal ma sirelit veel õitsejate kirja ei saanud, aga päris matkal olid juba esimesed õied lahti küll.
See vares pidas end vist pardiks ;o)
Jõekalda põõsad rõkkasid ööbikulaulust. Isegi pildile õnnestus ta püüda.
Küll oli mõnus ööbikumuusika saatel piknikku pidada.
Põgus pilk nautiloididele ka - alles olid ;o)
Tugev põhjatuul paiskas joast ägedaid veepilvi üles, aga kõige tugevama purske magasin maha ja uut oodata polnud aega.
Jõekalda päikeseküllased paeastangud on mõnusalt lopsakaid metsmaasikaid täis, aga paraku saavad neist marjaks vähesed kahel põhjusel - esiteks õitsevad nad seal nii vara, et öökülmad käivad kimbutamas ja teiseks on just sel perioodil pikad põuaperioodid, mis marjad enne valmimist lihtsalt ära kuivatavad. Aga mõnel aastal läheb õnneks ka. Sama teema on meil siin rannaklibul.
Sel päeval oli huvitav ilm. Päev otsa matkasin lauspäikeses, pärast piltidelt vaatasin, et taevas igas suunas pilvi täis. :oD
Oo, need ühed mu lemmikud - punased pusurohud:
Jõelähtme jõgi:
2 jõe ühinemiskoht:
Ja veel üks ööbik:
Varsakabjad on väga fotogeenilised tegelased, neid kohe ei saa pildistamata jätta.
Ja karukellad samuti. :o)
Endise papivabriku/pioneerilaagri krundil asuval tiigil oli rääkspardipaar.
Ja spordivõistluste pjedestaal. Ma pole ühelegi valla suusa/jooksu/rattavõistlusele jõudnud (ei ole nii tubli treenija), aga osalt tänu neile on ka see jõekallastel looklev rada nii hästi läbitav.
Päevapaabusilm on küll kõige tavalisem liblikas, aga kaunis ju ikka ja kui ta veel niimoodi ilusti poseerib...
Seda teadsin kohe, et üks kuldtiibadest tema on, aga täpsemalt oli ikka vaja raamatust järge ajada. Leek-kuldtiib. :o)
Peale esimest peatust tagasihoidlikult kõrte varjus otsustas ka tema mulle poseerida ja patseeris mitu korda kõrt mööda edasi-tagasi. :o)
Sinikaelapaar:
Ja hallhaigur:
Selle maanina peal ma polnudki varem käinud (tegin väikese põike rajalt kõrvale).
Särav kevadmaran
Küll ma uurisin karukellasid lootes leida ka mõnda palu-karukella, aga kõik tundusid siiski aas-karukellad olema. Sellel siin küll avanev õis püstine, aga tegemist longusõielise isendi hilisema haruga, mis ilmselt mingil põhjusel (varre)arengus toppama jäänud.
Sama taime kõrgemal varrel ronis aga lausa mitu lutikat. Mitu olid sellised.
Aga üks oli ka
punalutikas.
Laanesõnajala tunneb hästi ära pruunide eoslehtede järgi. Kõigil meie looduslikel teistel sõnajalgadel asuvad eosed põhilehtede alaküljel, aga tema kasvatab sügisel eraldi spetsiaalsed eoseid kandvad lehed, mis pruunistuvad ja ületalve (ja nagu näha, uue suvenigi vahel) ilusad püsivad.
Aga see kaunis rosett kuulub hoopis niiskuselembesele palderjanile.
Lapsuliblikat nägin mitu korda, aga neil oli alati nii kiire, et ainult ühe sellise hädise pildi saingi.
Ühel võilillel oli aga lausa kaks tegelast - keegi mesilastest ja keegi sikkudest.
Mesilane on müürimesilane Osmia bicolor, määras Villu Soon.
Proovisin liigi määramiseks paremaid pilte ka teha ja sisi selgus, et see mesilane mängis vahepeal prillipapat. :oD
Oo, esimene anemooniõis ka juba (ja just enne seda olin näinud veel õitsevaid sinililligi).
Ja 24. maist päris matka pildid ka.
Siis meil eriti päikest polnud, seega ka liblikaid mitte, aga samas tuleb rahul olla, sest lubatud vihma tuli meile sõna otseses mõttes vaid paar piiska.
Esimesed matkalised jõudsid kohale niipalju varem, et jõudsid juga ka selle kalda alt vaatamas käia.
Õitsejate kokkulugemine on hooga alanud.
Harilik ristirohi:
Suka silla kõrval "nautiloidinäitusel".
Harilik liivkann:
Liivateelehine mailane:
Ja juba olimegi teiselpool juga.
Künka allikal rüüpamise järjekorras.
Kui allikas kannab nime Künka allikas, kas see on siis Allikaküngas, kust me üles rühkisime? :o)
Küll juba väga luitunud, aga siiski veel kuldtäheõied.
Nahkhiirte infotahvel Linnamäel.
Taamal üks grillijate saeltskond ja esiplaanil ühe või mitme taolise ürituse tagajärjed.
Meie lõunapiknikul olid kehakinnituseks Neeme Pood&Kohviku maitsvad quiched. Maitsesid nii hästi, et pildile jõudsin püüda ainult viimase ampsu ;o)
Pikniku kõrvale arutasime Linnamäe paisjärve teravaid teemasid.
Vedasin matkalised ka pisut rajalt kõrvale, sest ma pidin ju ometi ka neile neid esimesi piibelehti näitama.
Selgus, et samas õitsesid juba ka esimesed karutubakad. Nii see õitsejate arv aina kasvas...
Kõnealune linnamäe pais. Seda ennast ju keegi lammutada ei kavatse, plaan on see ainult avada, et vesi (ja kalad) vabalt liikuma pääseks. Kaoks ära ainult paisjärv ja asenduks vahvalt kärestikulise ja käänulise jõega.
Kannike. Ilmselt sookannike.
Laulumäe kivi otsa ronis suurem enamus matkaseltskonnast. Vaid paaril matkalisel olid liiga libedad jalatsid.
Rajal oli üks hiireke hinge heitnud. Tundus, et oli kellegi hambusse sattunud. Arvan, et see võib olla
leethiir. Aga kindel ei ole.
Lundi paisu juures (Jõelähtme jõel).
Üks matkaline leidis lõunapausi ajal enda pealt jalutamast ka ühe puugi. Sulgesime ta kotti, kodus pistsin sügavkülma ja järgmisel päeval panin juba posti.
Pane puuk posti! on Tervise Arengu Instituudi kampaania ja selle väikese tegevusega aitame teadlastel puuke endid ja nende levikut uurida.
Niipalju siis seekord matkapilte.
Püüan juunis ehk ka ühe matka teha, aga juba sel nädalavahetusel kutsun teid
Loodusvaatluste maratonile. Olen ühe
avaliku vaatlusala registreerinud ka siinsamas oma kodukülas. Nüüd tuleb ainult pöialt hoida, et ilm end paremaks keerab kui praegune ennustus lubab. ;o)
