Augusti lõpu minireis

Kooliaasta eel oli koroona-olukord juba pisut ärev, aga siiski veel nii rahulik, et lapsed lubati kooli ja nii tuli meilgi ette võtta iga-aastane kolimis-sõit. Enamasti olen selle sõidu ikka Aalujate külastamisega sidunud, aga seekord oli meil puhtalt perereis. Koit tuli ka kaasa, et üle vaadata Keidu ja Meelise elamine ja siis käisime Valgamaa servas külas ka Meelise vanematel. Tagasiteel tahtis Koit üle vaadata Võrtsjärve ja, et juba kodust välja sai tuldud,  käia ka Kirna mõisas energiat kogumas. Ja ega rohkem ühte nappi nädalavahetusse naljalt ei mahugi.

Et autos ja laua taga istumist oli üsna palju (töönädalast arvuti taga ma ei räägigi), kasutasin iga võimalust väikeseks jalutuskäiguks kärmelt ära. Saabumise järel tegime Keiduga väikese ringi Nõos (Keit käis lihakombinaadis oma tellitud kauba järel) ja õhtul jalutasime Mõrtsuka järve ääres kuni mehed liha grillisid. Pühapäeval vedasin Keidu jälle kohe hommikul välja ja läksime järve ümbert ringiga poodi. Väikesed jalutuskäigud olid meil ka tagasiteel Võrtsjärve ja Kirna mõisa juures. Seega ei saa kurta, sammude norm sai igatahes mõlemal päeval ületatud. 

Kohe esimesel jalutuskäigul leidsin peaaegu igast teeservast ohtralt oma suuri lemmikuid (sest meiekandis neid eriti ei leidu) - imekauni õitsedes lumehelbeid meenutava lameda korvõisikuga ja valmides toredalt kokkukeeratud viljakorviga  metsporgandeid. 

See oli ka tore kohtumine. Olin just nädalapäevad varem hädas olnud ühe Jägala jõe kärestikult leitud taime määramisega. Muidugi sain jälle näoraamatu taimegrupist asjalikku abi ja selgus, et tegu on soo-nõianõgesega. Ja nüüd siis - palun väga - pakkus loodus mulle kohe kordamise võimaluse. 

Samas kasvavaid hiireherneid ja madaraid ma täpsemalt määrama ei hakanud (raamatut polnud kaasas ja neid on nii palju erinevaid), vahel võivad lilled ka niisama ilusad olla, eksju.

Silma jäi ka Nõo kaunis linnahaljastus. Hoolt pidi selle eest kandma (vähemasti iga päev ampleid kastma, nagu Keit on näinud) Roode talu. Ma kahtlustan, et nemad on ka kõigi nende kompositsioonide autorid. Laupäevasest jalutuskäigust 2 pilti (hommikusest tuleb veel).

Siis aga vurasimegi juba Mõrtsuka järve äärde. Möödasõites (minu soovil tehti sinnasõidul väike jõnks spetsiaalselt sisse) lehvitasin autoaknast ka Aidi aiale -  tema uhked värvilised lillepeenrad särasid kaugele. 

Hakkasin uurima, miks selline kena küngastevaheline järveke sellist koledat Mõrtsuka nime kannab. Selgub, et kuigi nimi ise on tavapärast (talumees->talu->järv) päritolu ja ilmselt mitte kriminaalsete vaid lihtsalt sõjaliste juurtega, siis on see nimi olnud piisavalt intrigeeriv tekitamaks legende ja rahvajutte, üks on kirjas näiteks siin. Meie selle kohani oma jalutuskäigul ei jõudnud, aga sellest natuke koleda nimega järvest voolab välja Ilusa oja - küll see vanarahvas oli oma nimede panemisel ikka vallatu. 

Jalutuskäik järve kaldal oleks ilmselt südasuvel veelgi toredam olnud. Praegu oli ilm nagu viitsütikuga pomm ja tagasiteel juba tibutaski (ning seejärel ladistas lakkamatult peaaegu hommikuni). Aga selle jalutuskäigu staariks oli humal, sest augusti lõpp on just selle taime märkamise aeg - siis on emasõisikud paisunud suurteks helerohelisteks käbitaolisteks kogumikeks ja just siis on ka õige aeg neid korjata. Ravimiks ja õllelisandiks on just need käbilikku välimust tekitavad pähklikesi katvad kandelehed, millel on peal väikesed näärmetäpikesed, mis seda väärtuslikku vedelikku sisaldavad ja neid tuleb korjata enne kuivamist. Väidetavalt pidavat nad väärtuslikumad olema, kui õied on viljastamata ehk kui läheduses ei kasva ühtegi isastaime. 

Teeserva verinoored vahtravõrsed. Noorus on ikka ilus ja värske.

Huvitava kujuga kasvaja puutüvel.

Proovisin kiilikest kaamerasse püüda, aga see oli täiesti lootusetu tegevus. Natuke on küll sinist värvust näha, aga selle järgi veel ära ei määra, sest kaunilt taevavärviline on peaaegu iga teine kiil. :oD

Ja ikka need metsporgandid...

Nagu ma juba kirjutasin, siis tagasiteel hakkas juba kasvavas tempos tibutama ja kaamera läks kotti peitu ning aiatiir jäi napiks, vaid ühe võrratu "hullunud" roosi püüdsin telefonipildile.

Mehed said parasjagu suure saju alguseks liha grillitud ja grillipidu tuli seekord toas maha pidada. Õnneks meil rohkem õueüritusi selleks õhtuks plaanis polnud ka.

Hommikuks oli ilm taas ilus ja päike väljas ning Kadri kibeles järve äärde jalutama (sest Kustavit ühikasse kolida nii vara ei saanud niikuinii). Meelitasin Keidu ka kaasa, aga ta, vaeseke, oli pühapäeva varahommikul veel üsna unine - tukkus mul seal sillapiirdel. :oD

Nõo Veskijärv ei ole tegelikult looduslik järv, see on Nõo oja peale paisutatud ja algselt juba 19. sajandil, kui oja äärde ehitati veski. Veskit enam pole ja järv kasvas täiesti kinni millalgi nõukogude ajal, kuid 2006. aastal järv taastati suurema ja uhkemana ning sinna äärde on ajapikku rajatud korralik puhkeala, kust ei puudu võrkpalliplats, liivarand, mänguväljakud ega pinkidega jalutusrajad. Isegi discgolfi (kettagolfi) rada ja vähemasti üks geopeituse punkt on seal olemas. 

Kärestikuline Nõo oja väljavool paisutatud järvest. Paremal pildil hundinuiad ja pajulilled.

Keit kõndis mööda teerada, aga mina muidugi kondasin järve kallastel. 

Harilik kamaras on üks taim, mille nimi mulle kuidagi meelde jääda ei taha. Ilus, aga üsna tüütu umbrohi. Noh, teeservades ja muudel taolistel maastikel ta kedagi ei sega - las õitseb!

Teine leid (veepiirilt hulpimast) oli aga hoopiski põnev. Kas olete kunagi vesikupu vilja sisse piilunud või mõelnud, kuidas ta oma seemneid levitab? Tuleb välja, et viljakest laguneb ja sealt seest tulevad välja natuke apelsinisektoreid meenutavad ühtaegu niiske-limased ja õhulised kaunakesed, mille sees seemned asuvadki. Kui nüüd taime kohta bio.edu.ee lehelt lugeda, siis selgub ka limasuse põhjus - seemned on väga tärkliserikkad ja seepärast ka väga ahvatlev toit paljudele veelindudele. 

Veel mõned tõendid Nõo aleviku kaunist haljastusest:

    

Viinamäe teod on mu lemmikud lapsest saati, aga vahepeal läks vist aastakümneid, kus ma neid üldse ei kohanud. Taaskohtumine toimus Luua pargis, kus neid õige ohtralt tegutses (aga kahjuks ka lusitaanlasi). Üllatuslikult leidsime Triinuga 2 (Viinamäe teo) isendit tänavu juulis ka Neemest, mu enda kodutänava teisest otsast. Tundub, et Nõos neid ka jagub, kui nad lausa hommikupäikeses üle kergliiklustee kooserdavad. 

Kui mina mõnuga tigu pildistasin meenutas Keit mulle, et minu poolt poistele antud lubadus asjade koolikolimise aja kohta on ähvardavalt lähedale jõudnud ja mul ei jäänud muud üle, kui kaamera kotti toppida ja jalad kõhu alt välja ajada. 

Kolimisest ma pilte ei teinud. Kuna trügisime koolimajja varem kui abiturientidele planeeritud aeg oli, tegutsesime eriti vaikselt ja sirgjooneliselt ja proovisime verivärsketele kümnendikele ja nende uudistavatele vanematele mitte väga jalgu jääda. Samas proovisime kõigiga ka vajalikku distantsi hoida ja tulin tulema nii ruttu kui sain. 

Ja üsna kohe peale Keidu juurde tagasi jõudmist alustasime me ka oma koduteed, sest plaanis oli veel mitu peatust ja enne töönädalat tahaks ju reisiväsimust ka pisut välja puhata. Ja eks nooredki vajasid puhkust ;o)

Meie aga vurasime otse Võrtsjärve poole ja esimese peatuse tegime Emajõe suudmes. Seal oli lohesurfaritel suuremat sorti tuules hullamine käsil, päris tore oli nende hüppeid jälgida.

Kui turist, siis ikka täiega turist - sobitasime end surfaritega koos National Geographicu esikaanele ka nagu kord ja kohus.

Kui pikalt jälgida seda Emajõe suurt voolukiirust Võrtsjärvest väljudes, siis vähemasti minul tekkis küll mingi hetk tunne, et Võrtsjärv saab ju niimoodi varsti tühjaks :oD

Mida lähemale me Kirnale jõudma hakkasime, seda sajusemaks ilm läks. Õnneks oli Kirnast siiski suurem sajuhoog juba üle käinud kui meie sinna jõudsime ja pääsesime vaid väikese tibutamisega. Mõisas jagati ka istumisaluseid märgade pinkide peale. Uuendusena peale (uups, juba üle-)möödunudsuvist käiku olid olemas ka pargi kaardid, kus näidatud ära millise pingi juurest millistele hädadele kõige rohkem abi võiks saada. Noh, see on nüüd selline asi, et usud või mitte, aga siin-seal istuda ju ikka võib. Minul on seal pargis üleüldse mõnus olla ja mõni pink meeldib eriti. Koit leidis enda jaoks aga hoopis keset üht muruplatsi koha, kus talle (külma)värinad peale tulevad. Seega käime sealt ikka läbi, kui meie marsruut lähistelt möödub. Viimati käisime veebruari lõpus Triinu pulma sõites, siis muidugi maja avatud ei olnud, aga õu oli mõnusa koheva lumevaibaga kaetud. Seekord aga saime oma käigu lõpetada ka tee ja koogiga mõisa kohvikus. Aias ma vihma pärast eriti pilte ei teinud ja sees klõpsasin seekord ainult paar tükki telefoniga. 

Mingi põnev kirjuleheline tegelane. Mingi piimalill äkki?

Selline mõnus minireis oli meil. Kahjuks sel korral Triinu juurde ei jõudnud, aga etteruttavalt võin öelda, et 2 nädalat hiljem sai koos Kadi ja Kareliga ka Triinu pere üle vaadatud, aga sellest reisist räägin  pikemalt juba järgmises postituses, mis loodetavasti tuleb pisut kiiremini.

Vaikiva trolli suvi

Ei mäletagi enam, kes meie Aalujatest ehk aiablogijatest selle Vaikiva Trolli nimetuse esimest korda kasutusele võttis (Neljandik äkki). Aga, et nii mõnigi kord tuleb ühel või teisel ette perioode, kus ei jõua või ei taha blogisse midagi kirjutada, on see elukas meie seas hoolega kanda kinnitanud.

Esimest korda läks mu blogipidamine tõsiselt lappama siis, kui ma Luual õppima asusin ja elamusi ja tegemist ootavaid töid kogunes absoluutselt liiga palju. Ausalt öelda pole ma sellest ajast alates (ehk siis juba 4 aastat) päris korralikult ree peale tagasi saanud - ikka lohisen võlgades ja loobun lõpuks oma elamuste jagamisest, sest mida sa juunikuumuses enam ikka sinililli nuusutad. Parim enne ammu läbi ju...

Nüüd siis olen taas terve suvega jänni jäänud. Vaatamata kummalisele olukorrale meil ja kõikjal maailmas on olnud siiski üsna palju käimist ja tegemist. Pildistanud olen ka kordades rohkem kui peaks. Kõige hullem, et olen omale kodukontoris istudes tekitanud harjumuse igal tööpäeva hommikul ümber oma lillepeenarde jalutades tahatuppa tööle minna ja seejuures klõpsida lilledest pilte, millest ma siis pärast ühe välja valin ja hommikutervituseks meie osakonna FB gruppi üles panen. Aga kujutage nüüd ette seda, et mu telefon täitub seejuures igal hommikul vähemasti 10 pildiga...

No ja kuigi kodukontor on andnud mulle justkui 3-4 tundi lisaaega (mis enne kulus ühistranspordiga liiklemisele), tähendab see ka vähemat liikumist ja seepärast olen püüdnud õhtuti ette võtta ka mõne taolise tegevuse. Jälle on vähemasti pooled neist kuhjaga täis pilte.

Selle mõnusa elamusterikka tegevuse käigus kirjutan alati mõttes valmis ka ohtraid blogiridu, aga koju jõudes lööb argielu üle pea ja järsku ongi jälle käes magamamineku aeg ja kõik need pildid ja jutud jäävad lihtsalt ootele. Kusjuures, kummaline küll, aga ma üldse ei kurda selle argielu üle. Ma olen hakanud neid nõudepesusid, Koiduga koos tubade koristamisi ja muid kodutöid nautima ja esimeses järjekorras ette võtma. Ma poleks kunagi uskunud, et MINA selliseks kodukanaks muutun. Mingi üleminekuea kriis on vist algamas.:oD

Niisiis on mul suve jooksul kogunenud palju tegemisi ja palju pilte, aga samas on ikkagi tunne, nagu polekski kuskil käinud ega midagi teinud. Eriti kui vaatad, kuidas kõik ümberringi tormavad igalpool ringi. Kuna mul on näoraamatus päris palju sõpru, siis on küll tunne, et ühtekokku on nad selle kevade ja suve jooksul läbi käinud kõik Eestimaa vahvad rabad, matkarajad, muuseumid ja teemapargid, lisaks veel naaberriigid ka. Natuke teeb kadedaks, aga ega ei keela ju minulgi keegi seiklema minna. Aga siis leian ikka sada põhjust, miks mitte minna, alates mõttetust kütusekulust (koduümbruses on ju ka ilus, kõik trügivad siia) või kaaslase puudumisest (sest Koidu seljale on pikemad sõidud piinaks) ja lõpetades misiganes pisiasjadega. Ja nii hüppangi jälle lihtsalt ratta selga või lähen longin oma kukeseenekohad (meil siin on just seenekohad, mitte seentekohad!) läbi. 

Siiski olen tänu "Kingitud elu" vähiravifondi kogumisaktsioonidele (aitäh, Agnes, et mind selle suurepärase ettevõtmise juurde tõid) isegi mõnele kontserdile jõudnud - Salmistul käisin Lauri Saatpalu ja Peeter Rebase kontserdil, Viimsis Lenna ja Tanel Padari kontserdil "Kas nii siis jääbki", siis Kostivere mõisapäeval ja kontserdil "Pärlid, tuvid ja bonsai" ( Karl Madis, Marek Sadam, Martin Trudnikov, Peter Põder) ja eeloleval pühapäeval olen end lubanud Anija mõisapäevale teatrietendusele "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" koguma.

Üks suurem suvine üritus oli veel - Neeme päevad ja kauritepäev. Siis oli eeskavasid lausa oma koduõuel rohkem kui küll - Briis (kohalik lauluansambel), Laine, Jaan Pehk, Pixels, lisaks veel teatrietendus, tuleshow, kinoseanss ja palju muud. Muidugi ka mitmesugused spordivõistlused. Tegemist jagus igaühele ja rohkem kui osaleda jaksas.

Aga see eelolev nädalavahetus tuleb samuti üsna tihe, sest laupäeval on mu augustimatk ja pühapäeval enne mõisaminekut veel kevadel eriolukorra tõttu ära jäänud Jõelähtme valla mälumängu viimane voor. Ja sellele järgneval nädalavahetusel võtame ka ühe pikema sõidu ette. Tegelikult oli meil plaan Keidu sünnipäeva puhul juba 8.-9. augustil Lõuna-Eestisse sõita, aga kuna just siis lubati (ja oli ka) väga kuuma nädalavahetust ja Keit igatses randa, tegime plaanid ümber ja vahetasime sõidud ära - nemad tulid siis siia ja nüüd läheme meie sinna. Igati mõistlik otsus oli, eriti arvestades, et meie autol konditsioneer ei tööta ja Keidu omal töötab.

Kui nüüd matkateema juba jutu sisse trügis, siis räägin sellest ka. Olen püüdnud ikka teha iga kuu vähemasti ühe avaliku matka. Erandiks olid vaid eriolukorraaegsed märts ja aprill, mil tegin virtuaalsed fotojahi-matkad. 

Kuna juuni algul toimunud loodusvaatluste maratoni ei saanud minu vaatlusalal matkaks kuidagi pidada, tegin juuni lõpus ka päris matka. Seekordne oli päris uue marsruudiga, seega oli eeltööd ka vaja teha ja isegi nii palju, et kutsusin oma valla giidid eelnevalt ühele objektile koristustalgutele. Suured-suured tänud veelkord siinkohal Liisile ja Kaupole lastega ja Kerstile.

Aga matkapäeval (27. juuni) mängis ilm vingerpussi. Just sel päeval oli üks neist selle suve vähestest 30-kraadi lähedastest suveilmadest ja loomulikult eelistasid inimesed kuumale palumetsale hoopis kojujäämist või vähemasti randaminekut ja nii matkasimegi Kustaviga kahekesi, saime tasuks toreda ema-poja kvaliteetaja. :o)

Juulis tegin matka Uitro säärele - see on alati parasjagu populaarne olnud ja õnneks ei vedanud ilm ka seekord alt. No muidugi võib ju alati vinguda et kui sisemaa inimesed randa tulid, siis oli meri nii paksult sinivetikat täis, et ujuma nad ei saanudki. Aga matka ennast see ei seganud ja ilm oli täpselt paras.

Juulis oli mul ka teine matk, aga see oli eraseltskonnale tellitud matk Rammu saarele, minu lemmikkohta. Seekord kehtis Rammu alatine reegel, et seal kunagi ei saja. Mandril oli öö otsa ladistanud ja matkalised valmistusid keebiralliks, aga tegelikult tervitas meid juba Neeme sadamas ilus päike ja ükski mandri kohal tiirutanud tume pilv (neid ikka oli) ei tihanud saare ligi tulla.

Augusti algul oli mul teine tellitud üritus ja see oli korralik väljakutse, sest ravimtaimedest olen seni rääkinud vaid väikeseid killukesi matkadel mõnda kohates ja küsimuste tekkides. Aga seekord telliti mind Ihasalu Pansionaati korraldama õppepäeva "Apteek koduaiast". See tähendas päris korralikku eeltööd alates pansionaadi aias luuramisest ja ravimtaimeraamatute tudeerimisest. Koostasin neile ka mõned tabelid nende aias leiduvatest ravimtaimedest, sest tean omast käest, et kõike ei suuda meeles pidada ja siis on hea näpuga järge ajada, et mille vastu need kaselehed nüüd olidki või mida selle metsmaasika juures korjama pidigi või kes ei tohiks raudrohtu tarbida. Tabelid sain küll tehtud, aga siis tekkis probleem - kõik ju ei tea taimi kohe unepealt, aga kust leida pisipildid tabeli juurde ja värviprinterit mul ka pole. Leidsin ka sellele probleemile lahenduse, mille tegemist nautisin mitmel õhtul teleka taga nokitsedes täiega. 

Nojah, nautisin kõike peale kleepimise, sest see on töö, mida ma pole lapsest saati suutnud puhtalt ja korrektselt teha. :oD Aga üritus ise läks suurepäraselt korda ja muidugi tegime vapramatega pansionaadi aias väikese taimevaatluse ja -korjamise matka ka, ma olen ju eelkõige ikka matkajuht. ;o)

Nonii. Millestki tahtsin küll veel rääkida, aga praegu ei tule meelde. Katsun siis järgmisel korral, praegu vaja magama minna, sest vaatamata tänasele laupäevatundele ei ole homme teps mitte pühapäev vaid hoopis reede.

Lõppu veel paar tänast pilti. Esimesel presidendi vastuvõtu menüüst inspireeritud võileivad (praadisin siis just räimi, kui menüüd tutvustati) ja teisel see keskmine on lisaks punasele tuledereale ka laiema ilutulestikuvööga teletorn.

Elagu Eesti!