Kauaoodatud Gotlandi reis

Eelmisel aastal olen väga paljude asjadega jänni jäänud, sealhulgas ka arvukate blogipostitustega, mis mul peas mõlkusid ja jagada oleks tahtnud, aga aeg lippab armutult ja enamus teemasid läheb pikapeale "hapuks". Aga üks suvine reisikirjeldus kõlbab ikka ka südatalvel postitada - kujutage ette, et käisime just ära kuskil soojal maal :D

2021. aasta 8.-10. augustil õnnestus meil lõpuks ära käia oma algselt juba eelnevaks suveks planeeritud Gotlandi reisil. Ausalt öelda pabistasime ka seekord viimase hetkeni, et kas üldse reis toimub. Aga õnneks olid sel ajal viirusenäitajad üsna head ja liikumine vabam. Kuna meil olid mõlemad süstid selleks ajaks tehtud, tundsime ka ise end piisavalt julgena, et minna. Jõudsime sadamasse väga vara (sest ei osanud kuskilt välja lugeda, et see Sija Symphony kruiis alustab Soomest ja Tallinnasse sadamasse tuleb ainult pealemineku hetkeks, sedagi hilinedes) ja istusime ootesaalis peaaegu 2 tundi. Algul oli päris tore oodata, aga rahvast aina kogunes ja kogunes ja lõpuks oli sadam reisilisi väga tihedalt täis ja see oli ausalt öeldes päris hirmus tunne. Pole ju enam üldse harjunud rahvamassidega. Igatahes mingi hetk tundsime, et nüüd paneme küll maskid ette (ehkki sel hetkel seal see kohustuslik ei olnudki). Etteruttavalt võin öelda, et kõik läks hästi ja selle reisi tulemusel meist kumbki haigeks ei jäänud.

Kui juba puhata, siis ikka mõnuga ja nii olime omale kajutisse tellinud tervituseks ka puuviljakorvi. Oli päris mõnus ampsata peale paaritunnist sadamas ootamist. 

Esimeseks õhtuks me rootsi lauda ei broneerinud, sõime kodus kõhud täis ja mõtlesime, et läheme niisama kuhugi restorani magustoitu ja teed nautima. Peenematesse söögikohtadesse siiski löögile ei saanud - laev oli täiesti täis broneeritud (no muidugi nii palju kui koroonapiirangud lubasid) ja kõik restoranid ka hõivatud. Kuid kiirsöögikohad töötasid ja leidsime ka sealt suupäraseid kooke ja korralikku (ikka Earl Grey) teed ning kuuma šokolaadi. Olime täiesti rahul ka sellega. 

Ja hilist eeskava vaatama minnes (see toimus 2 vahetuses, et rahvas ära mahuks) võtsime kumbki ka ühe alkovaba joogi - Koit õlle ja mina oma lemmiku Mohito. 

Aga mis sest laevamelust ikka pikemalt rääkida, see on suhteliselt sarnane igal lähipiirkonna kruiisil. Kunagi mitukümmend aastat tagasi olid ka need üle mõistuse elamused. Nüüd enam mitte. :)

Gotland aga oli meie mõlema unistuseks olnud juba väga pikka aega ja see ootus õigustas end täiesti. Lisaks vedas meil sellega, et just meie valitud kruiisi ajal olid Visbys ka keskaja päevad. Nojah, eks see ole kahe otsaga asi - eks selle pärast oli ka rahvast nii meeletult (mitte ainult meie laeva 3000 inimest, seal oli ka teisi suuremaid kruiisilaevu), aga muidu poleks me kindlasti nii palju toredaid kostümeeritud inimesi näinud. 

Need kruiisid on selles mõttes hästi organiseeritud, et kohe saab valmis osta ka saare ekskursioonid. Ajaliselt jõuaks tegelikult käia isegi 2 ekskursioonil, sest ühed on hommikust ja teised lõunast, aga meie otsustasime käia ühel bussituuril  (põhja- ja idasuunalisel) hommikupoole ja siis teise päevapoole veeta omal käel Visby vanalinnas. Eks järgmisel korral (ja tahame kindlasti uuesti minna) saab mõne teise nurga ka üle vaadata. 

Bussituurid hakkasid kohe sadamast, aga laevast maha minek oli autodekilt peenikest rippsilda pidi ja see oli väga aeglane protsess niisuguste rahvamasside juures. Jäin mingi hetk ka mingi giidigrupi taha ummikusse ja kaotasin Koidu silmist. Lõpuks selgus, et kogu meie bussitäis ootaski vaid minu järgi veel, aga keegi ei olnud pahane õnneks. :)

Suurte vanade müüride vahele peitunud Visby vanalinnast sõitsime esialgu lihtsalt mööda, aga meid rahustati, et tuuri lõpuks tuuakse meid ilusasti ühe värava juurde parklasse. 

Visbys (või oli see kogu Gotlandil, enam ei mäleta) on majadel kõrgusepiirangud peal - üle kolme korruse olla ei tohi. 

Esimene peatus oli meil keskaegsel Võllamäel. 

Sealne loopealse taimestik oli meie omast hoopis erinev. Hästi palju oli pooppuid ja siis olid madalad astlaid täis põõsad, mida mina, piinlik küll, ise kuidagi ära tuvastada ei suutnud (arvasin ainult, et ta on mingi luuviljaline ploomipuuliste sugukonnast) ja giid meil ka botaanilisi teadmisi väga ei omanud, aga üks proua meie bussist teadis, et tegemist on laukapuuga. No muidugi! Kirjade järgi ju meilgi looduslik taim, tõsi küll, peamiselt vaid Saaremaal (ja LK II). Eks ma seepärast ei tunnegi teda nii hästi. 

Ilmselt samu kurerehasid nägin hiljem ka meil Keri saare ekskursioonil. Võib olla madal või pehme kurereha näiteks. Aga võib muidugi olla ka mingi meil tundmatu liik. Igatahes mulle väga meeldivad need paepragudes ja klibu vahel kasvavad õrnad lillekesed. :)

Näete ise, kui suur kruiisilaev oli kohe meie oma taga:

Mingid tuhkpuud olid ka toredad. Ei ole 100% kindel, kas tegu on laiuva tuhkpuu, hariliku tuhkpuu või veel mingi muu liigiga. 

Kahjuks ma praegu südatalvel seda postitust lõpuks kirjutades enam ei mäleta, millise taimega oma kiviktaimlast ma selle lillekese puhul sarnasuse leidsin. Võis olla ehk alpi aster või keraslill (Globularia). Aga võib olla ka hoopis mõni karutubaka liik. Äraõitsenuna on seda vist üsna raske tuvastada. Kui leiduks mõni hea tuttav botaanik, kes on ise käinud Gotlandi taimi uurimas, siis tema ütleks ilmselt hoobilt ära.

Ja seda suurte puhmastena kasvavat toredat kõrrelist oli ka seal loopealsel ilutsemas. Ausalt öelda tegin sellega pätti ka - libistasin mõned pähikud taskusse ja külvasin kodus karpi, sügiseks olid libled üleval ja ma tõstsin selle karbitäie oma kõrreliste peenrasse ühte serva talikatsele. Eks kevadel ole näha, mis neist saanud on. Kahtlustan, et meie talvele ta siiski vastupidav ei ole, muidu oleks ehk siin ka juba kohanud. Aga siin mere ääres ka suht' soe kliima - mine tea. 

Vana võllamägi ise. Võis olla üsna hirmus, kui need laibad siin kõrgel paekaldal tuule käes kõlkusid. See eesmärk asjal muidugi oligi - et talurahvas püsiks sõnakuulelik ja et vaenlased ei kipuks saarele tulema. :) 

Edasi suundusime ühte talupoodi, Väskindes. Gotlandil on palju väikest talutootmist, enamus toodangust müüaksegi oma talu väravas. Peamiselt lambakasvatuse toodang, mesi jne, selles talus oli suur tšillipiparde kollektsioon ja sinepi kasvatus. Nende talus on suurem pood, kus palju ka mujalt saare pealt kokku toodud talutoodangut müügil.

Stenkyrka kiriku lähistel oli teeservas üks 4.-5. sajandist pärinev haud, mille juures me pikemalt ei peatunud. Haud ise on sarnane nedega, mis meil Jõelähtmeski, ainult meie omadel pole selliseid kiirjaid mustreid servades. Samuti on sarnasus meie haudadega selles, et see haud leiti tee-ehituse käigus ja tõsteti kõrvale ning taastati. Seepärast ta nii hästi bussiaknast vaadeldav ongi. Leidsin selle kohta ühe rootsikeelse lingi ka.

Vesiroosid teeserva umbekasvavas veesilmas:

Gotlandil on (olnud) hästi palju kirikuid. Enamus on neist ka üsna sarnased. Meid viidi vaatama Tingstäde kirikut, sest sealses 55-meetrises kirikutornis pidid olema kõige uhkemad gooti galeriid säilinud (ja sinna pidi ka alati sisse saama). 

Seal on palju ilusaid looduspiltidega hauakive:

Ja osad ristid on sellised toredad puutüvesid imiteerivad:

Seal kirikus olid ka ühe fotokunstniku toredad taiesed - ta oli pildistanud kiriku aknaorva ja siis sinna aknaraami sisse koostanud fotokollaaži nagu vitraaži. 

Mulle meeldisid selle kiriku lihtsakoelised ja looduslähedased kaunistused. 

Mõni hauakivi oli päris taimedesse uppumas. Nii ilus!

Järgmine peatus oli Slites -  see on koht, kuhu 1944. aastal maabus tuhandeid sõjapõgenikke Eestist ja  Lätist. Üks plekkpaat on ka selle sündmuse meenutuseks sinna sadama kõrvale üles pandud ja samas on ka sein tänuplaatidega Gotlandi lahkele rahvale Eestilt ja Lätilt.

Ilusad punased laevad püüavad ikka mu pilku - olgu see Kelvingis, Palamóses või Slites... :)

Gotlandi kuulsad sarvedega lambad (keda meil küll elusast peast näha ei õnnestunud, sest tänapäeval kasvatatakse neid vaid Fårö saarel, Gotlandi enda teede servades olid vaid muud lambatõud. Mitte ei saa aru, miks neid ülipehme villaga kuulsusi ei võiks ka põhisaare teeservades asuvad majapidamised pidada) on jõudnud ka saare liiklustõketele. 

Slites asub ka saare ainus tööstus - tsemendikaevandus. Karjäär on väga suur ja väga sügav, põhjustab juba kogu saarel tugevat põhjavee puudust, aga...kuna tegu on saare suurima tööandjaga (peale selle ja turismi siin muud praktiliselt polegi), siis ei tegeleta mitte kaevanduse vastu võitlemise vaid veeprobleemile lahenduse otsimisega ja juba on ka saavutatud mingisugune leevendus merevee joogikõlbulikuks muutmisel. Leidsin selle kohta näiteks sellise artikli meie Maalehest.

Aga kaevanduse karjäär ise on korralikult ka turistidele eksponeeritud. 

Et kõrge serv peab olema ohutult võrkaiaga turvatud, aga turist tahaks ikka ju ilma sõrestikuta pilti teha...

...on leitud selline lahendus:

Ja saabki ilusa pildi:

Järgmine peatus oli meil aga Gotlandile omaste rauk'ide juures. Jääajajärgne erosioon on need kivisambad tekitanud Balti klindi järsakuid lainetega uhudes, pehmemaid kivimeid kõvemate küljest järjest ära loputades. Natuke on rauke ka mujal Rootsis ja Norras, aga kivimite koostis on siiski siin-seal erinev ja nii ohtralt neid mujal ka pole. Tegelikult on ühe sellise nimi rauk, aga rootsikeelne mitmusevorm raukar on muutunud nii levinuks (eks neid üldiselt ongi ju ikka mitu koos), et pigem olengi kuulnud neid hüütavat raukariteks. 

Hästi toredad on need sambad, näiteks see miki-hiir :)

Aga minu pilku köitsid muidugi jälle hoopis toredad pisikesed taimed kivipragudes. ;)

Näiteks see on ilmselt mingi raunjalg (Asplenium), võib-olla näiteks müür-raunjalg.

Ja see võiks olla näiteks pruun-raunjalg. Mõlemad meil jälle LK II.

Ja see on ilmselt varretu ohakas:

Samas parkimiskohas oli tehtud piknikulaud sellisest ilusast veskikivist:

Ja siis oligi aeg taas Visbysse tagasi sõita ja saime vanalinnaga tutvuma minna.

Esimese asjana üritasime lahti saada tühjaks saanud veepudelist, mis laevalt lahkudes meile lahkelt ekskursioonile kaasa jagati. Vaatasin, aga kuskil pakendikasti silma ei hakanud, nurgal oli üks suur prügikast. Kuna ma seal nõutult, pudel näpus seisin ja ringi vahtisin, tuli üks kõrvalpingil istunud kohalik mulle lahkelt appi ja kinnitas, et võin pudeli otse sinna visata. Ma veel küsisin imestades üle, et kas teil siis ei sorteeritagi prügi, aga mulle seletati lahkelt, et kõik prügi sorteeritakse pärast alles laiali. Mõnes mõttes on see muidugi õige, sest tegelikult on väga palju ju neid inimesi, kes sorteerima ei vaevu, aga kuidas on selle määrdumisega siis asi? Noh, igatahes julgesin siis pudeli sinna ära visata ja liikusime edasi müürivärava poole.

Plaanis oli meil kindlasti minna botaanikaaeda, turistiinfost tahtsin vaadata magnetit ja klaasikest ja mingeid meeneid. Luisku oleks ka tahtnud, aga seda lõpuks ei leidnudki. Veel tahtsime kindlasti kuskil kohvikus käia ja safranikoogi ära proovida. Ja giidi soovitatud Kränku teepood kõlas küll väga ahvatlevalt, aga meie poolt jäi see ikkagi külastamata, sest seal oli järjekord tänaval mitmekümnemeetrine ja selleks meil jaksu, püsivust ja viitsimist ei olnud. 

Leidsime ühe pealtnäha väikese kohviku mõne pisikese istekohaga ka otse rahvarohke tänava ääres vanalinnas (enam-vähem teepoe vastas), kus polnud väga pikka järjekorda ja paistis, et on olemas ka safranikook ning jäime sappa. Juba oodates saime aru, et rahvas voorib hoolega hoopis kuhugi tahapoole ja sealt tagasi, ning, oma koogid-joogid kätte saanud, suundusime samuti tagauksele ja leidsime väga avara ja hubase sisehoovi. Mõnusamat kohta poleks osanud tahtagi. :)

Mina sõin safranikooki, Koit aga vaniljekastmega õunakooki ja mõlemad jäime oma valikuga väga rahule. Koit on siiamaani veendumusel, et ohtralt muna ja riisi sisaldav safranikook pole absoluutselt tema maitse, aga mina sööks seda vist iga päev, oleks ainult safranit!

Almedaleni park oli keskajal hoopis linna sadam, kuid aegade jooksul on maapind kerkinud ja veetase langenud, sadam koliti linnast kaugemale, kus meri on sügavam. Vahepeal soostus ja kasvas lahesopp kinni, seda hüüti 19. sajandil vanaks sadamaks (Gamle Hamn), aga kui 1870. aastal istutati sinna jalakad, hakati seda kutsuma jalakate oruks (Almedalen). Jalakad ja hõbepajud on seal uhked tõesti ja soostunud lahesopi asemel on nüüdseks kena tiigiga park. Kuid jalakatest rohkem meeldisid mulle linnamüüri äärde istutatud pirnipuud. Pirnipuid oli kogu linnas üldse rohkelt, aga seal, vaid jalakäijatele mõeldud vanalinna ja mere vahelises pargis usaldasin keskkonda piisavalt puhtaks ja noppisin ka ise puu alt pirni ja sõin ära. See oli nii mõnus, just selline krõmpskõva, nagu mulle meeldib. Muide, iga aasta 27. nädalal on see park ka keskseks kgounemiskohaks Rootsi poliitikutele Almedaleni nädala üritusel. Sellest Olof Palme kunagistest kõnedest tekkinud üritusest on välja kasvanud ka paljude teiste riikide poliitikafoorumid, sh meie Arvamusfestival. 

Kruttornet ehk Püssirohutorn on ehitatud 1151. aastal ja on linna vanim kiviehitis. 

Keskaegselt riietatud inimesi oli tol päeval kogu linn täis ja kohati õnnestus saada ka selliseid kaadreid, kus polnudki midagi tänapäevast peal, lahe! :) 

Üks väga vana puitmaja peaaegu botaanikaaia väravas köitis mitte ainult aknale paigutatud laevamakettidega, vaid ka ülimalt struktuurse värvikihiga. Ilmselgelt on seda mitmeid kordi üle värvitud, aga mis on tekitanud selle algse mustri? Suvekuumuses või mereniiskuses kokku tõmbunud tõrv, hülgerasva sisaldav rootsipunane värv või midagi muud? Kui keegi teab, võiks kommenteerida. Aga hästi vahva igatahes!

Üks tore õrnade õitega lill, ilmselt mingi püstine elulõng, on pildile jäänud, st hakkasime jõudma juba botaanikaaia väravasse.

Paremale jääb botaanikaaia värav, vasakule rannapoolne linnamüür. Peaaegu igas müüriavas küünitas keegi mere poole vaatama, aga meie läksime joonelt botaanikaaeda ja nüüd mul siiamaani kripeldab, et millised imepärased vaated sealt siis ikkagi avanesid. :D Eks järgmisel korral tuleb ise üle vaadata. 

Kuna ma hetkel ei suuda üles leida oma Visby botaanikaaia voldikut, siis pätsan tutvustavad laused Neljandiku blogist ja loodan, et ta ei pahanda:

Visby botaanikaaia asutas 1855. aastal toreda nimega ühing - Suplevate Sõprade Selts. Tänapäevase ilme sai botaanikaaed 1930. aastatel.

Võimas hõlmikpuu. 

Näe, hõlmikpuu on nii tark, et saab aru, et need pisikesed inimputukad maapinnal ei näe ju tema uhket rohelist kleiti kui ta end nii suureks on kasvatanud, seepärast on ta mõne lehekese kasvatanud ka otse alla tüvele. Muide, kui kellelgi sügiseti neid lehti rohkelt käepärast on (ma tean, et mõnel meist need siin ka oma aias kasvavad), siis siit videost on näha, kuidas neist lihtsa sõlmimisega toredaid liblikaid teha saab. :)

Luuderohule meeldib Gotlandi mahe kliima ja teda leiab kõikjalt. Botaanikaaias ja vanadel linnamüüridel on nad ikka väga vägevad ja loovad hetkega iidse meeleolu. 

Ojamaa botaanikaaias peab ikka oja ka olema! Mulle väga meeldis see oja, jättis kogu oma spetsiaalse haljastuse ja sillakestega ikka väga loomuliku mulje. 

Ma tahan ka nii säravroosapunast buddleiat!

Mesitarude rida. Siinses keskkonnas peaks mesilinnukestel küll hea elu olema. 

See tore põõsas-puuke kannab nime sulgjas tariõis. Õitsemise ajal tundub samuti väga uhke olema. 

Ja kui juba tarjade peale asi läks, siis järgmiseks kohe lõhnatu tarinõges ;) See asus juba ürdiaias, kus kasvasid nii maitse- kui ka ravimtaimed, neist osad muidugi väga mürgised. Nagu sildilt näha, siis saab tarinõgesega maistsestada veine ja likööre, ravida aga reumat, palavikku, põletikke (ja siin saab mu rootsikeele oskus otsa :P )

Siin ma pole nimesilti pildistanud, ilmselt pildistasin hoopis kimalast. Aga mingi Veronica ehk mailane  ta ilmselt on. 

Vana hea merikapsas, mis vajab kasvuks karbonaatset pinnast ja soolast vett. Ma igaks juhuks ei maitsenud, kas selle veesilma vesi on soolane. :D

Veel olen pildistanud silti "niitlehine peiulill", aga lilled, mida ma seejärel olen pildistanud, pole küll õiged. Seepärast ma ka seda lagritsa lõhna sealt ei leidnud ilmselt. Niitlehine peiulill peaks välja nägema hoopis selline ja midagi sellist seal vist kuskil oli ka, aga mitte selle sildi juures. Ja kohapeal mul mahti iga taime googeldama hakata ka ei olnud. Aga võib-olla ma selleks seda silti pildistasingi, et pärast uurida mis ja kus. 

Aga see tore mesimummide lemmik on nüüd küll nimetu:

Viigipuu äratundmiseks silte vaja ei ole :)

Midagi väga kodust ka - meil on Kadakaranna teeservad täis samuti väga mitmetoonilisi (peaaegu valgest tumelillani) punepuhmaid, mis lausa kubisevad suvel mesilastest, kimalastest ja liblikatest. 

Kirikute kohta on samuti Neljandik oma blogis kirjutanud, et Visbys oli neid omal ajal lausa 16, praeguseks on tegevuses veel vaid üks, aga need ohtrad vanad varemed ongi hoopis paeluvamad. 

Mõned linnaelanikud olid lausa topelt kostümeeritud ;)

Paljud pisikesed piigad käisid ringi keskaegse printsessi peakatetega. Ilmselgelt tuli nendega ka poseerida ju :)

Siin oli valida, kas minna treppidest üles linnamüüri äärsele tänavale vaateid nautima või jätkata all vanalinnas läbi suure turuplatsi. Et ma polnud veel kaotanud lootust kuskilt üks väike Gotlandi käi (ehk luisukivi) leida ja Koidu jalad olid ka juba üsna väsinud, otsustasime alumise tee kasuks. Eks siis järgmisel korral läheme ülevalt. 

Mmm, mooruspuu...Huvitav, kuidas tema viljad maitsevad?  Kui Hispaanias käisime, olid nad veel toored, siin asusid kättesaamatus kauguses. 

See kõver vana maja (seal vist oli kommipood, kui ma õigesti mäletan) meenutas mulle väga ühte söögikohta Inglismaal Windsoris, kus me kunagi emaga (tegelikult kogu GNLD juubeliürituse reisigrupiga) klassikalist Inglise hommikusööki sõime.

Aga ka põnevaim suvepäev ja turisti jaks saab ükskord otsa ja nii astusime taas vanalinna müüride vahelt välja ja läksime giidi poolt näidatud kohta bussi ootama. Ega seal poleks tegelikult sadam ka jalgsi väga kaugele marssida, aga Tallinki buss tiirutas iga poole tunni tagant edasi-tagasi täiesti tasuta ja leidsime, et ei hakka oma väsinud jalgu vaevama.

Tagasi oma koduse Silja peale, mis kõrvaloleva kruiisilaeva kõrval tundus lausa tibatilluke. Ausalt öelda mina vist ei tahakski enam suurema laeva pardal olla. :)

Oli imetore reis ja meie mõlema kindel plaan on siia veel vähemasti üks kord uuesti tagasi tulla. :)

Loe ka Neljandiku blogist tema mõne aasta tagust toredat reisikirjeldust Visby kohta, saad veel palju põnevat teada. :)

Ja Lepatriinu blogist leiab samuti Gotlandi reisi kirjelduse, tema käis lisaks ka Fårö saarel.

Helget, valget ja lennukat uut aastat!