Köögikata maailm

Mälu järgi tundub mulle justkui oleks võimas ja lumerikas talv kestnud meil juba 4 kuud. Õnneks klõpsin ma palju telefoniga pilte teha (mis enamasti pole küll mingid fotokunsti eksponaadid) ja nende abil saab ajalugu hästi taastada. Nii leidsingi imestusega, et esimesed lumekatsed olid alles Kadripäeva ümber ja detsembriski oli vaid aeg-ajalt natuke lund. Isegi jõulukuuske toomas käies oli kõik pigem roheline. Aga just täpselt Jõulupühadeks saabus meile muinasjutuline talv, mis vaid mõned korrad on sulade pealetungil paariks päevaks kergelt tagasi tõmbunud, et siis suurema hooga taas peale tungida.

Kui arvestada, et nüüd, veebruari keskpaigast on alles püsivamalt kerge sulailm kohal, siis on tõeliselt lumerohket ja kaunist talve olnud tubli poolteist kuud. Jah, lumerookimist oli palju ja vahel oli see ka natuke liiga raske, aga siiski olen seda nautinud iga ihurakuga.

Kuid mida pikemaks päevad ja sulaperioodid lähevad, seda kannatamatumalt olen ma hakanud juba kevadet ootama ja igatsema. Mõned päevad tagasi avastasingi juba majaseina ja hange vahelisest praost lumekupud nagu oreliviled reast ja nüüdseks on männialuses peenras ka lumikellukeste pungad välja sulanud. Seega on viimane aeg ära teha üks tagasivaade sellele imelisele talvele. Ahh, kuidas ma naudin seda, et elame 4 aastaajaga piirkonnas!

24.-26. detsembril tehtud pildid:

Üks Ajatagune pilt:

Kratt mis kratt!

Isane suur-kirjurähn oma vana telefoniposti restoranis meie maja ees. Ah et kust ma tean, et isane - punasest kuklast. :)

1. jaanuari pildid leiad siit, neid ma uuesti üles laadima ei hakka.

Tööpäevadel oli mul sel pimedal ajal enamasti võimalik pildistada vaid telefoniga kottpimedas hommikul või õhtul või siis lõunapausi ajal aknast. Nüüd siis väike valik telefonipilte jaanuari esimesest poolest.

Ühel sulajärgsel õhtul avastasin külmakunsti, kusjuures see oli vaid auto tagaaknal.

Vahepeal käisin end linnakontoris ka näitamas, siis sai selliseid kaadreid:

Tagasi kodukontoris hommikutiiru tehes avastasin katuselt põgeneda tahtnud lume, mille külma raudne käsi taas kinni pidanud oli.

15. veebruaril käisin Jägala jõe ülemjooksul (Simisalus) ja järgmisel päeval tagasi tulles alamjooksul (Jägala-Joal). Naersin, et oleksin võinud sinna matkajuhtide jõulupeole ujudes minna. :D

Kuu ühelpool vaatetorni...

...ja loojuv päike teiselpool vaatetorni. Ohh, see päike jaanuaris on ikka lausa kuldaväärt!

Simisalus oli tugeva kallakuga parkla nii klaasja jääga kaetud, et parkida said sinna vaid kõige tugevamad (loe kõige teravamate naeltega autod). Siinjuures on paras iseennast maapõhja kiruda. Olin suvel ühelt naabrionult ostnud tema automüügist pööningule seisma jäänud lamellrehvidega veljed ja mõtlesin sügisel rehvivahetuse ajal esmalt need alla panna. Noh, teate ju küll, kuidas meil enamasti november ja detsember ja jaanuar on kõik sellised tatised, et kui siis veebruariks tuleb lumi ja jää, on hästi küll. Noh, ma siis mõtlesin oma naeltega rehve säästa ja need alla panna alles siis kui reaalne talv saabub. Loomulikult saabusid lumised ilmad praktiliselt kohe peale minu rehvivahetust ja ei ole püsivamat asja kui ajutine asi. :D Küll pole aega, siis pole viitsimist, siis mõtled, et nii kaua juba talv olnud, et nüüd enam ei tasu vahetada, sest kohe saab see talv otsa...ja nii on mu auto viimase aja kõige võimsamal talvel kõige viletsamate papudega ringi vuranud (lisaks naelte puudumisele on need ka pisut väiksema raadiusega, st auto on madalam ja ka üsna eakad ehk jäigaks muutunud nagu rehvipoisid mind teavitasid - ühesõnaga nii vale valik kui veel olla võib :P ). Eks ma olen nendega hullumoodi vaeva ka näinud, täitsa paras mulle! Ükskord kulutasin töölt tulles parklast väljumisele peaaegu tunni, pidin isegi poodi soola järgi jalutama, teinekord jälle ei saanud kodust enne minema kui olin omale hoovõturaja välja kaevanud. Ja siia piltide juurde tagasi tulles minul loomulikult sellesse parklasse parkida ei õnnestunud, vajusin konkreetselt teele tagasi ja pidin teeserva hangedesse parkima.

Järgmisel päeval tagasi sõites olin elamustest nii tulvil, et tundsin, et kohe pean enne kojuminekut kuskil veel natuke hulkuma. Kuna seal Tammsaaremail oli nii pagana libe ja ilmateade lubas veel soojenevaid kraade ka, ei tihanud seal kauem teede lisalibenemist oodata ja tulin kodule lähemale. Vaatasin üle Jägala joa ja tegin väikese tiiru ka jõe kaldalt allikale. Ära tasus see lumes sumpamine. Jäälindu ei näinud, aga vesipapid õnnestus küll kaamerasse püüda.

Isane sinikael-part:

Jägala jõgi on tänu elektritootmisele vaid hale nire (tuleb alt vasakult) võrreldes mitu korda võimsama Jõelähtme jõega:

Vesipapp on tore tegelane, kes on oma nime saanud ehtsa valge maniskiga papirüü pärast, mida ta kannab. Aga eriti vahvad on tema toiduhankimise kombed. Ta nimelt sukeldub ja siis jalutab või lausa jookseb vastuvoolu piki jõepõhja, kasutades seejuures oma tugevaid tiibu aerudena ja varbaid toidupala leidmisel ankrutena. Siit Looduskalendri artiklist saab veel palju põnevat tema kohta lugeda.

Kellegi (ilmselt rebase) lõunasöögist lumele jäänud kaunis udusuletomp:

Emane sinikael-part ikka ka:

Väsimatult värske allikaoja:

Selle seene järgnevatel piltidel määras FB seenegrupis ära Allar Antson: Vööttagel, Trametes ochracea.

Ja siin on hakanud noor kännupess kasvama suisa läbi vana vööttagla kübara:

Teine pool jaanuarist kulus jälle ilma päevavalguse nautimiseta, sest üks terve nädalavahetus kulus töisele koolitusele ära. Õnneks saan selle eest millalgi 2 vaba päeva asemele võtta. Aga, jah, pildid on jälle pimedatest hommikutest ja õhtutest ainult. Aga...aeg-ajalt oli juba võimalik idakaares ka koidukuma tuvastada. Ja see on mulle nagu magnet, aina rohkem ja rohkem asendan teisi tavapäraseid hommikuringe just nendega, mis idakaldale välja lähevad. ;)

Peale üht järjekordset tugevamat tormi:

Koolitusel veedetud nädalavahetus tõi vahele ka paar linnalooduse pilti:

24. jaanuar. Sulad hakkasid aina tugevamad ja tugevamad olema, aga järjekindlalt nende järel tulevad uued külmalained ja suured lumesajud ainult kasvatasid jääkihti teedel. Vaid külla sissetulev riigimaantee hoiti enam-vähem puhas. Külatänavatel sai ainult naelikutega liikuda.

Kui kogu aeg on nii pime ja pime, siis lõpuks muutub ahvatlevaks pildistamisobjektiks isegi kohalik "Eiffeli torn" :D

Vahel oli päikesetõusust aimu vaid sellise punaka triibuga, aga energiat tuli nii et mühin taga:

Teine koht, kus ma energiat ammutamas käin, on see rannamänd. Pimedas ja suurte hangedega siiski tihti sinna ei jõua.

Vahepeal piilus kaktus hangest välja:

Ja ühel hommikul olin hämmastavalt terava nägemisega või tähelepanelik ja nii märkasin telefoni kaamera ekraanil üht imepisikest tekstiriba "kasuta öörežiimi". Otsustasin sellele vajutada ja proovida. ;)

Lumekiht on tahtnud autolt põgeneda, aga...karm pakaseisa sai vist kratist kinni. :D Aga ses mõttes (lisaks kõigile muudele plussidele) olen tänavu talvel küll kodukontorit taevani kiitnud. Seda rookimist ja auto puhtakskraapimist oleks ikka väga palju rohkem pidanud tegema kui tihemini linnavahet oleks pidanud tiirutama. Vahel oli mul auto nädal või rohkemgi järjest puutumatu lumeteki all puhkamas. :)

Kuna 21. jaanuaril viisin oma kalli kaasa paariks nädalaks kodust ära riigi toidule, aga pikapeale läks elu sedasi natuke üksildaseks, kutsusin jaanuari viimaseks nädalavahetuseks omale toreda seltsilise külla. Karel oli rõõmuga nõus vanaema lõbustama tulema ja meil oli tõeliselt tore nädalavahetus lauamängude, jalutamise ja pühapäeval peale eriti suurt ja rasket lumetormi ka korraliku lumerookimisega (et emmel oleks ikka võimalik lapsele järgi tulla). Seekord oli torm olnud ikka nii räige, et kõik meie sissesõiduteed olid paksult tihket märga lund täis tuisanud ja olime südamest tänulikud naabermaja Raunole, kes oma auto ette monteeritud sahaga appi tuli ja paar korda tee läbi sõitis, meil jäi siis veel iluravi sellele teele teha. Sest ausalt öelda olime ukseesise platsi puhtaks saamise järel juba laipväsinud.

Aga esmalt pildi meie laupäevaselt jalutuskäigult. Siis tormi veel ei olnud, eelmise sula järel oli hoopis kõik jälle kõvaks külmunud.

Muide, suurema osa teest kandsime oma kaasavõetud kelku niimoodi (kordamööda) kaenla all, sest külmunud konarustel tegi see väga vastikut krobinat ja meil oli tunne, et see hirmutab kõik samblad ja samblikud ka metsast minema, muudest elavhingedest rääkimata. :D Aga siiski õigustas ta oma kaasavedamist ka, sest peale üht paksus lumes sumpamist kulus väike jalapuhkus ära ja kaldarinnatisest allamineva teelõigu läbisime lausa mõlemad korraga priiküüdiga ;)

Vaatasime, kuidas musträhnil raietööd edenevad. Ega palju enam pole raiuda jäänud.

Kahjuks jäid eelnevatest ja järgnevatest purretest pildid tegemata, aga tee servas voolavat Linaka kraavi (ehk Ihasalu soo ja Linaleoaugu kuivendamiseks kunagi kaevatud kraavi) ületasid mitmete kruntide juures erinevad purded ja vaatasime need kõik üle alates pehkimahakkavast palgikesest kuni autotruupideni. Leidus ka puidust sillake ja lihtsalt kraavist läbi minev teerada. Ega sellest sillast kaugemale ei saa (värav ees, nagu näete), aga silda mööda edasi-tagasi käia oli ka päris tore.

Kuna kraavis oli jää peal kohati natuke ka sulavett, lõbustasime end sinna lumetükkide loopimisega, et vaadata siis, kuidas pruun soovesi valge lumetüki sisse imbub. Nii lõbus oli, et pilt jäi jälle tegemata. :)

Aga varsti jõudsime mere äärde.

See suur parv koosnes peamiselt jääkosklatest, mõned valge põselaiguga sõtkad paistsid ka olevat.

Kühmnokk-luikede nurga tagant avastamine aga pakkus Karelile ääretut rõõmu ja neid jälgis ta kogu meie rannalõigu lõpuni.

Mind võlusid igasugused jäämustrid, Karel aga üritas rannalt kive lahti kangutada ja võimalikult kaugele vette visata. See tegevus on tal meilkäimise traditsiooniks juba sellest ajast kui jalad alla sai. :)

Posu pulgakomme:

Eks katsuge liiva tükina käes hoida! ;)

Torm oli rannale visanud ka väga suuri merekarpe ja osad, vaesekesed olid veel elanikuga koos siia kuivale ära külmunud.

Ikka lemmikmänni juurest põikasime ka läbi. :)

Meie reoveepuhasti ähvardas juba merre kaduda ja sellele laoti sügisel suur kivivall kaitseks ettte. Praegu oli vesi nii kõrge ja kivid jääs ka, otsustasime ringiga ümber veepuhastusjaama minna. :)

See pilt oli mul meeles mõlkunud juba sellest hetkest kui selgus, et me jalad meid sellel rajale vedasid, sest hommikupimeduses olin küll näinud, millise üüratu ampsu meri lasteaia tagusest lesila rannast ära hammustanud oli ja tahtsin nüüd mõõdupuu ka kõrvale panna. Ehh, praegu meenus, et see oli ju üsna täpselt aasta tagasi kui samasugust looduse jõudu Nõva rannas imetlesime.

Jalutuskäigu lõpetasime seekord sellise jäälillega.

Ja nüüd siis pühapäevased pildid:

Ja esmaspäeva (ehk viimase jaanuaripäeva) hommikuks oli jälle selline lumekiht maas.

Kuna olen korteriühistu juhataja ja vastutan oma saba ja sarvedega selle eest, et kõik operatiivautod vajadusel maja juurde pääseks, on sel talvel väga tihti juhtunud nii, et hommikuse kõnniringi teengi vaid maja ees edasi-tagasi siiberdades. Õnneks on maja peale paar-kolm tragi inimest veel, kes ka vahel labidad kätte võtavad - üksi ma küll kõiki 3 sissesõiduteed (neist pikim see üle-eelmisel pildil kus auto taguots märgib külatänava asukohta, mida valla sahk lahti lükkab) ja kuuride juurde radasid lahti lükata ei jõuaks. Samas mulle lume lükkamine meeldib ja see on hea trenni eest ka. Mingi hetk saab lihtsalt jaks otsa ja mingi aja peale saab ka mulle villand. Tahaks ikka puhata ja mängida ju ka. ;)
Nüüd, veebruaris, on seda lumelükkamist ikka juba vähemaks jäänud, naeltega kakerdamist on muidugi jälle rohkem. :D

1. veebruari hommikurink pilkases pimeduses:

Õhupoole sain aga pisut varem töölt ära ja leidsin endast energiat, et välja kaevata ka see neljas, mitte just kõige olulisem tee. See teelõik on lihtsalt kahe kortermaja vaheline otsetee, mida tegelikult väga agaralt kasutatakse nii jalgsi- kui autoga liikumisel. Algul mõtlesin, et ega ma vist ei jaksa kogu teed välja kaevata ja tegin keskele ainult 1 labidalaiuse triibu, et vähemasti jalameestel mugavam oleks. Siis hakkasin äärtest jupikesi ära tõstma, et teen kaua jaksan. Lõpuks enam ei jaksanudki ja jalutasin hoopis poodi preemiakoogikese järele. Tagasi tulles aga olin vaheldusest nii palju kosunud, et tundsin kihku ikka veel natuke edasi kaevata. Noh, ja siis oli juba nii vähe teha jäänud, et... :D

Kuna 2. veebruari hommikuminutid kulusid mul auto jääst välja kraapimisele, puude toomisele ja muudele argitoimetustele, siis õhtul otsustasin ikka natuke samme ka koguda ja viia sõbrale tagasi laenuks toodud voodijala kõrgendused, mis meie diivanile ei sobinud. Ilm oli imeilus - väga vaikne ja sadas aeglast, kerget laia lund. Ja nii leidsingi end lõpuks otsaga hoopis teisest külaservast, metsas lumehangedes sumpamas. :D

Ja järgmisel päeval, pärastlõunal hakkas minu kodukontorisse paistma PÄIKE! See suur rõõm tuli kohe kindlasti salvestada ;)

Laupäeval (5. veebr) võtsin ette "sinililleringi". Kartsin, et see metsatee pole üldse läbitav ja mul tuleb ainult sügavates hangedes sumbata, aga õnneks oli keegi oma "buraaniga" selle ikka korra läbi sõitnud üsna hiljuti ja mõni teinegi jalutaja samme lisanud.

Aga põlvedele hakkab selline konarlik ja takistustega liikumine küll väga kiiresti. Sellele vaatamata oli siiski tore taas päevavalges loodust imetleda. Nojah, arvutud märgid peatselt plahvatuslikult laienevast kinnisvaraarendusest minu lemmikmetsades olid samas muidugi väga masendavad. Aga ega parata ei saa, kui elad nii pealinna külje all rannapiirkonnas.

Seal heledamas kohas kahe männi vahel vilksatas läbi vine taas suur sõber päike. Pildi allservas on ka punane pulgake (neid on seal päris palju, kohati teeservas, kohati pisut kaugemal metsa all, ilmselt tulevase elektri- või veevärgi maamärgid.

Ülal vasakus nurgas on imeilus talitamm (hariliku tamme selline vorm, mis peab oma lehed üle talve peal, selle kohta on Tõnu Ploompuu kirjutanud aasta tagasi huvitava teooria, kahjuks on see ilmselt nähtav ainult FB kasutajatele), aga teravama silmaga vaataja märkab ehk, et kohe tamme taga on ka üks punane pulgake, seega ma kardan halvimat - see kaunis puuke on määratud hukule. :( See maajupp kuulub veel küll RMK alale ja metsa tehes on nemad selle tamme ilusti alles jätnud. Huvitav, kui nendega on nüüd kokku lepitud kommunikatsioonide sellelt alalt läbi vedamine, kas siis sellised asjad ei omagi enam tähtsust?

Habesamblikud iseenesest on juba väga atraktiivsed, aga siin on veel ka armas lumehelbelilleke. Eelmisel talvel leidsin selliseid oma akna alt elulõnga viljatuustidest.

Kontrollisin oma udunummide sametlõhkikute (seen) kasvukoha ka üle - olid ilusasti alles, aga see sarapuuvits oli lume all peaaegu maadligi kooldunud, pildistamiseks tuli korralikut hanges aeleda.

Imeilus rägastik:

Jälle üks suur-kirjurähn, seekord emane (pole punast kukalt).

Tormid olid ka laastamistööd teinud, peamiselt muidugi just seal, kus inimene oli kõrvalt lagedaks tõmmanud. Eks raagremmelgas (ehk rahvapäraselt laanepaju) ongi üsna rabeda olemisega ja lühiealine puu.

Ilmselt mingi nahkis, täpsemalt määrata ei oska (aga panen FB seenegruppi ja parandan, kui saan liigi teada). Mis toredad mustrid...

...kuni lõpuks vallutab seen kogu kasvupinna.

Ja need peaks kasekäsnakud olema (mitte ajada segi ravitoimelise musta pässikuga, mida ka kasekäsnaks rahvakeeli kutsutakse):

Siin haigutab tee asemel ainult suur auk. Jalamehena sain kõrvalt minna, aga autojuhtidele on teine tee tehtud. Huvitav, kas see vana tee nüüd siis jääbki suetuks või on ainult ajutine takistus kuni veetorud paika saavad?

Võimsad kurvikad tormituisu hanged sõbra aia taga. Selliseid polnudki sel talvel veel enne näinud.

Veel kord õnnestus päikest näha :)

Jälle jääkosklad:

Paat on hetkel ohututes kõrgustes. Karta on, et sel suvel ta sinna jääbki, sest mina üksi teda liigutada ei jaksa ja Koidul pole tänavu see lubatud. :(

Kodust leidsin aga põhjatihase, kes kannatamatult söögimaja järjekorras ootas. Põhja- ja salutihast on üsna raske eristada, aga üks tunnustest on see põhjamaade oludele kohaselt otsekui lumine tiivalaik, salutihasel on tiib ühtlaselt hall. Hea on selliseid asju meelde jätta mingite muude seoste kaudu. St enamasti tean, mis ühe või teise liigi erinevused on, aga ma ei mäleta, kummal oli kumb :D

Teine tegelane veel, kes iga päev üritab korraks ikka söögimajas ka löögile saada ja ootab oma hetke aknaesise elektriposti otsas (restoran on tal õnneks teise, vana posti otsas) - jälle emane suur-kirjurähn ja demonstreerib teile korralikult ka oma punase laiguta must-valget kukalt. :)

Kõrreliste peenras on enamus kõrsi arvutute lumekoormatega maha murtud, aga mõned on ikka veel püsti ja kuival-külamal päeval muutuvad kenasti kohevaks.

See Pillelt kunagi saadud nimetu siidpööris igatahes tundis rõõmu teise peenrasse kolimisest ja õitses sügisel üsna mitmelt varrelt (vanas peenras oli vaid kord üks õisik ja sinna jäänud osa ei õitsenud ka seekord):

Ja jälle uus töönädal.

Aga iga päevaga on hommikud juba valgemad ja valgemad ja ringilt tagasi jõudes võis juba peaaegu et üle metsa küünitavat päikest näha...no väga suure ettekujutusvõimega küll, onju!

Vahepeal olin jälle paar päeva linnakontoris, ei ole seal linnas ka selle jää ja libedusega lihtsam kui meil siin kodumail. :P

Ja taas oli nädalavahetus ja sai valgel ajal talve nautima minna. Sedakorda kutsusin sõpru ka endaga kaasa - ikkagi sõbrapäev tulemas ju ja lisaks sai minu pisike matkafirmakene ka 3-aastaseks. Mõned pildi matkalt ka. Rohkem pilte näeb kodulehelt.

Lumelt leidsime ühe õnnetu herilase, kes ilmselt mingil soojemal hetkel üles ärganud ja välja kondama läinud oli, aga siis külma kätte otsa saanud. :(

Lumes sumpamist ja jääl ukerdamist oli parasjagu, vesipappi nägime ja nalja sai ka.

Aitäh teile, kallid sõbrad!

Pühapäeval (13. veebruaril) oli mahti kodu juures ringi vaadata ja tuli tahtmine minna lähemalt uurima, et kui paks see hang seal majaseina ääres ikkagi on, et millal oleks lootust, et lumekupud läbi jaksavad murda...

Ja mis ma siis sealt kõrge hange ja majaseina vahelt leidsin? Jehuuu! Lumekupud nagu oreliviled reas. :)

Ja selle möödunud nädala pildid loengi ma nüüd enda jaoks viimasteks selle talve piltideks, sest, nagu juba postituse algulgi mainisin, sulasid sel nädala välja ka lumikellukeste pungad. No ja hommikud ja õhtud on ka juba üsna valged, pisut pikemalt kui on tööpäev :)

Külatänavate jääolud on just täpselt sellised, et meenutavad noorpõlves kuskil muuseumis nähtud maali, millel pealkirjaks "Teede lagunemise aegu". Kahjuks ei mäleta enam, kelle maal see oli. Otsustasin siis FB abi küsida ja olen saanud päris mitmeid toredaid maale (ja ka fotosid) sel teemal, siiski pole ükski neist see, mis minu mälus on. Aga ega seda mälu ei saa ka täielikult usaldada. ;)

Untaugu lodukraavi ots oli neljapäevaks uuristanud omale sellise uhke sängi, aga kui reedel samas kohas olin, lainetas meri päris rohupiirini. :)

Ja neljapäeva (17. veebruari) õhtul, kui prügi viima läksin, tegin väikese taskulambitiiru ka peenardes (sest päev otsa oli vihma sadanud) ja leidsingi lumikellukesed, jehuu! Panen postituse lõppu hiljem valges tehtud viisakama pildi ka. ;)