Jaanuari 4. nädal

 Esmaspäev, 23. jaanuar

Vaikne härmas hommik, külma umbes 6 pügalat. Merele vaadates oli selline tunne, et seal on voolukatkestus - ei ühtegi tuletorni, poid ega laevatulesid. Eks see meri kahutas, nagu siinkandis külmaga aurava mere kohta öeldakse ja see tekkinud udu mattis kõik enda sisse. Pool sillavahet tundus jälle kerge kaane all olevat, aga see kaas osutus nii hapraks, et lumekooriku tükki visates sulpsas see koheselt sellest kihist läbi.

Õhtul käis Koit bridžil ja mina tegin endale Outlanderi maratoni. Astrid tuli kaupu tellima parajasti just siis, kui ma filmi pärast nutta lahistasin ja ehmus, et kas mul on kohe nii suur nohu. :D Aga, jah, seda Outlanderit on veel nii mitu hooaega ees, aga kevadhooaeg aina läheneb ja ma ei tea, kuidas ma selle enne ära vaadatud jõuan. Noh, vähemasti sain täna 1 põlviku valmis ja alustasin teisega ka juba.

Teisipäev, 24. jaanuar

Hakkasin esimese hooga 24 järele kohe veebruar kirjutama (aga miks mitte juuni siis juba? ;) ).
Hommikul ootas mind ees kerge miinus ja värske lumesadu. Merel tundus ikka elektrikatkestus olevat (seekord siis mitte kahutamisest aga lumesajust tingituna). Länneka meremühin kostus juba maja juurde ära. Ida pool oli vaiksem, aga mastiköieorkester tegi üsna kõva häält. 

Õhtul sukeldusin jälle Outlanderisse - no ei ole mingit teotahet, ka nädalavahetuse peo postitus ei taha kuidagi edeneda. Asendustegevusena võtsin ette ja kustutasin googlest pilte kuni käsi ära suri, sest ma mitte ei raatsi jälle salvestusruumi juurde ostma hakata. 

Kolmapäev, 25. jaanuar

Jälle suur sula. Ei teagi enam, mitmes kord juba sel talvel. Kolmapäevaring käis mul varemalt ikka läbi vana lasteaia taguse metsa, läksin sellele ka täna. Sattusin bussipeatusest mööda marssima just paar minutit enne bussi. Ei tea, kas mõni mu tavalistest bussikaaslastest muretses ka, kui ma tervitades mööda jalutasin, aga bussi saabumise hetkeks tagasi peatusesse ei pööranudki. Sest tavaliselt ma ikka käin viimase minutini bussipeatuse juures edasi-tagasi, et rohkem liikuda. Metsarada oli nagu paras tõkkejooksurada, kindlasti oli neid rajale kukkunud oksi tugevalt üle kümne, mõni õige pirakas. Ja raja ääres olnud vana kuivanud rähnipuu, millest ma ikka arvasin, et musträhnid selle lõpuks jalalt maha raiuvad, oli hoopis keskelt pooleks murdunud.

Tööl oli õhtupoole väga meeldiv üllatus, kui kuulutati välja eelmise aasta viimase kvartali töötajad. Päris tiitlit ma ei saanud, aga olin üks nomineeritutest - nii palju sooje ja armsaid sõnu kolleegidelt! Aitäh, mu kallis CS!
Õhtust pole ikka midagi tarka kirjutada, aina see vaenlane telekas ja paar hädapärast meili.
Homme tuleb vahele üksik kontoripäev, sest pean minema teise osakonda siseauditit tegema. No pigem küll vilunud audiitoriga kaasa tolknema, sest ise olen alles täiesti roheline selles.

Neljapäev, 26. jaanuar

Nonii, nüüdseks oleme siis Koiduga olnud juba 34 aastat uhked lapsevanemad. Palju-palju õnne, me kullakallis Kadike! <3 

Õues oli ikka veel sula. Ilma naelteta linnasaabastes oli sadamaringi tehes kohati ikka üsna ohtlik ukerdada, aga suurem enamus teid oli enam-vähem puhtaks sulanud. Merel oli ikka kottpime ja terve päev oli hall ja vastikult sajune ilm, alles vastu õhtut hakkas läänetaeva serv kenasti roosatama.

Audit sai üsna ladusalt tehtud - on ikka hea küll, kui partneriks on oskaja inimene. Loodan, et minust ikka natuke abi ka oli sealjuures, aga lõplik vormistamine mulle küll ei sobi, sest mina ja "kantseliit" ehk siis ülimalt ametlik sõnastus ei sobi absoluutselt kokku. Ja kontoris oli tore õhtupoolik (kui välja arvata internetiühenduse tõrked). Aga tööpäeva lõpuks valdas mind meeletu väsimus, mida jagus ka koju, vaatamata tervenisti mahamagatud bussisõidule. Õnneks on homme jälle kodukontor ja terve järgmine nädal ka.
Vastu ööd läksin veel lolliks ja panin Põhja-Aalujate ühistellimusse Saksamaalt mõned puud-põõsad kirja (pöögi, hõlmikuu ja siniste inimesele mittesöödavate viljadega laialehise kukerpuu). Pakkusin Evale ka, aga tema oli tugevam ja suutis kaine mõistuse säilitada ning tellimata jätta. :)

Reede, 27. jaanuar

Läks jälle natuke külmaks (paar miinust). Üle pika aja sattusin oma hommikuringiga Länneka poole. Pelgasin natuke Untaugu teed pidi minna, sest kartsin, et lodutee on kohati üleujutatud, aga õnneks ei olnud, lodukraavi merepoolne ots oli end hoopis üsna sügavale uuristanud, aga õnneks sain ilma sisse varisemata üle hüpatud. Merele oli ka "vool" tagasi antud, tulukesi säras nii merel, mere taga kui ka taevas pilvede vahel. Tagasitulles korjasin ära ka viimased jäätunud pesud, mis said välja viidud juba enne viimast lumetormikest. Teadsin küll selle tulemist, aga mulle ei meeldi rätikuid toas kuivatada, nad peavad ikka väljast värske lõhna ja pehmuse külge saama. Noh, seekord tuli nad jaokaupa lõpuni ikka toas kuivatada, sest üsna regulaarselt sadas ja sadas ja sadas, igasugust löga.

Reidilolevad laevad:

Maardu ja Muuga:

Helsingi:

Üüratud lumekuhjad, mis ei kao vist jaanipäevaks ka:

Aga täna oli imeilus ilm. Valguskuma aimdus ilmus taevasse juba 7 paiku ja tööpäeva lõpp oli juba paaegu täies valguses. Ja see päike, mis päev otsa aknast sisse piilus - nii mõnus-mõnus-mõnus!

Siinkohal küsin igaks juhuks, et ega kellelgi ei vedele kasutuna kuskil selliseid teokarpidest lillepoti riputisi - mul oleks neid hädasti juurde vaja ja ei leia kuidagi, kust neid tänapäeval osta saaks?

Tööpäeva lõpp läks juba väga kannatamatuks, sest Koit praadis köögis lõhekotlette (ahjaa, hommikul hullutas ta mind ka oma punase sibulaga magusa heeringamarinaadi keetmisega).

Kuna Rimist seekord esmaspäeval juba enam laupäevaks kaupu tellida ei olnud võimalik (vaevu sain Astridile pühapäevaks aja), siis minu kaubad tulid seekord Selverist (tellisin alles paar õhtut tagasi) ja sealt saab endale lubada luksust ka õhtuseid aegu valida, seega on sellega ka selleks nädalaks juba ühelpool.

Laupäev, 28. jaanuar

Hommikul läks koristamisega natuke kiireks, aga jõudsime ikka napilt enne 12 valmis. Ruttu viskasin enam-vähem viisakad, aga samas siiski piisavalt soojad hilbud selga, sest plaanisin peale ühistu juhatuse koosolekut poest otse jalutama ka minna. Väljas säras imeilus päike ja auto akendelt sulas jääkirmegi selle paistel ära, seega haarasin ka kaamera kaasa, et täna on mõnusalt valge ja saab ehk mõne ilusa pildi ka. 
Koosolek oli konstruktiivne ja natuke istusime ja lobisesime niisama ka, mõnus oli. Aga kui välja läksime, oli ilm totaalselt muutunud - hall, külm ja väga vastikult tuuline ka veel. Hea, et midagi kaela ei sadanud. Läbisin kergliiklustee osa üsna tempokalt, et natukene sooja saada. Kui metsa vahele jõudsin, hakkas seal küll natuke soojem (mets on vaese mehe kasukas ju), aga tegelikult sain korralikult naha soojaks alles tagasi kodus olles. Brr. Kuna ma eelmisel nädalavahetusel kodukandis jalutama ei jõudnud, siis jõudis mulle alles nüüd korralikult kohale, millises meeletus mahus see eelmine voolukatkestusega märja lume torm mändidelt suuri oksi maha murdnud oli. Nii hale hakkas neist räsitud suurtest uhketest puudest. Aga muidu oli metsas tore nagu alati, nägin seeni, samblaid ja ka kolme kitsekest üle tee kalpsamas. Pildile neid muidugi püüda ei jõudnud, kuulsin ainult kaugelt, kuidas nad mulle järele haukusid.

Sametlõhkikuga sarapuuvitsad on eelmisel suvel maha murdunud, leidsin ainult 1 värske seene:

Pajutaelik:

Hmm, kas see oli see süldik, mis süüa pidi kõlbama? (Aalujad näoraamatus rääkisid):

Rohetiksik (seen):

Armas tilluke kivi-imarahakatis:

Pohli õnnestus päris mitu põske pista:

Minu ainukesed kevadekuulutajad on hädised krookuseninad:

Aknalaual on pilt rõõmsam:

Õhtu mölutasin jälle niisama maha - tukkusin, vaatasin telekat ja kudusin. 

Pühapäev, 29. jaanuar

Hommikul loendasin linde (talvine aialinnuloendus). Saagiks sain seekord 6 hallvarest, 6 rasvatihast, 4 põldvarblast, 2 sinitihast, 1 haraka, 1 põhjatihase ja 1 suur-kirjurähni. Muidu aeg-ajalt nähtav puukoristaja ennast täna ei ilmutanud, muidu ikka enam-vähem sama kamp.

Hommikupudru keetmise ajal kleepus pilk kinni ühele koledusele ja miski ei aidanud enam, seega võtsin asja käsile ja proovisin aastatega kogunenud rasvakihist puhastada vana puidust soolavakka, mis seisab otse pliidi kõrval. Jube töö, küürisin ja kraapisin lausa noaga, aga päris puhtaks ikka ei saanud, pean ilmselt peale kuivamist veel liivapaberiga ka üle käima. 
Lõunase õuetiiru otsustasin kergema teha, sest põlv andis juba eile vastikult tunda, aga tahtsin õhtul veel fitness-trenni ka minna. Seega ladusin peotäie tühje meepurke seljakotti ja kablutasin Eva juurde. Jõime teed ja lobisesime, seejärel tuli Eva ka oma igapäevaseid samme täis tegema ja ikkagi venis mu ring mõnusas seltskonnas märkamatult plaanitust pikemaks. Aga hullu sest ei olnud (vähemasti esialgu). Tõsi, õhtuses trennis hakkasid ikkagi mõlemad põlved mõne harjutuse peale tugevalt streikima, lisaks ka tallaalused lihased. Aga ei ole sellestki hullu - Kadi lemmiklause on "kui keha lubab", seega tulebki keha kuulata ja mõni harjutus kergemas versioonis ette võtta või muu liikumisega asendada. Peaasi, et seisma ei jää.

Seni nähtud lumemurdudest oli see täna ajataguse teel nähtu jämedaim, tüveharu jämedust võis võrrelda juba saleda neiu piha ümbermõõduga. :(

Meri oli rannale uhunud meil muidu mitte eriti palju esinevaid lapikuid liivakivikesi ja mul õnnestus ühega isegi vaatamata lainekestele 3-ne luts visata. Eva küll väitis, et need pole lutsud vaid luiged hoopis :D

Untaugu loduoja valges ka:

Õhtul tegelesin veel korteriühistu asjadega, aga peamiselt jälle vedelesin kudumisega teleka taga. Eelmise nädalavahetuse ürituse blogipostitus on ikka pooleli, aga kuna see nädalavahetus midagi erilist ei toimunud, siis jõuan selle enne järgmist ehk ikka valmis.