Veebruari-märtsi nädal

 Esmaspäev, 27. veebruar

Hommikul näitas termomeeter päris krõbedat külma (-8°C), aga õnneks oli see eelmistel päevadel lõõtsunud vinge tuul otsa saanud ja väljas oli väga mõnus olla. Ja väga valge oli juba ka, jalutuskäigu lõpuhetkeks jäid tegelikult vaid mõned minutid päikesetõusust puudu. Ajataguse teel (Mardi talu juures) kalpsas metskits suure hüppega üle tee ja sadama juures olid varesed end puulatvadesse ritta seadnud - küll nemad on ikka päikesekummardajad, ootasid andunult SEDA hetke. Ja hekid sädisesid ja puuladvad kädisesid ja üks kronksuv rongapaar lendas ka üle meie maja. No täitsa kevadine juba ju!

Päike säras lausa pärastlõunani ja tänane tööpäev õnnestuski ilma laualampi süütamata mööda saata.
Õhtul tegime Astridile Rimi tellimuse ära ja kui Osoon läbi sai, sättisin end jälle õue samme juurde hankima.
Nüüd oli juba uuesti tuuline, aga see puhus eelnevaga peaaegu vastassuunast ja temperatuur oli ka nullist ülespoole roninud. Täpselt poolik kuu säras läbi hõredate madalate pilveräbalate ja maalis metsarajad varjutriibuliseks. Aga nii tugev see poolkuuvalgus ikka ei olnud, et need triibud ka fotole jääks (täiskuuga jäid ilusti, kui mäletate). Lumi oli täpselt lumememmestaadiumis sula ja krudises saabaste all. Plaanisin oma tiiru nii, et saaks lõpu jalutada koos bridžilt kojutuleva Koiduga, aga kas arvestasin aega valesti või kõndisin liiga kiiresti, igatahes pidin tegema mitmeid lisatiire ja jõnkse, et õigeks ajaks õiges kohas olla ja lõpuks tuli jälle 5 kilomeetrit kokku. Noh, tore ju tegelikult. :)

Väheke on ikka triibud ka näha:

See kollane valgus on Helsingi tuled, aga rohekas kuma võib ehk olla virmaliste kuma, mida viimasel ajal mitmel pool näha on olnud. Aga palja silmaga mina seda ei märganud, alles pildil oli rohekas.

Teisipäev, 28. veebruar

Jeerum, ja ongi juba kuu läbi!
Hommikul oli jälle piisavalt selge, et sai päikesetõusu värve nautida. Ausalt öelda ongi nad põnevamad, kui ikka natuke pilvekribalaid ka on kui lausselge taevaga oleks. Ülestoa juures põrkasin peaaegu kokku kahe kitsekesega, kodu juures kuulsin sel aastal esimest korda rohevinte rüüüi-tamas ja rähn oli ka sepikojas.

Tundub, et see otsatu sammude taga ajamine ei ole väga tervislik tegevus (või on mul midagi muud viga), juba mitmendat päeva on vööst allpool kõik lihased või liigesed (no ei saa aru) ebamugavat valutunnet täis. Eriti hull on paigal istudes, kui natuke liigutan, läheb paremaks, aga pikemalt liigutades jälle valusamaks. Õhtul kaalusin tükk aega, kas võtta rattasõit käsile või mitte, lõpuks ikka otsustasin sõita, aga jaksu üldse ei olnud, ainult tänu telekale keskendumisele suutsin oma 45 minutit ära vändata. 
Hiljem pidin veenäitu salvestama minema ja kuna niikuinii riietuda oli vaja, tegin ikka väikese tiiru, et miinimumsammudki täis saada. Kui olin maja juurest ära metsa vahele jõudnud postitas Koit pildi kitsest minu tuhkpuult marju (ja ilmselt ka lehti) nosimast. Nojah, sellega pole hullu, aga eks väärtuslikum kraam läheb ka kohe esimesel võimalusel sama teed. Mis parata, sedasi lihtsalt on. Poe juures nägin meie suurt jänesevolaskit kalpsamas ja pärast Männiku teel jooksis veel üks koer ka vastu. 

Ohh, kuidas ma ei taha seda märtsi, sest viimane aeg on käsile võtta KÜ majandusaruanne ja uus kava, kuu lõpuks peab olema koosolek tehtud ja kõik tõsised asjad otsustatud. Aga päikese poolest muidugi tahan ja ootan.
Triinul ja Allanil on tänase ja homse vahel pulma-aastapäev, juba kolmas. Järgmisel aastal saavad nad seda nagu kord ja kohus ka päris õigel päeval tähistada. ;)
Veel kord palju-palju õnne ja armastust, mu kallid! <3 <3

Kolmapäev, 1. märts

Hommikul oli jälle taevas niipalju selge, et tasus idaranda koidukuma nautima trügida. Tagasiteel nägin jälle metskitsepaari, seekord jalutasid nad vana lasteaia juures üle tee ja pugesid siis mingi aiaprao kaudu (minu arust ei teinud nad kõrgeid hüppeid) sinna aeda sisse ka, kui tundsid, et tänaval juba ärevaks läheb. Aga üldiselt on nad juba julged ja jultunud - Koitki muljetas eilset kogemust, et aknale koputamine toda metskitse ei hirmutanud, vaatas ainult korraks akna poole, alles lahtitehtud akna peale kalpsas minema. Linnukoor rõkkas jälle täiest kõrist ja rähn toksis ka jälle oma sepikojas. Sai täna avatud aialinnupäevikusse juba mitu liiki kirja. :)

Päeval räästad solisesid ja päike paitas toalilli ja mõtlesin, et proovin õhtul oma kõnniringi teha kohe peale tööd ja loojangut ka püüda. Siis aga läks kõik jälle halliks ja sombuseks ja mina jõudsin juba nukrutseda. Aga kella viieks oli ilm jälle päikeseline, vorpisin kiiresti õhtusöögi sisse ja (oeh!) toppisin end JÄLLE riidesse. Jõudsin randa isegi nii vara, et pidin edasi-tagasi kõndima, et jõuaks päris loojangu ka ära oodata. Äge, mõnus ja ilus oli. Aga sõrmed külmusid nii, et hakkasin nende pärast juba kartma. Ehkki temperatuur oli sel hetkel veel plussis, oli tuul rannas kohe eriti lõikav ja kootud sõrmikuid otsekui polekski olnud, nii lõdvalt tungis külm läbi.

Ülejäänud õhtu võtsin vabalt, alles nüüd vastu ööd tegelesin natuke KÜ kuuarvetega, aga see aastaaruanne ootab ikka veel.

Neljapäev, 2. märts

Hommikul oli idataevas ikka natuke selgem, lisaks mühises lääne poolt läbi metsa ka suur tuul, seega pikemalt mõtlemata keerasin oma nina ikka jälle ida poole. Vareseid täna puulatva rivistatud ei olnud, ledasid ühekaupa siin-seal. Mõtlesin miks, aga sadamaalale välja jõudes oli kohe näha, et selge taevariba oli natuke kõrgemal taevas ja seal, kust päikesekera kerkima pidi, oli horisondil hoopis pilvekiht. No ütle siis, et nad ei ole selle kollase tulekera kummardajad. Liiva teel haavalatvades kilkasid mingid pisilinnud, keda ma esialgu küll määrata ei suutnud, ei tea, kas suudangi. Loomadest nägin täna oravat, kes minut poe taga mõne meetri kaugusel üle tee silkas. No ja kodu juures naabri kõutsi ka. 

Jälle üks uus maja, mida ma talve jooksul märganudki polnud:

Roosa taevas paistis hoopis Rammu tagant (seal polnud pilvi):

Ruhe rannamaja räästa all oli mõnel juba kevad:

Vallaleht tuli ja sealt lugesin kurba uudist - paisjärv jääb, ei saa meie lõhed kudema ja kärestikulise joa nautimine on ka võimalik vaid ülilühikesel jupil peale juga. Ma parem ei hakka pikemalt seda valitsuse otsust kommenteerima. Nii, siis nii, eks mina saan oma matkad ikka kohandada igasuguste oludega. Aga seda võiks see vald nüüd küll teha, et väidetavalt kaunil ja hinnatud puhkealal ehk paisjärve kallastel korralikult prügi koristab, radu ja lõkkeplatse hooldab jne. Niisamuti võiksid seda vabatahtlikult külastamiste käigus teha kõik need vallaelanikud, kes kangesti selle paisjärve säilimise poolt olid...
Aga õhtul olin laisk ja väga unine, aitasin ainult Koidul ta uue arvutitooli kokku panna (jeerum, milline hunnik pakendeid, 2 korda pidin prügikastide vahet käima) ja tegin natuke arvuti taga tegemisi. Aga ratast vändata ei viitsinud ja samme ka täis ei saanud. Eks tuleb vist ikka puhkepäevi ka kehale anda.

Reede, 3. märts

Hommikul oli ilm pilves ja sombune, mõtlesin, et kas lähen siis ikka Länneka poole, aga viimasel hetkel otsustasin ikka jälle idakalda kasuks, sest läänes mühises jätkuvalt kõva tuul. Ja tegelikult oli rannas ikka piisavalt selget taevast, et natuke päikeseroosatust ikka pilveservadel näha. Loomadest nägin seekord ainult koera (naabri Bibit), aga kuna on juba valged hommikud, siis kõndijaid kohtasin päris mitut. Koduses sepikojas toimetas rähn jälle nagu igal hommikul.

Rannas olid lained kaldajää peale paisanud kive ja siin toimub nüüd mitte väljasulamine vaid hoopis sissesulamine :D

Tööl oli jälle "suur reede" ehk palgapäev. Üks naljakas seik oli ka - ühel Saksamaalt tulnud pakil oli kummaline saksakeelne aadress. Kui kliendile helistasin, selgus, et sakslased olid isegi meie tänavanime otsustanud saksa keelde tõlkida. :D
Kui eile sain vallalehest kurva uudise, siis valla sotsiaalmeediast tuli täna vastukaaluks üks hea uudis ka. Ka Suka silla sulgemise saaga on kohtus lõpule jõudnud ja see sai õnneks vallarahva huvidega sobiva otsuse ehk siis Jägala Energyl tuleb Suka sild kergliiklejatele taas avada hiljemalt 20. märtsiks. No loodame, et see tõesti selleks ajaks ka teoks saab (no vähemasti ehk aprilliks-maiks,  kui lumed sulanud ja kõigil liikumiskihk kasvanud on). Ma saan ka nüüd suveks jälle Jägala jõe matkaringidele mõtlema hakata - need olid ühed mu populaarsematest matkadest.
Õhtul vahtisin telekat ja harutasin oma kudumit, sest viga oli sisse lipsanud. Pitsmustriga eseme juures on seda muidugi jube teha. Hiljem küpsetasin homseks paar rullbiskviiti ja seejärel läksin samme täis kõndima. Algul mõtlesin, et püsin seekord pigem tänavatel, aga vahelduse mõttes tahtsin siiki igapäevastelt radadelt mujale ja mõtlesin, et lähen Metsaaia tänava kaudu Kadakaranda (no väike jupp tuleks üle võsaste ja soiste uuselamukruntide lipsata, aga lootsin, et ma päris ära ei upu seal). Aga kui ma siis jõudsin kergliiklusteed pidi Metsaaia tänava valgustamata otsale ja vaatasin taamal metsa all kumavaid räigeid tänavalaternaid ja teisalt lummavasse kuu- ja lumevalgusesse suunduvat valgustamata kergliiklusteed, siis ei suutnud ma ikkagi vastu panna ja läksin hoopis sinililleteed pidi läbi metsa Kadakaranda. See oli tõesti väga õige otsus, metsaalune oli nii võluvalt ja silmipaitavalt valgustatud.

Metsaaia tänav teiselt poolt (ehk kui ma olin juba läbi kuuvalge metsa Kadakaranda ära jalutanud):

Laupäev, 4. märts

Plaanisin üheksani magada, aga ärkasin ikka juba kaheksa paiku. Sahmerdasin natuke pisikesi majapidamistöid - panin pesud kuivama, tõin puud, rookisin auto lumest puhtaks jne. Natuke enne ühtteist sõitsin välja, käsin allikalt läbi ja siis joonelt Kehrasse Invaühingu juhatuse koosolekule. 

Ürt-allikkress on juba kogu allikaoja vallutanud. Nojah, väljas on liiga külm ja siis ta hoiab end sinna sooja allikavette ja juurdub aina järgmistest ja järgmistest sõlmkohtadest.

Nähtavus suht null, aga teed olid piisavalt sulad ja ei olnud selles lumesajus nii hull kui kartsin:

Algul oli plaan Eva ka kaasa poodidesse kolama võtta, aga Eval olid ootamatud takistused ja ta ei saanud tulla. Hiljem tänasin õnne, sest olin sinisilmselt arvanud, et koosolekule läheb nii umbes tund-poolteist ehk, aga tegelikult läks 4 ja pool tundi. Eva oleks selle aja peale sinna lettide vahele vist kokku varisenud.
Koosolek kestis küll kaua, aga katsime kambapeale laua hea-paremaga (selleks see eile küpsetatud  rullbiskviit)  ja meil oli tegelikult väga lõbus ja samas ka konstruktiivne päev. Saime valmis nii põhikirja uuendused kui uue arengukava. 
Ülitore keraamika- ja käsitöötuba Kehra Sotsiaalkeskuses:

Ja ilus vaade koridori aknast Jägala jõele:

Kui lõpuks kella 4 paiku tulema sain, käisin kiirelt veel poodidest läbi (lootsin ühega hakkama saada, aga valisin valesti alguses Grossi ja pidin siis ikka Coopi ka veel minema, et vajalik kraam kätte saada) ja seejärel keerasin auto nina Kose poole. Kui ikka juba niikuinii poolel teel, siis tahtsin ikka vanematel ka rullbiskviidiga külas käia. Pikalt ma seal küll olla ei saanud/jaksanud, aga ühe mõnusa tee- ja koogipausi tegime emaga küll.
Koju jõudsin alles seitsmeks ja selleks ajaks olin pikast koosolekust ja lögasevõitu libedatest teeoludest juba nii väsinud, et jaksasin ainult teleka taga lösutada. Algul mõtlesin küll, et pärast lähen veel väheke tuulutama ja samme korjama, aga nagu kiuste oli meil Shetlandi eelviimane osa käsil ja kui see läbi sai, siis ei kannatanud me enam oodata ja vaatasime kohe viimase ka otsa. See tähendas muidugi 4 lihtsalt mahalogeletud tundi ja samme jälle täis ei saanud, aga ju siis pidi nii minema.

Pühapäev, 5. märts

Hommikul võtsime koristamise ette, sest eile selleks aega ei olnud. 
Lõunal tegin pika jalutuskäigu, sest 19. märtsiks tellis Neeme Rahvamaja mind Neeme-Ihasalu matkale giidiks. Oli vaja natuke mõtteid koondada ja ajakulu kontrollida. Ring kujunes päris pikaks (üle 9 km) ja samme sain täna paari päeva jagu kokku. Puusad muidugi annavad jälle tunda. Aga küll läheb üle. Fitnessi täna ei ole, sest trtreener on ära reisil. Ses mõttes muidugi rahulikum taastuda ehkki ilmselt trenn mõjuks tegelikult hoopis paremini. Eks seda ole 2 nädala pärast siis näha kui on päris matk ja seejärel trenn ka. ;) 

Urve maja kõrval oli üks suur-kirjurähn nii ametis, et lasi mul paari meetri kaugusel madala männi all ennast rahumeeli pildistada:

Ja juba päris maja juures taipasin ka kõrgele taevasse vaadata ning sain oma aialinnupäevikusse merikotka ka jälle kirja:

Kana olin ma juba enne metsaminekut ahju pannud, nüüd peale pisikest diivanil lõõgastumist tegin valmis ka riisi ja salati. Panin pildi ka FB Lihtsate toitude gruppi, kuhu on kindlasti ka retsept vaja lisada. Kopeerin siis juba selle siia ka.

Ahjukana köögiviljadega, riis köögiviljadega ja köögiviljasalat (ehk rohkem köögivilju, eksju!😃)

Kanatükid määrisin kokku broilerimaitseiane, paprikapulbri, soola ja õliga, laotasin ahjuvormi. Lisasin porgandi- ja sibulatükid, lisasin ka natuke kanakausi loputamise vett (st maitseainetega, aga seda sai natuke palju või oli ahi liiga jahe, kana ei küpsenud krõbedaks) ning katsin vormi fooliumiga ja pistsin ahju, kui seeKoidul köetud sai. "Unustasin" selle sinna ja läksin paariks tunniks luurematkale. 😛

Riis: kuumutasin poti põhjas natuke margariini, segasin sinna sisse eelkuumutatud riisi (kindlasti see kollaka teraga) ja lisasin 2,5x riisist rohkem sooja vett. Samuti lisasin vee kogusele vastava koguse puljongikuubikuid. (minu kogused 2 kl riisi, 1 liiter vett ja 2 kuubikut)  Lasin keema ja riis kees (kindlasti segamata) kuni vesi oli peaaegu imendunud. Vahepeal otsisin välja külmutatud köögiviljad (miski mehhiko segu oli seekord) ja valasin nad üle keeva veega. Lisasin nad riisi potti, keerasin tule alt ära ja segasin segamini. Hoidsin veel väikese hetke kuumal pliidil. 

Salat: Tomat, paprika, punane sibul, eile loodusest korjatud ürt-allikkress (panen pildi kommentaari) ja majonees.

Õhtu olen jälle niisama maha jorutanud, näoraamatut lugenud, valimistulemusi kuulanud jne. Ehk jõuan täna vähemasti blogipostituse väheke enne keskööd valmis. :P