Teise reisipäeva hommikul sõime esmalt kõhud täis, et jaksaks ajusid ikka ragistada. Eriliselt kiidan meie "traditsioonilise" hommikusöögi juures seda, et putru ei olnud magusaks maitsestatud, sest enamustes kohtades mulle selle pärast hommikupuder üldse peale ei lähe. Noh, võib-olla oleks võinud ka soola pisut vähem olla (nagu ka õhtuses supis), aga see oli ikka kordades parem kui magus pudruplänn.
Ehkki meie ärasõiduaeg oli alles lõunal, pakkisime oma kompsud ikkagi juba kohe peale sööki kokku ja kolisime oma onnidest välja, sest Kirikumäe turismitalu osutus väga populaarseks kohaks ja juba lõunast pidi sisse kolima laagritäis lapsi.
Jõudsime hommiku jooksul siiski veel ka natuke ümbrust uudistada ja peremehega lobiseda. Turismitalu peab siin oma isatalus entusiastlik spordimees Uuno Ruus, kelle lemmikspordialaks praegusel ajal on suusamaratonid. Ta on osalenud lausa kümnel Vaasaloppetil. Ka tema põhitöö on olnud seotud spordiga - oli Vastseliina Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja. Lisaks tegeleb tegus ja tragi peremees ka rahvatantsuga ning meiega lobisemise kõrvale voolis justkui muuseas saega palgi ümber vehkides valmis uue võrguposti palliplatsile. Jah, eks need vanad nõukaaegsed kämpingud (vahepealsetel ärastamisaastatel oli siin mingi asutuse puhkebaas ja need on selle jäänukid, uue vabariigi saabumise järel õnnestus peremehel oma isatalu taas endale tagasi saada/osta) tahaksid moodsamate vastu vahetamist või vähemasti korralikku renoveerimist, aga muidu on imeilus koht koos uhkete põliste talupuudega - siin leidus isegi Uuno isa poolt Vastseliina mõisapargist toodud ülisuur ebatsuuga, kaskedest ja üüratust tammest rääkimata.
Varsti on siin mäenõlval puhkemas erkroosa tõrvalilleväli. Seda tahaks näha!
Sauna meie seltskond küll ei kütnud (võimalus oli olemas), aga piilusin ikka korraks sisse.
Peremehel oli hiljuti suur juubelipidu olnud ja sellest olid saali seintel uhked väljapanekud:
Siis aga sulgesime end mõneks tunniks talu koosolekusaali. Üritus oli väga konstruktiivne ja tänu heale eeltööle ning juba eelmisel päeval bussisõidu ajal õhku paisatud mõtlemisülesannetele läks ühingu tegevuskava läbivaatamine ja uuenduste/muudatuste kirjapanek nagu lepase reega.
Kui lõpuks majast väljusime, oli hoov juba laste siginat-saginat täis. Kämpingud olid uute elanike poolt hõivatud ja välule ka hulk telke püstitatud. Aga töö aina käis ja rahvast vooris ka juurde. Aitasime veel peremehel paar lauda (meie pikniku tarbeks) autokärule tõsta ja kobisime bussi (kes veel kohapeal olid, sest osad olid juba jalgsi ees ära läinud). Piknik oligi siin tegelikult üsna lähedal, Kirikujärve matkaraja RMK lõkkekoha juures, aga päris kõigile selline pikem kõndimine siiski väga jõukohane polnud ja pealegi oli vaja meie suur buss talu parklast eest ära saada.
Selgus, et see lõkkekoht asuski just selles kohas, kus ma eelmisel õhtul kõndides oleks pidanud alt järvekaldalt üles tulema (või algul üldse üles jäämagi) ja siin oli ka viit kohe naabruses olevast keelumärkidega eramaajupikesest möödaminemiseks. Aga, jah, keelumärgi enda juures oleks ikkagi ka pidanud olema.
Aga see selleks, nüüd olime siin lõkkekoha juures ja tutvusime muuseas ka metsaonniga. See oli lihtne majake - korralikud palkseinad ja katus ning sees mõned laiad lavatsid. Katsetasin ka sinna pikali viskamist (Raul kasutas kohe juhust ja tegi pilti ka) ja leidsin, et saledamaid inimesi mahub sinna isegi 2 kõrvuti. Kutsusin uksest just sisse astunud Aleksandrit prooviks ka pikali viskama, et kas ikka mahub. Aga soliidne vanakooli härra ei pidanud ilmselt sündsaks teise mehe naise kõrvale pikali heita. Istuma lõpuks siiski soostus. ;) Mahub küll kahekesi, kui vaja. Kui ikka väljas kõva külm või paduvihm, mahuks siia lavatsitele ja põrandale vist oma paarkümmend inimest ära majutama. Muidugi oleksid nad siis nagu silgud pütis.
Aga juba kutsutigi sööma - menüüs oli mulgipuder (minu jaoks uudse hapu- ja värskekurgi hapukooresalatiga) ja ülimõnusad (aga Koidu kurvastuseks ilma moosisüdamikuta) kohupiimapontšikud. Väga maitsev lõuna oli, aitäh kokkadele!
Vähehaaval hakkasime bussi kogunema, jõudsin enne veel natuke üraskimustreid kasetüvelt pildistada.
Olime juba bussis oma tagaotsa kohtadel paigas kui nägime, et meie juurde sõitis politsei. Mõtlesime, et mis siis nüüd, aga õige pea sõitis politsei minema ja nägime üle põllu, et parkis ennast ära turismitalu parklasse. Mõtlesime, et ei tea, mis reid nüüd siis käsil on. Aga spetsiaalselt küsima ei hakanud ja bussi tagumisse otsa mingit sellekohast infot ei imbunud pärast ka (muidu Raul oli ikka tragi igasuguseid teateid mikrofoni kaudu kõigile jagama). Nii lugesingi alles nüüd hiljem Rauli reisikirjeldusest, et politsei oli lastelaagrisse esinema kutsutud, aga nad eksisid algul sihtkohaga ja tulid meie juurde.
Aga nüüd oli küll juba viimane aeg maalilise Kirikumäega hüvasti jätta ja rattad Vastseliina poole keerata.
Olime Koidu ja Kustaviga 7 aastat tagasi Vastseliina linnuses juba käinud, aga toona polnud seal suurt midagi peale osaliselt konserveeritud varemete ja ilusa pargiala. Tõsi, suures tornis olid korralikud trepid küll juba olemas ja sai vaadet nautida. Toonekure pesa (muide, just samas on kirja pandud ka esimene Eestisse pesitsema ilmunud toonekurg üldse) oli samuti olemas. Nüüd on seal aga suur ja väga äge keskaja elamuskeskus. Lisaks asub seal ka Eesti Palverännutee lõpp-punkt ja palvemaja. Ja kogu seda uhkust ja põnevust tutvustasid meile võrratud giidid! Meie üsna suur grupp jagati pooleks, osad läksid tuurile toreda pikas kleidis naisgiidiga (kelle nime ma kahjuks ei tea), aga meie poolele tutvustas keskaegset elu keskuse looja ja linnuseisand ise - Ivar Traagel. Tema küsis kohe alguses, kas tahame faktidel põhinevat akadeemilist tuuri või huumorivõtmes lugusid elust enesest. Loomulikult valisime me teise variandi ja ei pidanud kahetsema. See oli ülimalt värvikas ja meeleolukas tuur, kus kirjeldati ka kõige jubedamaid ja intiimsemaid saladusi. Loomulikult ka igasuguseid sulitegusid, kummalisi kombeid ja kõiksuguseid tänapäeval väga naljakalt kõlavaid tõekspidamisi. Mina olin küll enamuse ajast naerust kõveras. Ja üks meie grupi punapäine proua (ilmselgelt nõid ju!) meelitati ülima kavalusega vabatahtlikult vangikongi sisse astuma. Õnneks teda tuleriidale ikka ei saadetud ja pead maha ka ei raiutud seekord. ;)
Palverändur palvemaja ukse juures:
Palverännutee kaart:
Kabelis olid lihtsad lambanahkadega pingid (tumbad), aga neid ma polegi pildistanud.
Kõrtsituba. Tünnides olid väljapanekud, osad puudulikud ka.
Ja laudadel statsionaarsed lauamänguruudustikud:
Magamistoas oli üks eriti uhke baldahhiiniga ja ülipehmete lambanahkadega voodi, seda pidi soovi korral pruutpaaridele välja renditama, aga, nagu keskajal kombeks, pidi peremehel ikka esimese öö õigus olema ;) . Hehee!
Palverändurite voodid on märksa askeetlikumad:
Pesuruumis:
Siin saab ka taimevanne, massaaže ja spa-rituaale tellida.
Aga siin on juba köök maitseainepüttidega:
Suur ja uhke ahi, kus saab ka suuremd road valmis küpsetada:
Ja keskaegsed retseptid olid otse laudadele trükitud. Tehnoloogiat küll kirjas pole, aga kainet mõistust appi võttes võib nii mõnegi roa proovida valmis teha. Põnevad on.
Tuuri lõpetuseks läksime veel omal käel linnuse vahele kondama.
Ohh, kus oleks tahtnud matkaradadele ka minna.
Kirjutan selle keldi palve altarilt siia eraldi ka välja, sest sellelt roosteselt metallplaadilt lauspäikeses pildistatult on seda fotolt üsna raske välja lugeda:
Ole sina tasane tee minu ees,
ole sina juhatav täht minu kohal,
ole sina valvas silm minu taga
tänasel päeval, tänasel ööl, ikka ja alati.
Suure torni jalamil kohtasin ka sellist toredat tegelast:
Vaated tornist:
All orus oli rüütlite treeninguväljak:
Auraga torn ;)
Natukene hullasime veel suveniiripoes ka ja muljetasime giididega, aga siis tuli jälle kuumavõitu bussi tagasi minna. Nüüd vurasime juba Setomaa nulkadesse (nulk tähendab seto keeles piirkonda) ja esimene peatus oli Obinitsa muuseumi juures ja seal ootas meid juba armas ja rõõmus rahvariietes Seto naine - (minu isa lesk) Õie Sarv.
Rauli fotod:
Kui tervitused ja kallistused vahetatud said, rääkis Õie meile esmalt tsässonatest. Tsässon on väike pühakoda, katusel rist, teede ristil ja sama funktsiooniga ehitisi (on need siis väikesed kivist kabelid, lihtsalt ristiga või miniatuurse kirikukesega väikesed postikesed vm) leidub tegelikult paljudes maades, eriti muidugi mägedes, sest kirikud asuvad tihtipeale liiga kaugel.
Aga miks tsässon on just tsässon? Nimi on tulnud sellest, et jutlus seal kestab üks tund, vene keeles on see tšas. Sest teadupärast on seto keel ju väga suures osas slaavipärase sõnavaraga. Nii, nagu rannarootslased räägivad rootsi keele laensõnadega ja põhjaranniku murre on pooleldi soomekeelne. Ma Lõuna-Eesti murretest nii palju ei tea ega oska öelda, kas seal on rohkem läti või tegelikult hoopis kaduva liivi keele mõjutusi. Aga, jah, nii need keeled ju tekivad ja muunduvad. Praeguse aja keel (üle-eestiliselt) on muutunud valdavalt inglisepäraseks (mõisaaegadel oli saksapärane). Paljud on mures, et kas eesti keelt enam kauaks üldse on. Mina usun, et päris ära ei kao ta kunagi ja kõigis keeltes on tegelikult muutumisprotsessid sees ja see on normaalne. Muidugi on toredaid sõnu, mis niimoodi unustusehõlma vajuvad, aga siis tasubki parimaid neist lihtsalt aeg-ajalt jälle välja kergitada. :)
Siia juurde parajasti ka paar keeleteemalist pilti muuseumi eest ja seest :)
Aga nüüd ma kaldusin reisiteemast natuke kõrvale. Tegelikult kutsus Õie meid ju muuseumisse sisse ja tutvustas seal kõigepealt muuseumi tekkimise lugu (selle loojaks oli Liidia Sillaots) ja siis setode riietust ning ehteid. Põnev oli. Eriti see, et rätikust Seto naise peas saab aru, kas ta on abielus või mitte ja millest tuleb see erinevus. Nimelt kannavad tüdrukud peas ühte patsi ja neil on pähe seotud rätikul keskel üks volt, aga abielunaisel on juuksed 2 patsis ja nende peal veel linik, nii et tekib natuke kandiline vorm kahe voldiga. No ma ei oska nii hästi seda seletada kui Õie ja tal olid selja taga riiulitel lisaks ka kuulsamate Seto lauluemade pronkspead, mille peal ta sai selle meile "puust ja punasena" ette näidata. Aga saate ise
siit veel üle lugeda. Õie jutust sain aru, et tema ekskursioonil saab tellida ka publikust kellegi pealaest jalatallani Seto rahvariietesse riietamise, aga meie seda ei soovinud. Ju see oleks siis liiga palju aega võtnud kahjuks, muidu oleks küll väga äge olnud.
Paremal pool (pearätiga) on Seto lauluema
Hilana Taarka, kes teadupärast oli elu lõpuni (vana)tüdruk ja sedasi kandsid tüdrukud pearätte, vasakul aga teine lauluema, abielunaine Martina Ir'o, tema peas näete selliseid punupatse, mis aitasid linikul kandiline püsida ja sinna otsa seoti siis veel rätt, nii nagu on näha Õie enda peas.
Vasakul fotol on soomlane
Armas Otto Väisänen, kelle kunagised uurimistööd, salvestused ja ohtrad fotod on hindamatuks allikaks Seto kultuuri ja ajaloo talletamisel. Parempoolsel fotol aga Obinitsa muuseumi rajaja
Liidia Sillaots.
Kuuris oli taaskasutuse teemaline näitus. Nii palju lahedaid ideid ja ilusaid esemeid prügist.
Kuuri kõrval oli veel ka kemmergute näitus, enamus küll fotodel, aga kohapeal oli vanast katlast või kütusepaagist keevitatud kemmerg. Sisse sinna kahjuks ei lastud.
Ajapuudusel ei hakanud ma iitsatamagi, et võiks ka Obinitsa surnuaialt läbi käia, ehkki mul oli igaks juhuks isegi kalmuküünal isa jaoks kotis kaasas. Hea, et jõudsime jooksujalu Obinitsa lauluema monumendi juurest läbi põigata (kõigi nende suurepäraste lauluemade mälestuskive ei jõudnudki ära vaadata, juba hüüti bussi tagasi). Sest Värska sanatooriumis ootas meid kellaaja peale õhtusöök.
Värska poole vurades sõitsime läbi ka Koidula piiripunktist. Algul raudteel tundus olema totaalne tühjus, aga maanteel oli ikka väike elav järjekord ka.
Kuigi õhtusöök ootas meid Värska sanatooriumis, siis öömaja saime seekord hoopis Värska veekeskuses. Viskasime ruttu kohvrid tubadesse, haarasime hilisema atraktsiooni tarbeks soojemad hilbud ka kaasa ja tormasime 400 m kaugusele sanatooriumisse, kõhud olidki juba väga tühjad. Jälle viis buss soovijad sinna lähemale, aga osad otsustasid bussisõitudest kangeid jalgu natuke sirutada ja sinna jalutada.
Ega meile õhtusöögiks pikalt aega ei antudki, sest juba varsti pidime olema sanatooriumi kail valmis, et minna Pihkva järvele laevasõidule (küll mitte kõik, sest osad soovisid pigem spasse sulistama minna).
Sanatooriumi ujumisrand. Õhtu oli küll soe, aga alles teine soe päev ju sel kevadel, siis ujuma küll ei kippunud.
Kapten (kelle nime ma kahjuks ei mäleta) näitas kust piir kulgeb, kus on Venemaa ja kus nurgake Eestimaad, mis külad kus asuvad, rääkis, mis seal praegu toimub ja ka lugusid varasematest aegadest. Väga hästi ja põnevalt rääkis. :)
Kolpino küla kiriku valge torni tipp paistab veel vaevu suurte puude varjust välja:
Medli külas neeme tipus asub Venemaa piirivalve vaatetorn:
Kuna piirilepet pole ikka veel allkirjastatud, siis ei ole ka piiri vee peal korralikult märgistatud, vähemasti mitte Venemaa poolelt. Eestimaa poolel on 10 meetri kaugusel piirist märgistus (see peenem kollane poi vasakus pildiservas), sellest joonest üle minna ei tohi, siis oled juba liiga lähedal piirile ja kvalifitseerud piiririkkujaks. Pildi keskel asuv paksem kollane poi on üks nn. proovi-poi reaalselt piiril. Katsetatakse mingit mudelit ja selle omadusi, kui ma nüüd õigesti aru sain ja mäletan. See punane poi tähistab laevatee ühte serva, teises servas on rohelised poid. Keegi küsis järve sügavuse kohta ka siin laevatee all, pidi olema 3 meetrit umbes.
See piiripoi katsemudel lähemalt ka - nagu näha, on tal väga mitu antenni peas.
Lüübnitsa juures pööras laev ümber ja hakkas tagasi sõitma. Siin, Audjassaare-Lüübnitsa tee ja Medli küla neemiku vahel on järve laiuseks napp 400 meetrit ainult. Ja siia on Eesti poolele ehitatud ka (mitte piirivalve) vaatetorn. Lisaks on seal ka laste mänguväljak ja piknikuplats. Saab võikut haugata ja samal ajal vaadata, mis naabrite juures toimub. Mitte, et seal midagi toimuks, Kolpina saar on suuremalt jaolt soine, roogu ja võsa täis kasvanud ja need vähesedki asustusalad (Medli, Kolpino ja Shartovo) on peale piiride sulgemist elanikest tühjaks jäämas - vanasti käis enamus sealseid elanikke hoopis Eestis tööl.
Madalat õhtupäikest nautimas:
Kuigi tuuri nimi oli Päikeseloojangu sõit, siis selleks oli praegu liiga pööripäevalähedane aeg - jõudsime sadamasse tagasi ammu enne päikese loojumist. Aga tore oli ikka.
Tagasiteel otsustasime minna sanatooriumihoone tagant läbi.
Siin oli hästi uhke värvikirev põõsapeenar.
Kahe puhkeasutuse vahelise jalgtee servas lokkasid lupiinid ja tegelikult võis öelda, et siinne männik oligi pigem lupiinimännik (mitte mustika- või pohlamännik, nagu on tavalisemad männikukoosluste nimed).
Maiustasime enne tuppaminekut veel spaa kohvikus tee ja rummipalliga, aga siis oli selleks päevaks ka meie jaks otsas. Kobisime oma vaateta (valgust oli küll, aga ainult katuseaknast), aga eilsega võrreldes lausa luksuslikku tuppa. Lõpuks sai ka reisihigi endalt maha pesta (spaasse laevareisijad kahjuks enam ei jõudnud) ja kosutavasse unne vajuda.
Kolmanda reisipäeva muljed tulevad järgmises postituses, palun jälle natuke kannatust.
