Ärkasin esimest korda juba kella 5 ajal (ilmselt läks tuba liiga valgeks), aga mõtlesin, et nii vara ma ometi üles tõusma ja kolistama ei hakka ning magasin edasi. Meil oli kokku lepitud, et käin hommikul natuke kõndimas ja siis kell 8 läheme hommikusauna, et jõuaks 9ks ilusasti sööma. ja kui ma siis 7 paiku uuesti ärkasin ning välja läksin, kahetsesin, et ma ikkagi 5 ajal kohe välja ei tulnud. Sest nüüd avastasin, et siin on mõnus matkarada, mille läbimiseks mul paraku enam piisavalt aega ei olnud. Läksin siis nii palju Sanatooriumi-Popovitsa teed pidi edasi, et jõuaks ka tagasi tulla. Jõudsin toredale taludevahelisele ristmikule, kus kukk mind lausa 5 kiremisega tervitas.
Jõudsin veekeskuse juurde tagasi üsna napilt enne kaheksat ja tormasin tuppa, kust siis jooksu pealt trikoosse riietudes (ha-ha, no tegelikult päris nii see ka ei olnud, et ma alasti koridoris keksides oleks trikoosse roninud) kiirustasime alla sauna ja basseini. Koit nautis ainult saunasooja, mina käisin ka basseinis ja ujusin natuke (ainult veerand kilomeetrit, aga asi seegi). Raul oli ka hommikusaunas, teisi meie omi ei kohanud (osad ootasid juba enne kaheksat pakitud kohvritega bussi juures, kui mina alles kõndimast tulin). Kõik spaa-basseinid ja mullivannid olid muidugi välja lülitatud, aga nii palju sai neist aimu küll, et ainult nende pärast me siia teise Eestimaa otsa küll sõitma ei hakkaks. Siis peaks ikka sanatoorium mingeid väga häid hoolitsusi pakkuma, et raatsiks ja viitsiks tulla. Või siis, nagu praegu, mingi muu käiguga seotult. Sest meile lähemal on samaväärseid või isegi paremaid spaasid küll ja küll. :) Aga ujumine ja maheda raadio Relax muusikaga saun olid küll mõnusad. Jõudsime ilusti ka enne 9 asjad kokku pakitud ning bussi ära viidud, sööma läksime jälle jalgsi. Viimasel hetkel enne toast lahkumist tuli meelde, et ma ju pilti ei teinudki sellest algul haiglapalati moodi lõhnanud toast. Tegin siis kiiresti paar klõpsu.
Pärast sööki saime sanatooriumi parklas kokku meie tänase giidiga - Marge Ojastuga. Ees ootas 3-tunnine
Värska ja selle ümbruse ekskursioon.
Esialgu rääkis ta sanatooriumist - see avati 1980. aastal (minul on lisaks ka Evalt saadud info, sest tema tubli põllumehest isa oli selle loojaks, et ka selle ameti esindajad saaks kuskil tervist parandamas käia) seoses mineraalvee puurimisega, uus veekeskus aga ehitati siia 10 aastat tagasi. Kuuluvad nad ühte Värska Kuurortravikeskuse kompleksi.
Edasi sõitsime Värska vahelt läbi ja giid viitas vaatamisväärsustele, aga mällu salvestada ei jõudnud eriti midagi ja pilti jõudsin teha vaid lauluväljakust ja Värska Vee tehasest, aga sellelegi jäi auto furgoon klõpsu hetkeks ette. Värska veest rääkisin juba ka eespool.
Niipalju jäi veel meelde, et piiriäärse alana loomulikult on siin olnud ka läbi aegade sõjaväelisi (Kaitseliidu?) asutusi ja suurte sõjaväeülemuste villasid. Üks neist on praegusekski alles ja muudetud Värska Külastuskeskuseks - Kindral Reegi maja.
Et juba piiriteema jutuks tuli, siis sobivalt järgmiseks sõitsimegi läbi Saatse saapa ehk liikusime vahepeal Venemaa peal. Siit tohibki ainult mootorsõidukiga ja peatumata läbi sõita. Taaskord üks teema, mis ootab piirileppe ratifitseerimise taga ja tekitab kohalikele elanikele probleeme. Aga samas on ta muidugi parajaks turistimagnetiks ja adrenaliinitekitajaks.
Meie sihtkohaks oli Vana Jüri Seebipood Kolossova külas Vahtraoru talus. Poodi ei pea tegelikult Jüri, vaid tema lapselaps Silver Hüdsi. Väga äge koht ja väga põnev, ehkki natuke hirmutav lugu, kuidas suurest ja turskest mehest sai seebipoe pidaja. Aga näha on, et mees teeb asja rõõmuga ja südamega ja jutt jookseb tal ka mõnusalt.
Lisaks oli sealsamas 100 meetri kaugusel ka Jumalamägi, mida soovijad koos giidiga külastama said minna. Jäin natuke kauaks seepe ostma ja väljudes selgus, et mäeleminejad olid juba lahkunud. Agnes ütles, et ma oma seebikuhja temale sülle laoks ja teistele järgi jookseks, Kaia kamandas ka õhinal kõrvalt kaasa (see oli nii armas!) ja nii ma siis jooksu pistsingi. Tagasi tulles olid naised mul vastas ja küsisid, et mis mul kadunud on. Ei osanud esimese hooga midagi arvata, aga selgus,et nad olid rohu seest leidnud minu pangakaardi! Jeerum, kas ma kaotan nüüd siis juba igal reisil oma pangakaardi ära? Ma murdsin väga pikalt pead, kuidas see üldse sai sinna kukkuda, sest seepe ostsin sularaha eest, mille võtsin vöökotis olevast rahakotist välja ilma rahakotti ennast liigutamata. Lõpuks tuli meelde, et pangakaart ei olnudki ju rahakotis, vaid olin selle hommikul kõndima minnes pistnud igaks juhuks vesti rinnataskusse, mille luku olin pärast toavõtit välja võttes lahti unustanud. Ma ei tea, kui mitu kaitseinglit minu hajameelsusi küll silumas käivad, sest see oli nüüd küll totaalne vedamine - sellest lahtisest taskust oleks kaart võinud ära kaduda juba kusteab enne ja kui seni alles püsiski, siis siit heina seest ta üles leida...igatahes veel kord minu megasuured tänusõnad leidjale!
Aga enne seda taaskohtumist oma pangakaardiga käisin ju Jumalamäel. Tore koht, kus saab Seto jumalate poole pöörduda. Seal oli ka nende viljakusjumala Peko kuju valmis meisterdatud. Ja lähedalasuva puu tüvel oli üks tore puupakust meisterdatud kaku pesakast. Oleks ma kakk, ma koliks kohe sisse. ;)
Oot, aga mul tuli nüüd meelde, et annetasin ju minagi natukene Pekole - siin need minu kaitseinglid siis olidki.
Tagasiteel sõitsime taas kord Saatse saapast läbi ja giid rääkis veel setode elust-olust ja muuseumitest ka (sest ühe sellise poole me parajasti suundusimegi).
Setomaal on 12 erinevat nulka ehk piirkonda. Värska näiteks kuulub Tsätski nulka. Ja veel selline infokild, et augusti teisel nädalavahetusel on Seto külades lahtiste uste päevad ehk Seto kostipäiv. Sellega seoses veel ka näiteks selline info - handsa on rukkist aetud kange jook, mida pakutakse külalistele tervitusnapsuks ja see tuleks alati vastu võtta ning vähemasti huultele tõsta.
Aga nüüd olimegi juba jõudmas tagasi Värskasse ja sealsesse talumuuseumisse. Setomaa muuseumitest igal on oma peateema:
Obinitsa - riietus (lisaks ehted, käsitööriistasd ja kõik muu, mis sinna juurde kuulub);
Värska - arhitektuur (lisaks põllutööriistad jm talumajapidamise juurde kuuluv);
Saatse - haridus;
Reegi maja - Kaitseliidu teema.
Nagu näete, pole ma 2 muuseumi teemasid lahti kirjutanud, sest nendesse meie seekord ei jõudnud. Seega jäävad praegu saladuseks.
Aga Värska muuseum oli küll väga suur ja ülevaatlik. Pilte sai palju ja ühe väikese videolõigu tegin ka.
Nagu videolt näha ja natuke ka kuulda võite, on Setomaa taluhoovid üsna ümbertringi suletud, et võõras silm varandust "ära" ei vaataks. Eks ta ole tuttav ja aktuaalne teema ju tänapäevalgi. Mida rikkam kinnisvaraomanik, seda kindlamad müürid kodu kaitsevad. Muide Taanis (täpsemalt Bornholmil) märkasin teatavat sarnasust, aga seal olid majad ehitatud kohe nurgaga või lausa kahe-kolmega ümber sisehoovi. setomaal on erinevad hooned ehitatud sisehoovi eri külgedele ja vahele tehtud tugeva planguga kaetud ja katusega kaitstud uhked väravad.
Põllu- ja metsatöö riistad.
töötuba:
Hobusõiduvahendid:
Ühes hoonete vahekohas oli koera aedik. Tore sõbralik peni oli, kes igatses, et keegi teda paitaks.
Muuseumi makett:
Söögiait ja viljaait:
Viljakusjumal Peko ka toiduvarusid valvamas:
Kalastustarbed:
Koit muidugi uuris professionaalsest huvist võrgusilma suurust ja puha.:
Riideait oli kõige rikkalikum:
Loomad olid hetkel kõik laudast väljas - suvine karjamaa-aeg ju. Aga küülik oli küll puuris ja kanad ning kirev kukk ka.
Aga kassipojad peesitasid keset õue täiesti tänapäevases puuris. Ma olen 99% kindel, et puuri olime tegelikult pandud meie, et kassipojad saaksid rahus olla. :D
Suure katusega ja pinkidega eeskojas tavatseti tuttavatega maha istuda ja asjad korda ajada - ega päris igaüht ju oma intiimsesse elamisse kohe sisse ei kutsu.
Eeskojast paremale jäi ümarpalkidest külm tuba või suvetuba. Jah, sel oli isegi põrand ümarpalkidest. Kasutati seda talvel toiduvarude hoidmiseks ja suvel käisid tüdrukud seal magamas (kui ma ikka õigesti mäletan). Aga praegu oli seal näitus pesemise teemadel.
Otse eeskoja vastas oli samuti panipaik, kus hoiti igapäevaselt vajalikke esemeid.
Vasakule jäävates eluruumides oli mitu erinevat nulka (jah, ka toa piirkondi kutsutakse nulkadeks).
Kööginulk:
Ühel lastegrupil oli parajasti leivategu lõppenud ja juhendaja küpsetas ahjus nende kakukesi. Rääkis meile, et vanasti, kui leiba tehti, siis lastel polnud kunagi kannatust oodata kuni suured leivad valmis saavad ja neile valmistati ikka selliseid pisikesi õhukesi koorikleivakesi, mis ruttu valmis said. Väga mõnusad lõhnad olid igatahes üleval, oli kohe kahju, et ise neid mekkida ei saa.
Toa all oleva keldri luuk on klaasist ja alt valgustatud, et hästi välja paistaks, mida seal hoitakse. Muide, taolise atraktsiooni tegi Tõnu ka meie Neeme poe vana keldri peale ja see on kõige käidavamas riiulivahes ning parasjagu ehmatust klientides tekitanud. Igatahes tore lahendus ja näha on, et kõik need hoidised on värsked ning kelder korralikult kasutuses.
Käsitöönulk (ja selle taha jääb Jumalale pühendatud nulk):
Suurest söögilauast ma polegi rohkem pilti teinud kui see ribake ja 2 tooli ülemise pildi allservas.
Ahjutagune magamisnulk:
Üks toredate nukkudega kaetud voodi oli kohe ukse kõrval. Pereema oma ehk?
Enne õue tagasi minemist põikasin korraks sisse ka suvetuppa, mida enne ainult ukse pealt uudistatud sai ja otsustasin sealsed pesemise näituse väljapanekud üles pildistada, sest kõige läbi lugemiseks aega ei olnud.
Edasi sisenesime maja taga asuvasse köögiviljaaeda.
Üks lehm, täiesti "töötav mudel" :D
Aga komposti tehakse siin hoopis kummalistest läikivatest esemetest ;)
Nagu eespoolt pesemise teema juurest lugeda võis, siis oli (suitsu)saun peaaegu igas Seto majapidamises olemas.
Kitsed-sokud ka:
Potisetodest on vist küll kõik kuulnud.
Muidugi ei puudunud siit ka sepikoda:
Peaaegu punased maasikad küüni terrassi kõrval. Hiljem selgus, et mul kodus olid siiski veel punasemad.
Küünis ja selle ümber oli veel üks rikkalik tööriistade väljapanek. Siinkohal tuli meelde eelmisel päeval Obinitsas Õie poolt välja öeldud mõte seoses muuseumi loomisega. Nimelt saab muuseum tekkida siis, kui mingeid esemeid inimestel enam vaja ei ole, sest tihedas kasutuses olevaid esemeid ei raatsi keegi muuseumisse ära anda. Ja see on tegelikult kurb märk ju.
Ja punkti I-le pani muidugi rikkalik suveniiripood küüni teises otsas. Ohh seda hullamist! Seal oli tõeliselt ilusaid esemeid ja ma oleks hea meelega omale uue nahkse rahakoti ostnud, aga siiski arvasin, et teised peavad mind hulluks, kui sellele 60 eurot ära raiskan ja jätsin ostmata. Lõpuks mõtlesin välja, mida ma osta tahan (lisaks pliiatsile ja magnetile), nägin seda kassa kõrval müüja juures, aga selgus, et see kaup alles tuli ja pole veel sisse võetud ning hindki on veel teadmata. Õnneks anti mulle soovitus
e-poest see endale hankida.
Mõni kiirem jõudis vist tšäimajja ka, aga mina kaotasin oma mehe ära ja asusin teda otsima. Kui ta lõpuks bussist üles leidsin, siis sinna enam tagasi ei jõudnudki. :( Noh, eks siis jääb järgmiseks korraks. ;)
Aga nüüd oligi juba aeg nii kaugel, et jätsime oma toreda giidiga hüvasti ja keerasime bussi nina kodu suunas.
Tegime veel lõunapeatuse Saverna buffikus - see on (vastupidiselt seebipoele) eurotoetuste abil ehitatud üsna suur ja avar söögikoht, kus saab kaaluhinnaga kõhu täis süüa kõigest, mida pakutakse. Nojah, natuke ma muidugi kuulsin meie grupist nurinat, sest vaatamata ette broneerimisele ei jagunud kõigile soovitud roogasid. Noh, mis teha - ega meil ei olnud ju seekord tellitud kõigile sama roog (nagu esimesel lõunal) vaid lihtsalt kõhutäis buffee-valikust. Ja nälga ei jäänud küll keegi. Mis siin ikka nuriseda. :)
Selle toreda metsatapeedi sees peitus üks uks - no mind terve järjekorras seismise aja hullupööra meelitas sealt uksest sisse minema. :D
Ühe pissi- ja jäätisepeatuse tegime veel - Viljandi teeotsas Tikupoisis. Ma olen ikka nii "maalt ja hobesega", et ma polnud sellisest uuest kohast isegi kuulnud mitte. Meie peatus oli muidugi üsna napp ja palju uudistada ei jõudnud (ega enam jaksanudki), aga sellel kohal on palju toredaid tänapäevaseid nüansse, loe näiteks
siit. Meil muidugi hullupööra vedas, sest jõudsime sinna napilt enne 3 koolilaste ekskursioonibussi ja suured vetsujärjekorrad tekkisid alles meie järele. Viimaseid laekujaid bussi juures oodates oli päris tore vaadata, kuidas lapsed batuutidel ja ronilates möllasid. Eks neile on bussis paigal istumine veel hullem katsumus kui mulle. :)
Aga nüüd ootas ees veel viimane sõit. Et kõik ikka ühepalju ekskursioonist osa saaksid, oli Agnes organiseerinud väga kavalalt - buss jagas inimesed laiali täpselt samas järjekorras nagu peale korjas, st kui meie viimastena bussi ronisime, siis saime ka viimastena bussilt maha. :)
Oli imeliselt tore ja mitmekesine reis, suur tänu Agnesele, Annele, Indrekule ja Raulile kõige selle ettevalmistamise eest ja muidugi ka suur tänu bussijuhile Tanelile, kes meid kõikvõimalikesse ja võimatutesse kohtadesse ilusti kohale viis. No ja muidugi tuleb tänada ka Kodanikuühiskonna Sihtkapitali, kes meie reisile finantsiliselt osaliselt õla alla pani.
Lõpetuseks lisan Rauli tehtud foto meist meie kauni Eestimaa tipust:
