Esmaspäev, 25. september
Oli ilus, selge ja üsna vaikne hommik. Minu teele jäid seekord Jänis, keegi kotkas ja Ruudi. Kruiisilaev passis Malusite juures.
Kotkas :D
Pärtlirannast leidsin näkineiu kammi ja ilusad õitsevad tomatid.
Lasteaia rannas laiutasid kärbseseened ja tulevase tenniseväljaku kohal lokkas päris õierohke lilleniit.
Kuskil kohtasin ka toredat võsa-vööttigu.
Minu suvikõrvits on ka lõpuks õitsema hakanud...
Tööpäevast ma midagi üles tähendanud ei ole, aga õhtul läksime võrgule, mõnus! Natuke piilus päikest ka. :)
Teisipäev, 26. september
Hommik oli jälle vaikne ja enam-vähem selge. Ruhe all valvas kivil haigur ja pärast nägin teda veel reoveepumpla taga ka.
Vana lasteaia juures kohtasin metskitsepaari ja hetk hiljem tuli ka "suur jahikoer" Bibi mulle vastu, aga kitsed olid selleks ajaks juba plehku pannud..
Päevast ei mäleta jälle midagi, aga õhtul käisin rattaga Eva juures ja tagasiteel põikasin spetsiaalselt sadamasse fantastiliselt ilusat kuud pildistama, aga paraku jäi ta telefoni kaamerasse väga hale ja hägune.
Kolmapäev, 27. september
Hommikul võtsin ette klassikalise kolmapäevaringi ehk läksin vana lasteaia taha metsa, aga selge punetav taevas meelitas ja seepärast põikasin ikka korraks ka männimäe randa. Seepärast läks lõpuks üsna kiireks ja olen treeningut salvestades üles märkinud vaid selle, et kolm kosklat olid Linaka kraavi rannas sulistamas.
Lõunal käis Omniva kuller ja tõi mulle paki. Ja tööl algasid juba ettevalmistused tulevaks klienditeeninduse nädalaks, seepärast tegin ka pilti "mina ja mu toataimed".
Õhtul istutasin maha päeval saabunud Sulev Savisaarelt ostetud sibulad:
*Barnardia japonica (Scilla scilloides), roosa sügisküünal ehk roosa silla, Tallinna bot aia päritolu
*Colchicum autumnale, harilik sügislill 'Alboplenum'
*Erythronium sulevii, Sulevi koerahammas
*Merendera sobolifera, võsundmerendera (ei leidnud sellele head informatiivset linki koos piltidega, lisasin ühe e-poe lehe, aga see võib millalgi ära kaduda, kui sibulad ära müüdud)
Lisaks kolisin trepikotta ära õues suvitanud toataimed: granaatõunapuu, kirju luuderohu, rääbaka sidrunipuu ja alpikannid. Täpsemalt on nad küll mul trepikojataimed, seal saavad nad üle talve paremini hakkama kui soojas toas. Ja lõikasin mitu vanemat haru välja ka oma värdforsüütiast, mis tahtis juba täielikult tee peale laiama tulla. Aga ega ma ei tea, kas see ikka oli hea lahendus, sest allesjäänud harud on ka nii pikad ja kõiguvad nüüd eriti hoogsalt tuule käes siia-sinna, sealhulgas muidugi ka ikka sama laialt tee kohale.
Aga õues oli 18 kraadi ja absoluutne tuulevaikus, mis tähendas, et tuppa tulles olin totaalselt kihulaste poolt ära söödud. :(
Pildistasin naabrinaise jubedat invasiivikut ehk pargitatart. Iseenesest on ta ju väga ilus kui õitseb ja hilissügisesed õied on väga teretulnud toidulaud ka paljudele putukatele. Kahjuks oli juba liiga hämar ja minu käed ka liiga liikuvad, ei saanud kuidagi putukaid pildil teravaks. Aga neid oli see suur puhmas paksult täis.
Ohh, ja aknaalusel mairoosil (ehk näärelehisel kibuvitsal) oli ka 2 hilissügisest õit lahti. Ja lõhnasid ka!
Neljapäev, 28. september
Soe ja niiske hommik. Isegi suvel polnud meil nii sooje öid kui praegu paar viimast ööd on. Aga loomi ei näinud, ainult paar väiksemat pardiparve meres. Liiv-merisinep õitseb sama suurelt ja lopsakalt nagu südasuvel. Kuuldavasti pidid pealinnas hobukastanid ka õitsema kõrvuti okkaliste viljadega.
Erkkollased maapirni õied hämaras on tekitanud telefoni kaamera ajus ilmselt mingi lühise, aga päris vahva ju!
No sellised erkroosad toonid ei sobi telefoni kaamerale kohe mitte mingisuguses valguses. Aga see roosiõis ise oli mulle üllatuseks, sest see roos suvel ei õitsenud üldse.
Suvel Aalujate kokkutulekult ahnitsetud lursslill on õitsema hakanud. Kirjutasin meelega ahnitsetud, sest olen tema sugulase kunagi juba loojakarja saatnud, aga nad nii meeldivad mulle ja kui välja pakuti, siis mina kohe hurraaga tahtsin, alles hiljem täpsustasin tema kasvukohanõudeid ja selliseid mul kohe üldse kuskilt võtta ei ole. Siis viimases hädas istutasin ta õunapuu varju põõsa serva, et oleks natukenegi vähem seda meie suvist kõrvetavat ja lõõskavat päikest. Aga noh, vähemasti praegu on ta värsket jaksu täis ja rõõmustab mind oma õitega.
Aga üldiselt läksid ärkamisest saati mitmed asjad viltu ja tundus, et tuleb jube päev. Õnneks nii jube ei olnudki lõpuks, aga päeval olin kohutavalt unine ja pärast tööd ka pooleldi magasin teleka taga ja lasin kogu ilusa päikeselise õhtu raisku. Toibumise ajaks läks väljas juba pimedaks. :(
Üks väike tõestus, et me päris tühjalt sealt merelt ka tagasi ei tule - maailma parim asi ehk siiakala.
Reede 29. september
Reedeti tavapärane kaherannaring. Jänis oli Valduri aia taga. Leidsin ka 4 sirmikut, aga meil on isu juba täis. Lootsin Andret kohata, et talle nende asukohad avaldada, aga ei trehvanud kedagi.
Päevast ei ole jälle mingeid märkmeid teinud, õhtul koristasin natuke tube, sest nädalavahetus oli jälle kõik üritusi täis broneeritud.
Aga vahetult enne magamaminemist käisin tegin veel ühe ringi vana lasteaia taga metsas. See juhtus üsna kogemata. Tuli Koiduga jutuks, et ma ei oska oma uuel (varakult talt kätte saadud sünnipäevakink) nutikellal niimoodi treeningut käima panna, et see mulle pulssi ka näitaks. Ja siis ta õpetas ja panigi jalutamise käima. No kuidas ma siis panen selle lihtsalt kinni? Ei, tõmbasin ruttu tossud jalga ja fliisvesti peale (oli ikka veel üsna soe ja mul koristamisest niikuinii palav olla) ja lipsasingi kõndima. Oleks ehk muidu sadama poole läinud, aga Vainu aia tagant välja minnes tuletas ennast meelde kõrtsis toimuv tantsupidu ja kodukleidis rahavamasside vahele kommentaare kuulama ja selgitusi andma ma küll ei tahtnud minna ning keerasin ruttu metsa poole ära.
Laupäev, 30. september
Linna pidin minema kella 11ks, seega leidsin, et kui me piisavalt vara ärkame, jõuan ehk veel ka Koiduga võrgule kaasa minna. Ärkasimegi vist 7 paiku, pool 8 olime juba merel ja pisut peale 8 juba tagasi ka. :) Oli jälle mõnus vaikne hommik, ehkki mitte just ülemäära päikeseline.
Paras pannitäis õhtuks meile kahele:
Aga see peenike tegelane siin pooleldi lesta peal on samuti kala - mudanõel. Tema läks muidugi peale fotosessiooni merre tagasi.
Sadamas oli tärganud ja isegi õitsemiseni jõudnud üks punt miniatuurseid päevalilli. Teisel pildil on minu käsi suuruse võrdluseks. :)
Linnamineku põhjuseks oli jälle liikumisaasta ja jälle DHL. Üritus oli jälle peredega, aga meie Karel oli kahjuks parajasti haige ja teised kõik kaugel, seega käisin päris üksi.
Linna sõites Peterburi maanteel sadas vahepeal nii kõvasti, et ma pidin kojamehed maksimaalse tugevusega käima panema, et üldse midagi näeks. Aga õnneks hakkas sadu üle jääma parajasti siis, kui jõudsin Torupillisse pargi ja reisi parklasse. Ja, nagu piltidelt näha võite, oli edasi ilm juba väga ilus.
Seekord tutvustas kolleeg Tanel orienteerumissporti ja oli meile koostanud põneva raja vanalinnas. Kontrollpunkte oli 15 ja kõigis leidus mõni täht. St. meil oli lubatud läbi käia ka ainult osa punkte ja teised tähed siis välja mõelda, peaasi, et tagasi jõudes oleks vastus koos. Kuna mina olen orienteerumisega juba lapsest saadik tuttav, siis otsustasin, et mina käin raja kõik punktid läbi, püüan koostada võimalikult optimaalse marsruudi sealjuures. Ja muidugi lootsin ka üsna kiiresti jõuda, aga tegelikkus kujunes ikkagi selliseks, et mu marsruut ei olnud sugugi ideaalne (võimaliku 5km asemel läbisin mina 6), joosta ma eriti ei jaksanud, mitmeid punkte otsisin ikkagi tükk aega taga ja üks punkt Niguliste kiriku kõrvalt puult jäigi leidmata. Oma arust vaatasin kõik puud seal hoolega läbi ja lõpuks loobusin, sest niimoodi avalikus linnaruumis võib ju mõni punkt ka jalad alla võtta. Aga pärast, kui Tanel neid ära korjama läks, tuli välja, et seal ta ikkagi oli. :P
Finišisse jõudes selgus, et Anneli pere oli juba väga-väga ammu tagasi jõudnud (jee, võit tuli ikkagi meie osakonda!), aga oli ka neid, kes jõudsid alles viimaseks minutiks. Noh, oli mu tulemus kui vilets tahes, üritus ise oli väga mõnus ja ma tundsin ennast tegelikult ikka väga hästi ja rahulolevana. Aitäh, Tanel!
Ma võtsin ikka vahepeal aja maha ka ja seisin Olde Hansa mandlikäru juures mõne minuti. ;)
Nii, aga kas keegi teab mulle öelda, mis toredad põõsad kasvavad seal Harjumäe treppide kõrval, kus (väga)vanasti oli Karoliina hõõgveinibaar? Leidsin vist ise juba ka -
harilik taralõng?
Aga ega mul sellega selle päeva sportlikud tegevused veel lõppenud ei olnud...
Rebala muuseumis oli suur ja terve päev kestev hooaja lõpetamise üritus, kuhu mindki kutsutud oli, kuigi seekord mitte matka korraldama (ei oskagi arvata, miks). Matku siiski toimus - Kersti tegi 2 matka karstialale ja Tiia ajaloolise matka Jõelähtme küla ja kiriku poole. Mind huvitas eriti just Tiia matkal osalemine, aga sellega läks üsna kiireks, sest meie orienteerumisüritus pidi lõppema kl 1 (aga läks muidugi natuke üle), Tiia matk aga juba kell 2. Seega põrutasin joonelt auto juurde ja joonelt Jõelähtmesse - jõudsin minutipealt kohale.
Tiia matkale ei olnudki rohkem huvilisi kui mina ja veel üks Aruküla neiu toreda koeraga. Seega saime peaaegu privaatse matka, mis on eriti äge. Ja matk ise oli ka väga äge ja põnev, aitäh, Tiia! Sinu ajalooalased teadmised on ikka väga laialdased ja põhjalikud.
Pealtnäha teeäärne võsa, tegelikult hoopis vana talukoht:
Jõelähtme vanal sillal:
Ja silla kõrval on allikas, kus jõgi maa alt välja tuleb:
Jõudsime kirikumõisa maadele.
Kirikumõisa vana mantelkorsten:
Kiruikuaia uus palvetamis- ja mediteerimisspiraal. Imeilusaid ürditaimi jms täis. Aga oma olemuselt teistsugune kui Aksi ja Rammu Türgilinnad - siin tuleb liikuda keskpunkti ja siis tuldud teed tagasi. Muide, selle labürindi ehitamise käigus leiti siit ka üks
unikaalne hauaplaat.
Vaatasime põgusalt üle mitmed olulised hauad ja Tiial oli nende inimeste kohta palju lugusid rääkida.
Sellesse kirikuaia nurka pidid olema maetud mõõgaga pooleks raiutud sõjamehed, reeturlike kokkulepete ohvrid. Tiia näitas hiljem ära ka selle põllu, kus lahing käis, aga ma enam ei mäleta, kes need vastaspooled täpselt seal olid ja millal. Aga, jah, siit välja tulnud kolbad pidid poolikud olema.
Jõelähtme Vabaduse sammas - taastatud variant:
Ja jäänused algsest, nõukogude võimu poolt purustatud sambast.
Tiia on ka väga põhjalikult uurinud Jõelähtme kihelkonnast pärit Vabadussõjas langenute lugusid ja koostanud sellise põhjaliku infotahvli:
Tagasi teisele poole teed läksime Kärmu poe juurest (annab ikka üle Peterburi maantee saada!) ja siis läksime põlluserva pidi väikesele langatusalale ja sealt siis juba jõepõhja mööda muuseumi juurde tagasi. Nägime kaugemalt ka Kersti ekskursioonigruppi. Ja oli ka mitmeid omal käel hulkujaid.
Põldmarju oli kohe päris palju, sai igal teisel sammul jälle suhu panna:
Veel viimane vapper õis peal, aga see suur ja uhke puhmas aasnelki sai PlutoF'i kirja pandud.
Pärast vestlesime veel tükk aega giidide ja vallaametnikega turismiteemadel. Muuseum aga läheb nüüd talvepuhkusele.
Koduteel põikasin veel allikale veevarusid täiendama, ehkki oleksin pidanud juba ammu kodus õhtusööki vaaritamas olema. Aga polnud hullu, kannatasime ära küll.
Allika voolutugevus on viimasel ajal väga niruks jäänud:
Õhtu kohta mul märkmeid ei ole, aga ilmselt lihtsalt lõõtsutasin selle maratonpäeva peale. Aa, niipalju mäletan, et valmistusin juba magama minema kui tuli meelde, et kuu lõpp on ja pidin ju veenäidud ka ära fikseerima. Olin sunnitud riidesse toppima ja välja kobima. Jah, meie maja üldmõõtja on küll kaugloetav, aga ma pean ju ikka omale ka näidu ära fikseermia, et saaks vaadata, kuidas korterite antud näidud üldisega klapivad. Ega enamasti muidugi ei klapi, aga vahed ei ole ülemäära suured. Lisaks ka kastmisvee mõõdikud.
Pühapäev, 1 oktoober
Hommikul ilmselt koristasime mingil määral, aga lõunal võtsin ette oma juba enne reisi kokkuahmitud sibulad ja sukeldusin 3 tunniks aiatöödesse.
Kõik need said siis maha. Viimastega kirusin ennast jälle (nagu selle ülaloleva lursslillegagi) ja ei saanud aru, miks ma nad küll ostsin, sest hollandi iirised on meil külmakartlikud. Tõsi, Aalujatega aru pidades selgus, et nii mõnelgi on nad siiski aastaid ületalve peenras vastu pidanud. Selle info valguses ja oma viletsat mälu teades otsustasin nad ikkagi kohe maha panna, aga suurema enamuse neist torkasin igihaljapadrikusse (see aitab ehk talvel sooja hoida?) ja teisele osale plaanin adrukihi soojustuseks peale tuua. Kui meeles on :P
Ega kõigi nende tulpidega on ka häda, kitsed ja jänesed saputavad ilmselt juba heameelest kõrvu, et salatilaud on täienemas. Selle juures otsustasin proovida natuke teistsugust kavalust - hekseldasin need mõni päev tagasi maha võetud forsüütiaoksad peenemateks vitsteks ja painutasin nendest sibulatele kaarterägastikud peale. Äkki jääb mõni neist niimoodi alles. Vaatame!
Täna oli meil hooaja esimene fitness-trenn ka. Ohh, kuidas ma olin seda igatsenud ja oodanud! Aga algus oli muidugi jälle väga raske. :D
.jpg)
