Aasta 2024 aias

 Pean tunnistama, et aiandus on mul jätkuvalt vaeslapse seisus. Ühtegi uut suurt projekti ette ei võtnud ja rohimisedki käisid kiirsööstudena äärmiselt kaootiliselt. 

Kõige põhjalikum tegemine oli maasikavanni uuendus. Tellisin juba talvel Maarahva poest frigotaimed, sordiks 'Sonsation'. Et mul teist peenart maasikatele ei ole, aga samas kohas ei ole soovitav uusi maasikaid kasvatada, tähendas see, et kaevasin vanni täiesti tühjaks ja täitsin uue materjaliga. Tänu sellele said muidugi terised peenrad siin-seal ka natuke värskemat ja rammusamat mulda lisaks. Vanni uuesti täitmine oli ses mõttes probleem, et mingit uut mullakoormat mul polnud ei tellitud ega plaanis tellida. Ka kompostikastist polnud midagi saada, sest agarad naabrid olid pooltühjaks vajunud valmis kompostikasti juba uuesti värsket sodi täis kandnud ja alt välja kaevamiseks mul enam aega ja viitsimist ei olnud. Ostsin paar kotti kõrgpeenra kompostmulda, kasutasin ära viimase tiba eelmisest väga viletsast sõelutud mullast, samuti eelmise aasta kurgitünnide ja tomatipoti sisu, rooside katmise atru, kuurist küttepuudest jäänud peenikest sodi jne. Lõpptulemusel sain vanni ilusti täis ja maasikad kasvasid mis mühin. Muidugi muud ka tänu kasutatud materjalidele - mullast tärkas 2 päevalille, punt tomateid (mis osutusid neiks eelmisel aastal Tiilt saadud hernesuurusteks tomatiteks), tilli ja muud mudru, mille osaliselt ikka välja ka rohisin. Aga päevalilled tuli ju ikka õitsema j  viljuma lasta ja tomatitega oli ka põnev, et mis täpselt sealt ikka tuleb. :D

Aprill:

Juuli:

August:

Septembris rohisin lõpuks selle üüratu hernetomatipõõsa vannist välja ja vabandasin maasikate ees, et ma tomatitel niimoodi nende seljas laiutada olin lasknud.

Punaseks ei jõudnud õues ükski neist tillukestest minna, aga korjasin nad koos kobaratega kokku ja tassisin tuppa ära.

Oktoobris sai sealt riiuliservalt konksu otsast neid juba töö ajal otse suhu noppida:

Pisut suuremate, kirsstomatitega, ma ise vaeva nägema ei hakanudki, neid käisin lihtsalt rannast korjamas:

Mõlemaid on järelvalmimas tegelikult veel aasta lõpuski.

Kurkidega läks tänavu pisut paremini kui eelmisel aastal - külvasin nad nii hilja, et katteloori polnud vaja peale panna ja käisin igal hommikul ja õhtul järjekindlalt tigusid ära korjamas. Jaksasidki söödikutest kiiremini kasvada (5 väikest tünni, igas 2-3 taimekest, üks sortidest oli 'Dolomit F1, teist ei mäleta) ja sain päris mitu korda kiirkurke teha ning mõned purgid ka. 

Oma lilleniidule külvasin kevadel hulga igasuguseid seemneid ja paljud neist isegi tärkasid ilusti, aga siis tuli suur hiliskevadine põud (meil juba üsna tavaline) ja kõik noored libled kuivasid lihtsalt ära. Isegi püsivalt seal kasvavad kassisabad olid kiduravõitu ja muidu hästi vastu pannud süstlehised teelehed lasid vahepeal pead longu. Ka eelmisest aastast kasvama hakanud kollakakrad kuivasid ära. :( Alles hilissügiseks ajasid mõned kosmosed ja mingi tapuline end peaaegu õitsemiseni, aga siis oli juba liiga külm, et reaalselt ka õitsema hakata. Mul on uued seemned valmis ostetud, aga ei teagi, kas ja kuidas sellest asjast asja saaks...

Lilleniit juunis:

Vahepeal ei pidanud ma seda isegi mitte pildistamise vääriliseks, tuleb välja.

Septembris (pildid on üksikutest õitest, sest nad olidki kogu niidu peale üksikud):

Aga tänu pikale ja soojale sügisele sain tänavu niidu maha niidetud enne külmade tulekut, seega edusammud. :D

Kõrrepeenrasse külvasin vaid ühe suvise seemnesegupaki ja istutasin 3 harjas-hiidhirsi 'Rubrum' noortaime. Mälu järgi oleks nagu paar püsikut ka pidanud olema, aga ei leia vastavat dokumenti.

Kevad vindus väga pikalt ja tundus,e t ega seal suurt midagi tänavu ei tärkagi, aga lõpuks tuli ikka enamusele eluvaim sisse ja mõned seemned isegi tärkasid. 

Aprilli algus (enne jüripäeva lumeuputust):

Haa, juunikuu pilte lapates leidsin üles need dokumenteerimata taimed - rohelubikas ja lühikarvane kastik - ja tuli ka meelde, kust nad soetasin, Tartust botaanikaaia püsikupäevalt koos mõne mittekõrrelisega.

Juulis on kõrrepeenrast pildile jäänud mu Gotlandilt seemnena toodud kõrreline...

...ja lumi-piiphein:

Augustist ainult see pisike suvikuseemnepakist pärit suure pähikuga värihein:

Septembris oli vaatepilt juba põnevam, aga üldvaateid ma ikka teinud pole ja mitmed kõrrelised ei andnud fotol pooltki oma ilust edasi.

Eriti raske oli selliste imeliselt vihma- või kastepiisku täis õisikutega:

Üks suvikutest, vist mingi kukeleib:

Samuti suvik, keegi hirssidest:

Ja veel üks suvik, aga teda ma ei oska ligilähedaltki määrata:

Eelmisel aastal Anuaiast tellitud laialehine haikhein on väga tore tegelane:

Ja veel üks pilt sellest tillukesest suure pähikuga väriheinast, google lens pakubki liigiks suur värihein:

Oktoobris tuli tahtmine vilju juba eriti lähedalt pildistada, nad on nii atraktiivsed. Aga sinikõrred tärkasid alles suve teises pooles ja tänavu praktiliselt õitsemiseni ei jõudnudki. Mobiiliga üht sellist puhmast pildistada on praktiliselt võimatu ka:

Siit ei saa arugi, mida täpselt ma pildistasin, aga arvan, et ju see mingi vitshirss (panicum) oli. 

Septembriski näidatud tegelased:

Väikeseviljaline värihein, vist päris harilik, kui õigesti mäletan.

Peaks vist olema hiina siidpööris 'Purpurascens':

Krussis lehtedega tarnad on tegelikult ka hästi toredad, kui lähedalt vaatama hakata. Osadel neist on viljakõrred vastu maad peidus hoopis.

Ei mäleta, kes see on, aga temal on ka kuivanud lehed väga dekoratiivsed, sest tõmbuvad kenasti lokirullidesse.

Ja kõrreliste aastaringi lõpetuseks ikka üks oktoobrikuine üldpilt ka. 

Nüüd kirun, miks ma neid suvel ei teinud, ilmselt selle pärast, et ei sattunud õigeid valgusolusid tabama. Tegelikult ootasin ilusaid kaadreid külmast ja lumisest ajast, aga tänavune pikalt soe, märg ja vahepeal paksu kleepuva lumega sügis on peaaegu kõik uhked suured kõrred maha murdnud ja peenar näeb aasta lõpus (pildid 28. detsembrist)  väga trööstitu välja. :(

Ma nüüd ei teagi, mida veel eraldi välja tuua. Panen ühe pika sorteerimata rodu kuude kaupa siia lõpetuseks vist hoopis.

Aprill.

Uustulnuk minu kivilas - võsund-merendera. Ostetud sügisel Sulev Savisaarelt. Tore ja varajane tegelane!

Ainuke lumeroosiõis ja seegi äbarik.

Peab ütlema, et okstest ehitatud kaarestikust tulpide kohal oli natuke abi küll (aga tänavu pole ma seda teinudki, oi-oi-oi).

Siin neid kaari polnud.

Eelmine aasta pandi transilvaania sinilill ka nahka, seekord oli sel õnne lehtede keskel õitseda.

Kirss-kontpuu oli tänavu juba natuke rohkem õites (etteruttavalt ühe vilja sain isegi ka).

Hüatsintidele on viimased suved-talved meelepärased olnud.

Mai.

Karukelladel oli ka imeliselt uhke õitsemise aasta.

Juliana kukerpuul õienupud peal, jehuu!

Kunagi Muhedikult saadud Jaan Sarve sinine ülane ei taha kuidagi paljuneda, aga õnneks on veel elus.

Selle nurga alt vaadet alõtšale uuel aastal enam ei saa, sest siia ette kasvas sel suvel naabri kasvuhoone. :)

Minu tibatilluke näsiniin oli tänavu väga ilus ja õisi täis.

Juuni.

Rohimisel ja muruniitmisel säästetud härjasilmad. Neid oli hea õitsema hakates suure pundina vaasi lõigata või terve taimega välja rohida.

Pojengidele ka tänavune aasta meeldis.

Peale vihmajärgset kuivakssaputamist, algul aelesid õied puha vastu maad.

Juuli.

Ühel hommikul oli peenra kõrval maas roosiõis...

...niimoodi varrelt ära kaksatud. Vares? Kuldnokk?

Selline põnev mutant oli roosal jumikal:

Normaalse õiega kõrvuti ka:

Kollased vaarikad kandsid ka tänavu hästi ja varakult. Metsmaasikad olid eriti varajased, esimesed sain juba 8. juunil loodusvaatluste maratoni ajal rannast kadakate vahelt.

Metsporgandi õisikutest on pilte palju, sest need on lihtsalt nii imeliselt lummavad.

Õunauputus oli tänavu peaaegu igal pool, isegi minu 2 väikesel puul. Kuldrenett, vaeseke, kooldus lausa vastu maad.

Scilla scilloides ehk maakeeli roosa sügisküünal, Sulev Savisaarelt ostetud tore uustulnuk:

August.

Suvikutest tärkasid mul tänavu parkjuured, lilltubakad ja 1 ahtalehine peiulill. Maha istutada sain muidugi jälle väga-väga hilja, sest põudadega seda teha pole mõtet. Aga kõik õitsesid mul see-eest vapralt novembrilõpu lumeni, kui kord alustasid.

Viinapuu oli tänavu väga vilju täis. Sai isuga süüa, viimastest suur osa läks ikkagi hukka, sest üks vihm just siis, kui ma ei saanud neid kohe korjama, ajas viljad lõhki kasvama.

Ei mäletagi, et väike kikkapuu enne nii uhkelt õitsenud oleks:

Lilltubakad olid väga uhked:

Ja see ainus ahtalehine peiulill:

September.

Põnev seen vahtralehtedel (tavapärasele mustatäpilisele tahmlaiksusele lisaks):

Seda polnud ma varem tähele pannudki, et kerasse keerdunud metsporgand end viljade valmimisel taas lahti kerib:

See ainuke kirss-kontpuu vili:

Lamedarootsulise kikkapuu viljad:

Raudürdid ostsin noortaimedena ja need suutsin ka üsna ilusti õitsema saada, ehkki paaril korral oli pott ärakuivamise ääre peal.

See maasikas tuli täiesti üllatuslikult peenrast välja. Ja tegelikult tuli neid üllatusi palju hiljemgi veel.

Eelmisel aastal Tiilt saadud sõnajalg:

Ja tänavu Tartu bot aia püsikupäeval Hellelt ostetu:

Oktoober.

Kevadel kartsin, et lõikasin selle hortensia liiga palju maha, aga ellu jäi ja isegi õitses:

Mingil hetkel jõudis mulle kohale, et minu lamedarootsulise kikkapuu põõsas on tegelikult 2 erinevat kikkapuud koos ja ma ei teagi, kuidas neid eraldada, et mõlemad ellu jääks. Ilmselt on see võimatu tegevus.

See viirpuu oli aastaid potis, nüüd lõpuks istutasin oma lilleniidule ta maha.

Eelmisel sügisel Tallinna botaanikaaiast saadud roosakaspunase õiega aster.

Hõlmikpuukene:

Juliana kukerpuu jälle, ongi suutnud viljad kasvatada ja isegi valmis küpsetada:

Borrelioosist vaevatud kehaga võtsin siiski kogu jõu kokku ja tegin viimase niitmise ka ära.

Imeilus oksake väikesel harilikul vahtral:

Tiilt saadud kortuuskivirik, tore hilissügisene õitseja:

November.

Lilltubakad olid tegelikult isegi nii vaprad, et suutsid veel ka peale väikest külmalainet uued õiepungad uuesti avada. Peale paaripäevast paksu lund aga andsid nemadki alla.

Täna, 28. detsembril, aga avastasin, et uus aastaring on juba tegelikult alanud. See on nüüd küll minu lumekuppude tärkamise rekordaeg.

Head aia-aasta lõppu!