Perereis Pariisi II - Giverny ja Versailles mets

Koidu erisoov oli, et üheks päevaks rendime auto ja sõidame kuhugi Pariisist välja maapiirkonda ka. See päev sobitus meie plaanides kohe esimeseks päevaks.

Ärkasin vara ja vaikselt tegin Google kaardilt selgeks, kuhu poodi suunduda. Pagariäri on juba lahti, aga lähim toidupood avatakse kell 7. Meil kohvi, piima ja puuvilju ka vaja, seega enne ei tasu minna ka saiakeste järele.

Tegin aja parajaks tänavat pidi järgmise ülekäigukohani jalutades ja vaateaknaid uurides.

Hmm, prantsuse originaalsed tacod jäidki lõpuks proovimata...

Tegin 2 poetiiru, sest toidupoest said kotid juba asju täis, ja viisin need siis vahepeal koju (no praktiliselt diagonaalis üle ristmiku vaid). Saiakesi sai ka suur kotitäis. Nii nämmad! 

Olin otsustanud, et teen selle reisi ajal oma arsti poolt määratud dieedis (ei suhkrule ja pärmile) erandi sisse ja vedasin isegi Omeprasooli kaasa, et seda vajadusel manustada (aga ei olnudki vaja, magu pidas ilusasti vastu), sest ei saa ju Prantsusmaal käia ilma croissante ja muid prantslaslikke hõrgutisi proovimata.

Peale mõnusat hommikusööki oligi juba aeg sammud autolaenutuse poole seada (12 minutit jalutamist).

Kohaliku koolimaja esine plats, tagapool paistev lai tõus viib otse raudteejaama:

Ilusaid maju leidus siin igal nurgal:

Kaval nipp konarlike servadega kivide vahele ühtlaste vuukide saamiseks:

Autorendis läks meil terve tund. Koit ja Keit olid broneeringu küll varakult ära teinud ja äragi maksnud, aga märkamata oli jäänud mitu nüanssi. Esiteks valis Koit meile auto spetsiaalselt oma eelistuse, peamiselt suuruse järgi, et kõik lahedalt sisse mahuks (mingi Volvo linnamaasturi vist), aga kumbki neist ei märganud, et see oli premium-klassi auto. Alles samal hommikul avastas Keit, et ilmselt ei saagi tema rooli minna, sest selle klassiga peab roolis olema vähemasti 10-aastase staažiga juht. Õnneks olid meil Koiduga ka load kaasas (aga Koit muidugi ei soovinud roolis olla) ja nii saime minu peale juhtimise ümber tõsta. Teine nüanss oli veel märkamata jäänud - premium-klassi autot rentides on vaja sisse maksta 2000-eurone tagatis ja sellist raha ega krediitkaardilimiite polnud meil kellelgi. Keldrigaraažis oli levi ka vilets, nii et ei saanud kiiresti panka logides limiite muuta ka, aga õnneks oli võimalik mitme kaardiga osade kaupa see maksta ja lõpuks saime hakkama. Siis teatas teenindaja, et mõni minut läheb veel aega, sest ta peab veel auto ära puhastama. Noh, sellega läks veel umbes 10 minutit, kui ta teises garaažinurgas pesulas oma voolikutega ringi hullas. Ja siis sõideti meile letti maasturi asemel täiesti tavaline sõiduauto ning mitte Volvo vaid BMW, milles oli tagaistmel 3 inimesel muidugi üsna kitsas, aga elasime üle. Masin oli küll mitmelt poolt kriimustatud, aga minu mõõdupuu järgi üsna tuttuus (just elektroonika osas) ja selle premium-klassi heaks küljeks oli see, et kui vaid 10 eurot lisaks maksime, oli absoluutselt kõik ilma omaosaluseta kindlustatud, seega rahunesin juba märgatavalt. Väga kaua nikerdasin nuppude kallal, et iste ja peeglid paika saada, aga kui siis lõpuks ettevaatlikult kitsast keerdteega keldrigaraažist edukalt välja sain ja auto selgemaks hakkas saama, oli hirm kadumas ja juba täitsa tore sõita. Pikapeale hakkas kohe väga meeldima, mugav ja sujuv oli ning väga mõnus oli ka see, et nii praegune kui järgmine piirkiirus, tegelik kiirus kui ka järgmised pöörangud olid mugavalt otse esiklaasile kuvatud. 

Meie marsruut oli planeeritud väiksemaid teid pidi, et oleks põnevam, sihtkohaks Monet' aed Givernys. Esialgu oli plaanis teel ka mõni peatus teha, aga hommikul kaotatud tunni pärast otsustasime esialgu kohale sõita ja siis juba tagasiteel vaadata, kas ja kui palju meil muudeks peatusteks aega jagub. Kuna mina olin roolis ja teised minu jaoks pilte klõpsimast keeldusid, siis kahjuks sõidust suurt midagi ette näidata ei ole (ühe künka otsas ikka korra peatusin, et üks kaunis vaade ikkagi fikseerida). Aga kuna mööda Seine kallast või selle lähistel liikudes oli teel palju pikki ja kitsaid asulaid (meie mõistes väikelinnad, neil vist pigem külad) ja neis enamuses kiirusepiirang 30 km/h, siis jõudsin isegi mina roolis olles päris palju toredusi märgata, teised muidugi veelgi rohkem. Kohati oli ka natuke mägiteid, aga õnneks mitte ekstreemseid. Aga võite ette kujutada, milliseid kauneid vaateid need mägisemad kohad ja kaljused kaldajärsakud siin-seal pakkusid. 

Rosny-Sur-Seine nimelises linnakeses sai palju nalja. Seisin mina mingi foori taga kui ema tagant järsku ütles: "Näe, mingi mees on posti otsa aetud!", mille peale mina kohe pea esiklaasi poole küünitasin ja üles elektriposti poole vaadata püüdsin. Ema hakkas suure häälega naerma ja ütles, et pidas silmas teisel pool teed haljasala keskel kõrguvat skulptuuriga postamenti. :D Jõudsin veel liikuma hakates posti küljelt kiiruga lugeda, et seal oli kirjas Sully ja jätsin selle meelde, et hiljem uurida. Et saab midagigi  teel nähtu kohta kirjutada. Ja palun - selgus, et tegu on ajalooliselt väga tähtsa tegelasega - Maximilien de Béthune, Sully parun. Lühidalt siis oli tegu Rosny mõisast pärit kuningas Henry IV väga truu, asise ja targa nõunikuga, kes muuseas lõi ja korrastas Prantsusmaa majanduse, põllumajanduse ning  finants- ja administratiivsüsteemid peale pikaaegseid ususõdasid ning pani isegi Henry IV paari tema teise abikaasa Marie de' Mediciga. Aga soovitan tõesti pikemalt lugeda lisatud lingi alt, siia kõiki tema saavutusi üles lugeda ei jõua.

Tegelikult oleks Keit soovinud külastada ka La Roche-Guyon'i lossi, aga sinna me kahjuks sel korral ei jõudnud. Lisaks on seal ka arboreetum ja üle jõe ka looduskaitseala - seega tuleks see kindlasti järgmise Prantsusmaa reisi plaani võtta (ja ma mõtlen sellele üsna tõsiselt, sest sel esimesel korral jäi nii palju asju tegelikult nägemata või poolikuks). 

Aga Givernysse me muidugi jõudsime ja seal oli vaatamata esmaspäevasele päevale ikka väga palju rahvast. Siiski leidsime kiiresti sobiva parkimiskoha üsna keset kompleksi. Muuseas sain ka katsetada kaamera abil parkimist. 

Natuke aega jalutasime mööda tänavat edasi-tagasi kuni Keit sai selgeks, kust tuleb aeda siseneda ja kust piletid osta. Seisime küll piletijärjekorda, aga internetist sai virtuaalsed piletid siiski kiiremini kätte ja lahkusime järjekorrast ning suundusime sissepääsu poole. Takkajärgi võin küll arvata, et oleks me sisse pileteid ostma läinud, oleks ilmselt ka aia kaardi osta saanud. Kuna meil seda polnud ja natuke pead sassis ka olid, jäi meil tegelikult nii mõnigi põnev aiaosa leidmata, sealhulgas vist üks olulisemaid - vesiroositiik. Nägin küll suunaviita, mis vesiroositiigi poole juhatas, aga selles suunas minnes jõudsime lõpuks samale rajale, mida mööda olime sisse tulnud ja tiirutasime ikka samas aiaosas edasi. Ehk siis ma siiamaani täpselt ei tea, kust sinna teisel pool teed asuvasse vesiroosiaeda tegelikult ikkagi pääses. See on niisiis veel üks asi, mis järgmise reisi listi tuleb panna. Ja noh, see nähtud aiaosa on ka selline, mida tegelikult igal aastaajal ikka jälle uuesti näha tahaks. 

Selle kübarapoe ees oli pidev seebimullisadu.

Mullid tulid sellest lillast automaadist. Mis tore leiutis!

Selle kitsa aedadevahelise käigu tagumises otsas ongi see salapärane sissepääs:

Monet' kujundaski oma aia(d) nii, et seal oleks kogu vegetatsiooniperioodi ajal võimalikult suur värvide pillerkaar ja õitemeri. Ja sama joont hoitakse hoolega seal ka praegu. Enamus lilli kasvavad just nii looduslikult lopsakalt üksteise sisse, nagu nad heaks arvavad. Ja see võlus mind väga. Lisaks oli mõnus äratundmine, et minu segasummasuvila aed näeb kohati üsna sarnane välja, st ma olen omadega õigel teel. Muidugi oli seal ka põnevaid kindlakäelisemaid kasvatusvõtteid, nagu näiteks taraks kujundatud miniõunapuud. Aga ka need olid seal just nii loomuliku olekuga, nagu loodus oleks ise tahtnud, et nad seal niimoodi kasvaksid.

Monet' maja tiir sai meil natuke pahupidi keeratud. Algul, saabudes oli ühe ukse taga ülipikk järjekord ja meie esimene mõte oli, et seda ei viitsigi seista. Aiatuuriga jõudsime emaga lõpuks hoopis teise majaotsa juurde ja seal oli üks järjekorrata uks, kust ainult paar inimest sisse-välja liikus. Läksime siis ka sisse ja sattusime kööki. Aga üsna kohe saime ka aru, et kogu see teisest majaotsast sisse läinud rahvamass liigub tuuri lõpuks siiasamasse kööki ja siit ka välja. Seega läksime ikka viisakalt välja tagasi, ei hakanud kitsastest ukseavadest vastuvoolu trügima. Ja siis nägime, et ka teise ukse taga olnud järjekord on üsna mõistlikuks kahanenud. Võtsime sappa ja helistasime ka teistele, et suunduksid meie juurde järjekorda. 

Mõnusalt suur köök suure pliidiga. Kraanikaussi ma polegi pildistanud, aga see oli madal ja lai, kivist ning ülimõnusalt siledaks kulunud.

Ja nüüd siis majatuur oma õigest algusest edasi.

Vaade mingist koridoriaknast küla poole:

Mõned võrratud vaated aia poole avanevatest ülakorruse toaakendest:

Palju oli siin Jaapani kunsti.

Nii armas helekollastes toonides söögituba!

Miks mitte paigutada lillevaas keset peeglit! Saab ju kimbu kohe 2x suuremaks. ;)

Peale majatuuri oli väike kogunemispaus. Mõnus on lilli täis aias istuda!

Ja nii me jõudsimegi sujuvalt sisenemisväravast diagonaalses aianurgas asuva suure ateljeeni, kuhu oli tehtud ülisuur suveniiripood ja mis ühtlasi tähistas ka tuuri lõppu (ja samas hoones oli ka seesama piletikassa, kuhu me algul ei jõudnudki).

Sellises suveniiripoes ikka läks aega ja nii jõudsid esimesed meist juba restoranis esimese pokaali veini ära nautida. 

Karamellipuruga latte, põnev.

Prantsuse sibulasupp. Koidule maitses, minu jaoks liiga vängelt veinine.

Ka siinsed tänavad olid ülimalt haljastuserohked.

Mõni tegelane oli ikka väga koduselt tuttav (laiuv tuhkpuu). Nojah, ega see Prantsusmaa loodus ka meie omast eriti palju ei erinenud.

Aega oli nüüdseks juba nii palju kulunud, et otsustasime tagasiteeks valida siiski vähemasti osaliselt ka kiirteid. Aga isegi sealt leidsime põnevaid elamusi. Eriti muljetavaldav oli üks lõik, mis läks läbi ülikõrget kasvu metsasalu ja kus kõik need mitmekümnemeetrised puud olid teeservas püstloodis otsekui joonlauaga sirgeks lõigatud. Annab seda ikka teha! Tulemus oli tõesti müstiline! Nii kahju, et keegi ei pildistanud.

Auto tagastamine läks õnneks ludinal, tagasiteel ostsime veel pisut puuvilju. Puhkasime ja näksisime natuke ja pisut enne loojangut läksime laste ja emaga jalutama...metsa. Päris metsa!

Aga metsa jõudmiseks tuli pisut ka linna vahelt läbi minna.

Selle allee (Sceaux avenüü) teises otsas ongi Versailles loss.

Allee meie "kodu" poolses otsas oli Francine väljak, kus Louise XIV ajal oli hobuste jootmisküna ja selle tagune müür varjas lossivaate eest pesunööre. 2016. aastal ehitas linn väljaku ümber, hobuste jootmisküna asemele paigaldati kuiv (st ilma basseinita) purskkaev, müüri keskel on Versailles linna vapp ja linnapea T.-G. Pétigny mälestustahvel. Lisaks on seal laste mänguväljak ja põõsalabürint. Info alles takkajärgi siit saadud, ise me sellel pisikesel väljakul ringi nuuskida ei taibanudki.

Paille on kohalik, aga samas üks Prantsusmaa juhtivamaid värvitehaseid.

Lisasime sammu, sest tänava lõpus kiskus taevas juba loojanguhõnguliseks.

Tõrvikliilia (suvalise tänavanurgakese muidu üsna sügishõnguliselt hääbuvas haljastuses).

Põnev astmestik järsu kallakuga (kohaliku RMK) hoovil:

Sellised autod on Prantsusmaa RMK-l, neid oli mäejalami parklas terve rodu.

Ja siin künka otsas see asubki - Versailles mets. Rekreatsiooni tarbeks on seal jalutusrajad, aga muidu ikka pigem metsik riigimets, mitte tugevalt hooldatud park. Nagu kaardilt näha, on see pigem väikeste metsamassiivide rühm, mis on killustatud linna infrastruktuuridega. Aga noh, ma olin ikkagi imestusest pikali kukkumas, et sellises kohas päris metsa ka leidub. 

Kuna loojang oli juba kuklas kummitamas, siis eriti pikka matka me ette võtta ei saanud, aga kaardilt lugesime välja mõnekilomeetrise ringikese ja kappasime minema. Esmalt tuli muidugi üles mäkke ronida.

Kohalik põldmari - Rubus bifrons ehk inglise keelest tõlkides Euroopa põldmari (eestikeelsete taimenimede andmebaasist ma teda ei leidnudki).

Selline tamm, täpsemalt ma määrata ei proovigi parem. Tammesid on umbes 450 liiki. :)

Üks võimas puuelu oli otsa saanud:

No nii minulik viis puu suuruse demonstreerimiseks, kas pole? ;)

Ei seedrid ei palmid ei kasva me maal... ja seepärast ma ei tundnudki seda majesteetlikku oksapuud kohapeal ära. Ehk siis seeder. 

Ja need toredad üliokkalised pallid kuuluvad söödavale harilikule kastanipuule. Aga need olid veel toored (hobukastanid seevastu olid sealkandis juba valmis). Muide, mõned päevad hiljem Pariisis nägin tänavamüüjat, kes lollidele turistidele küpsetatud hobukastaneid müüs... Meilgi kasvav (ehkki mitte pärismaine vaid sissetoodud liik) harilik hobukastan on mõru ja mittesöödav.  

Pisike nuluke.

Palgivirnad küll, aga lageraiet seal ei leidunud.

Läikiv ja rahapaberit meenutava tekstuuriga ning servast lokkiv leht on hea tunnus - tegemist on pöögiga.

Veetornid. Korraga paistis läbi aia 3 torni, aga hiljem uurides selgus, et neid oli seal lausa 5 tk. Kahjuks ei oska ma kindlalt väita, kas need veetornid on seotud linna veevarustusega või on need juba varasemad, st lossi purskkaevusüsteemide loomise ajast.

Metsatiirult tagasi jõudsime juba tugevas videvikus, aga ehataevas oli ikka veel ilus ja leegitsev. Ja meie tagasitee kulges täpselt mööda seda tänavat, mis ühendas loojangusse suunduvaid paralleelseid tänavaid. Igal tänaval avanes teistest pisut erinev lummav vaade, mis kutsus jälle peatuma ja pildistama.

Jälle tagasi Sceaux avenüü otsas. Siit oli "koduni" vaid paar minutit veel minna.

Ülejäänud õhtu veetsime jälle emaga siinseid raamatuid lapates.

Perereis Pariisi I

Kõik algas sellest, et keegi lastest avaldas mingil koosviibimisel soovi koos vanaemaga Pariisi minna. Ja sellepeale lisandus neid "Mina ka!" hõikeid kohe mitu tükki. 

Pikka aega oli asi vaid unistuse staadiumis, sest kõik ootasid minu puhkusegraafiku järgi, aga lõpuks see tuli ja olen südamest tänulik oma ülemustele ja kolleegidele, et sain selle puhkuse soovitud ajaks. Niisiis nüüd sai hakata täpsemalt planeerima. Keit võttis enda peale korraldamise - ostis ära lennupiletid ja bronnis mida vaja, koostas linkidega varustatud exceli tabelid maksete ülevaatega, majutusvõimalustega ja külastatavate kohtade soovidega. Meil, teistel, jäi üle ainult mugavalt tabelitega tutvuda, hääletada ja maksta. No mis nii viga reisiks valmistuda! Ja Keit oli lausa nii põhjalik, et ka terve reisi ajal korraldas meile rongipiletid, kellaajad, marsruudid jm vastavalt meie soovidele ja vajadustele. 

Majutuse osas olid meil välja otsitud vist 6 sobivat mõõtu korterit, neist pooled Pariisis ja pooled Versailles, sest sealset lossi ja aedasid tahtsime niikuinii ka külastada ja rongiliiklus on seal väga hea ning Pariisiga samas piletite süsteemis. Demokraatliku hääletuse tulemusel võitis korter Versailles, kus olid ka tegelikult olemas kõik lubatud mugavused ja mis asus tõepoolest väga mugavas kohas raudteejaama lähedal. Võib-olla ainukeseks miinuseks oli tema asukoht 1. korrusel, kõik aknad vastu tänavat, nii et erguma unega tegelasi häirisid natuke öised pidutujus tänaval liiklejad. Mina isiklikult magasin küll nagu nott. Ärkasin muidugi ikkagi iga päev kõigist varem, seega võtsin rõõmuga enda peale hommikuse pagariäritiiru, et saaksime päeva alustada prantslaste kombel värskete croissantide ja kohviga. 

Aga parem alustada ikka päris algusest, st esimestest märkmetest mu telefonis reisi kohta (üritasin jooksvalt üht-teist kirja panna, et pärast pisut lihtsam oleks). Reisil tehtud märkmed on siin ja edaspidi kaldkirjas. Väljalend oli meil pühapäeva õhtupoolikul kl 5 paiku, mis oli äärmiselt mõnus - sai rahulikult kodus kõik enne minekut korda teha. :)

Lennujaama jõudsime, kui juba üsna paks udu maale valgus, aga lend siiski ära ei jäänud õnneks ja isegi DHL uus maja oli lennuvälja servas paistmas.

Selle maja kaudu saabusime Tallinnasse minu elu esimeselt lennult (Kärdlast) umbestäpselt pool sajandit tagasi, seepärast on see mulle iga reisi ajal jälle armas ja oluline. ;)

See kollane seal udus on meie senine terminal...

...ja seal lennukiterivist paremal paistab väikese kollase sildiga meie uhiuus terminal, kuhu kolime üsna pea (oktoobri alguses).

Tallinnasse saabuval Pariisi lennukil oli vastas politsei ligi 10liikmeline meeskond, ei saanudki aru, miks. 

Koit küsis Saksamaa kohal, et millal me koju hakkame minema. :D

Ma jõudsin juba oma karbilt sildi maha rebida ja midagi juba allagi neelata, aga see on kartulipannkoogid seenekastmega. Ei ole nii ilus, aga maitsev oli küll.

Lennuki kiirus on üle 800 km/h, aga kaardil liigub täpp üliaeglaselt :D

Põldudel lapitekk on valdavalt beežides-pruunides toonides.

Kogu Euroopa on tuulikuid täis, aga meie sõdime nende vastu. Tegelikult väga silmakirjalik, sest elektrit tarbime aina rohkem ja rohkem...

Korraks põikasime Luksemburgi piiri taha ikka ka. Ja kohe hakkasime ka vaikselt pidurdama.

Pariisi lennujaam oli elamus omaette. Paras linn juba ise, lennuk sõitis mitu km hotellide vahel ringi ja ületas sildu pidi mitut mitmerealist autoteed ka sealjuures.

Keidu oli teinud fantastilist eeltööd ja liiklemine käis ludinal 2-tunnipiletitega (3 rongiga, 1,5h kokku).

Kuni Keit pileteid ostis, märkasin, et jaamades on sellised reljeefsed teed pimedatele. Piletiväravad olid ka spetsiaalselt neile nupuga varustatud.

Esimene rong oli kohutavalt palav, viimane juba väga mõnus. Olime juba ette ilma jälgides rõõmuga leidnud, et kuumalaine saab just meie saabumise ajaks otsa.

Versailles jaama juures jäi vaatamata pimedusele silma äge maja lauajuppidest kaunistustega. Vaja hiljem valges pildistada!

Majaperemees oli väga sorava inglise keelega.
Esialgu lõi mul hinge täiesti kinni metsik koristusäädika lõhn, aga pikapeale see õnneks hajus, minu alanud nohu ja köha kahjuks mitte.

Ema sukeldus kohe võrratusse ajaloo- ja kunstiraamatute valikusse ning teatas, et tal ei ole sugugi igav, kui ta mõni päev peaks mitte jaksama meiega välja tulla. Ha-ha-ha!

Triinu oli meile õhtusöögiks kaasa küpsetanud imemaitsvad pehmed küpsised (mis kohvris pisut lömmi olid läinud ja pildile ei jõudnudki). Aitäh, kullake! Keidu ja Kusti käisid ka nurgapealses halal-pitsakohas ja tõid vett ja Coca-Colat. Kõik poed olid meie pooleldi öise saabumise ajaks juba suletud. Aga ega me ei jaksanudki enam muud kui magama vajuda. :)

Kuimetsa karstiala ehk Iida urked 26.08.2025

 Tegelikult oli meil emaga vaja minu puhkuse ajal ära käia Türil (surnuaias), aga juba planeerimisjärgus pakkus ema välja, et tagasiteel võiks Kuimetsast ka läbi käia. Olin seal käinud eelmise aasta Ida-Harjumaa Invaühingu Kihnu reisi ajal, aga tookord oli meil seal vaid põgus hommikusöögipaus ja jõudsime ära vaadata vaid päris piknikuplatsi kõrvale jäävad urked. Need olid just nii põnevad, et tekitada isu põhjalikumaks uurimiseks ja samuti teistele soovitamiseks. Ema oli muidugi esimene, kellele soovitama ruttasin, sest temaga olime kunagiste Rapla vahet sõitmiste jooksul seda teeviita korduvalt märganud ja mõelnud, et kunagi ehk ikka jõuame ka sinna. 

Nüüd siis lõpuks võtsime selle käigu ka plaani, aga...

...esmalt oli ju vaja Türile minna. Ega see minek ka igav polnud. Et mul on puhkus ja broneerisin selleks sõiduks terve päeva, ei kiirustanud me üldsegi. Ja seepärast valisin marsruudi ka mööda vana Tartu maanteed uue ülikiire (ja igava) asemel. Natuke peale Ardut, kuskil Saarnakõrve kandis näitas Google kaart mulle alternatiivset teed paremale, viidates, et see on 8 minutit aeglasem. Peab mainima, et see Google on küll lihtsameelne, kui suunab eestlase seeneajal seenemetsade vahele ja väidab seejuures, et see tee on 8 minutit aeglasem. :D Meil, kui tüüpilistel korilasehingega eestlastel, oli see küll 2-3 tundi aeglasem. Tegime 3 üsna suvalist peatust, lihtsalt seal, kus mets tundus sobiv olevat ja korjasime kõikvõimalikud kaasasolnud ämbrid ja ämbrikesed ilusaid kukeseeni, puravikke ja erinevaid  vikerkaarevärvides riisikaid täis. Nii tore ja mõnus oli! 

Kui lõpuks Türile jõudsime, olime juba näljast nõrkemas ja käisime Kadri Tares (no kus mujal mina ikka söön, kui Türil olen, ikka omanimelises tares ju) akusid laadimas. Praad oli põneva garneeringuga - ma pole enne karbonaadi maasika ja mustikaga söönud. :) Ja tuuletasku oli seal ka täiesti eriline - krõbeda kattega ja mõnusalt hapuka sidrunise kohupiimakreemiga.

Ega me rohkem Türil aega ei raisanudki, kohe, kui surnuaias ära asjatatud, keerasime auto nina Kuimetsa poole ja andsime gaasi. 

Käisime läbi peaaegu kõik märgitud punktid, vaid need 2, mis teisele poole maanteed jäid, jätsime järgmiseks korraks, sest esimeselt ringilt tagasi jõudes oli lõpuks ka meie jaks otsa saanud ja autos ootasid ju seenekuhjad. Teadupärast on seente korjamine ju ainult jäämäe tipp, hiljem kulub nende puhastamisele vähemasti topeltaeg ja siis veel kokkamine sinna otsa. 

Igaks juhuks tegin kõigepealt plaanist pildid ja hea oli, sest tänavuste vihmadega on kõik metsaalused väga lopsakad. Kohati oli küll aru saada, et mingi rada oli sisse tallatud, aga kaardi jälgimine aitas kindel olla, millist rada pidi tasub võssa sukelduda. Või siis langenud tüvede vahele roomata. :)

Sissejuhatav urge oli nimetu:

Avara Kõlakoja koopa suu oli rikkaliku metsmaasikakardina taga:

Seesama tore helviksammal:

Nende ilusate maasikakardinatega tuli ikka poseerida ka ju. ;)

Karstitunneli Kõlakoja poolne ots. Teiselt poolt vaadates sai aru, et see on ikka tõesti tunnel, sest valgus paistis läbi, siitpoolt ei märganudki seda.

Edasi suundusime juba mullegi tundmatutele radaele. Selgus, et tormid on seal korralikke takistustradasid korraldanud. 

Sildil seisab "Tunnelkoobas lavaga", kaardil oli "Tunnelkoobas laevaga". Vot ei teagi, mis õigem oleks. Pigem vist ikka lava - keset tunnelit oli lagi sisse langenud, moodustades põhja kõrgema künka, mille otsast sai pea tunneli laest välja pista. Meie oma pooleteisemeetrise pikkuse juures üle augu servas vohava heina midagi küll ei näinud. Aga, jah, pigem ikka lava kui laev. 

Kui ema oli siiani imestanud, miks Kosekandi omad aina Tuhalas käivad, kui siin on palju ilusam ja huvitavam ja isegi lähemal, aga nüüd sai aru küll - klassitäit rüblikuid siinsete aukude juures niimoodi kontrolli all hoida, et midagi hullu ei juhtuks, oleks vist üsna võimatu. 

Vana kaev oli ka üsna ohtlik, eriti praegusel märg-mudasel ajal. Rada läks otse kaevuservakallakut pidi ja mitte ei tahtnud sinna auku kukkuda proovimaks kui sügav see kaev olla võib....

Ühel hetkel, kui parajasti polnud vaja ühtegi karstiauku otsida (ehkki metsaalune oli neid nimetuid lohkusid üsna täis) ja sai kaela sirutada, märkasime äkki, milline võimas 3-meetrise ümbermõõduga kuusk me kõrval oli. Ja siis edaspidi hakkasimegi puid ka vaatama. Selliseid võimsaid iidseid puid oli seal väga-väga palju. Ka mõni kasetüvi oli 3-meetrise ümbermõõduga ja jeerum, kui kõrged hallid lepad! Isegi meie ranna sanglepad jäävad neile kõrguselt alla, tõsi, tüved olid neil ikka peenikesed. 

Üks ussilaka mürgine mari ka - säras teine hämara metsa all, sest just temani ulatus üks väike päikeselaik.

Jalutasime mööda Iida talu poole minevat teed edasi ja püüdsime võsast leida, kus see Iida koobas siis on, kui äkki kostis meie kõrvu väga valju veesolin. Ja vot see koobas oli tõesti kirss tordil! Ma ei tea, kas ta tavapärastel kuivadel suvedel ka nii äge on või immitseb siis see maa alla pugenud Vaopere oja seal vaid kuidagi vaikselt ja salaja. Igatahes praegu oli korralik kärestik just koopasuus kõva sulinat ja imelist vaatepilti pakkumas. Nii lahe!

Sellest koopast tahapoole ehk ülesvoolu jäid veel "Looduslik kaev" ja "Oja neeldumise koht", aga praegusel ajal ei pakkunud kumbki erilisi elamusi. Esimene oli lihtsalt üks pragu, kus paistis põhja pool vett, teine aga nii lopsaka rohu sees, et midagi polnud näha ja lähemale trampimist ei pidanud me piisavalt ohutuks.

Kui jõudsime tagasi, läksin uuesti infotahvlit vaatama, et kas seal on ka neid võimsaid põlispuid mainitud, aga ei olnud neist mitte sõnagi. Kurb! Tahvli ülaservas olnud QR-koodi proovisin juba enne meie matka, aga seda mina tööle ei saanud.  

Soovitan soojalt kõigile, kel see karstiala veel külastamata on! Aga ikka ettevaatlikult, eriti, kui "naasklid" poisslapsed kaasas on. ;) Ja vaadake siis ikka puid ka!