Koidu erisoov oli, et üheks päevaks rendime auto ja sõidame kuhugi Pariisist välja maapiirkonda ka. See päev sobitus meie plaanides kohe esimeseks päevaks.
Ärkasin vara ja vaikselt tegin Google kaardilt selgeks, kuhu poodi suunduda. Pagariäri on juba lahti, aga lähim toidupood avatakse kell 7. Meil kohvi, piima ja puuvilju ka vaja, seega enne ei tasu minna ka saiakeste järele.
Tegin aja parajaks tänavat pidi järgmise ülekäigukohani jalutades ja vaateaknaid uurides.
Hmm, prantsuse originaalsed tacod jäidki lõpuks proovimata...
Tegin 2 poetiiru, sest toidupoest said kotid juba asju täis, ja viisin need siis vahepeal koju (no praktiliselt diagonaalis üle ristmiku vaid). Saiakesi sai ka suur kotitäis. Nii nämmad!
Kaval nipp konarlike servadega kivide vahele ühtlaste vuukide saamiseks:
Rosny-Sur-Seine nimelises linnakeses sai palju nalja. Seisin mina mingi foori taga kui ema tagant järsku ütles: "Näe, mingi mees on posti otsa aetud!", mille peale mina kohe pea esiklaasi poole küünitasin ja üles elektriposti poole vaadata püüdsin. Ema hakkas suure häälega naerma ja ütles, et pidas silmas teisel pool teed haljasala keskel kõrguvat skulptuuriga postamenti. :D Jõudsin veel liikuma hakates posti küljelt kiiruga lugeda, et seal oli kirjas Sully ja jätsin selle meelde, et hiljem uurida. Et saab midagigi teel nähtu kohta kirjutada. Ja palun - selgus, et tegu on ajalooliselt väga tähtsa tegelasega - Maximilien de Béthune, Sully parun. Lühidalt siis oli tegu Rosny mõisast pärit kuningas Henry IV väga truu, asise ja targa nõunikuga, kes muuseas lõi ja korrastas Prantsusmaa majanduse, põllumajanduse ning finants- ja administratiivsüsteemid peale pikaaegseid ususõdasid ning pani isegi Henry IV paari tema teise abikaasa Marie de' Mediciga. Aga soovitan tõesti pikemalt lugeda lisatud lingi alt, siia kõiki tema saavutusi üles lugeda ei jõua.
Tegelikult oleks Keit soovinud külastada ka La Roche-Guyon'i lossi, aga sinna me kahjuks sel korral ei jõudnud. Lisaks on seal ka arboreetum ja üle jõe ka looduskaitseala - seega tuleks see kindlasti järgmise Prantsusmaa reisi plaani võtta (ja ma mõtlen sellele üsna tõsiselt, sest sel esimesel korral jäi nii palju asju tegelikult nägemata või poolikuks).
Aga Givernysse me muidugi jõudsime ja seal oli vaatamata esmaspäevasele päevale ikka väga palju rahvast. Siiski leidsime kiiresti sobiva parkimiskoha üsna keset kompleksi. Muuseas sain ka katsetada kaamera abil parkimist.
Natuke aega jalutasime mööda tänavat edasi-tagasi kuni Keit sai selgeks, kust tuleb aeda siseneda ja kust piletid osta. Seisime küll piletijärjekorda, aga internetist sai virtuaalsed piletid siiski kiiremini kätte ja lahkusime järjekorrast ning suundusime sissepääsu poole. Takkajärgi võin küll arvata, et oleks me sisse pileteid ostma läinud, oleks ilmselt ka aia kaardi osta saanud. Kuna meil seda polnud ja natuke pead sassis ka olid, jäi meil tegelikult nii mõnigi põnev aiaosa leidmata, sealhulgas vist üks olulisemaid - vesiroositiik. Nägin küll suunaviita, mis vesiroositiigi poole juhatas, aga selles suunas minnes jõudsime lõpuks samale rajale, mida mööda olime sisse tulnud ja tiirutasime ikka samas aiaosas edasi. Ehk siis ma siiamaani täpselt ei tea, kust sinna teisel pool teed asuvasse vesiroosiaeda tegelikult ikkagi pääses. See on niisiis veel üks asi, mis järgmise reisi listi tuleb panna. Ja noh, see nähtud aiaosa on ka selline, mida tegelikult igal aastaajal ikka jälle uuesti näha tahaks.
Selle kübarapoe ees oli pidev seebimullisadu.Monet' kujundaski oma aia(d) nii, et seal oleks kogu vegetatsiooniperioodi ajal võimalikult suur värvide pillerkaar ja õitemeri. Ja sama joont hoitakse hoolega seal ka praegu. Enamus lilli kasvavad just nii looduslikult lopsakalt üksteise sisse, nagu nad heaks arvavad. Ja see võlus mind väga. Lisaks oli mõnus äratundmine, et minu segasummasuvila aed näeb kohati üsna sarnane välja, st ma olen omadega õigel teel. Muidugi oli seal ka põnevaid kindlakäelisemaid kasvatusvõtteid, nagu näiteks taraks kujundatud miniõunapuud. Aga ka need olid seal just nii loomuliku olekuga, nagu loodus oleks ise tahtnud, et nad seal niimoodi kasvaksid.
Vaade mingist koridoriaknast küla poole:
Mõned võrratud vaated aia poole avanevatest ülakorruse toaakendest:
Palju oli siin Jaapani kunsti.
Nii armas helekollastes toonides söögituba!
Peale majatuuri oli väike kogunemispaus. Mõnus on lilli täis aias istuda!
Sellises suveniiripoes ikka läks aega ja nii jõudsid esimesed meist juba restoranis esimese pokaali veini ära nautida.
Karamellipuruga latte, põnev.
Prantsuse sibulasupp. Koidule maitses, minu jaoks liiga vängelt veinine.
Ka siinsed tänavad olid ülimalt haljastuserohked.
Mõni tegelane oli ikka väga koduselt tuttav (laiuv tuhkpuu). Nojah, ega see Prantsusmaa loodus ka meie omast eriti palju ei erinenud.
Auto tagastamine läks õnneks ludinal, tagasiteel ostsime veel pisut puuvilju. Puhkasime ja näksisime natuke ja pisut enne loojangut läksime laste ja emaga jalutama...metsa. Päris metsa!
Aga metsa jõudmiseks tuli pisut ka linna vahelt läbi minna.Allee meie "kodu" poolses otsas oli Francine väljak, kus Louise XIV ajal oli hobuste jootmisküna ja selle tagune müür varjas lossivaate eest pesunööre. 2016. aastal ehitas linn väljaku ümber, hobuste jootmisküna asemele paigaldati kuiv (st ilma basseinita) purskkaev, müüri keskel on Versailles linna vapp ja linnapea T.-G. Pétigny mälestustahvel. Lisaks on seal laste mänguväljak ja põõsalabürint. Info alles takkajärgi siit saadud, ise me sellel pisikesel väljakul ringi nuuskida ei taibanudki.
Paille on kohalik, aga samas üks Prantsusmaa juhtivamaid värvitehaseid.
Lisasime sammu, sest tänava lõpus kiskus taevas juba loojanguhõnguliseks.
Tõrvikliilia (suvalise tänavanurgakese muidu üsna sügishõnguliselt hääbuvas haljastuses).
Põnev astmestik järsu kallakuga (kohaliku RMK) hoovil:
Sellised autod on Prantsusmaa RMK-l, neid oli mäejalami parklas terve rodu.
Ja siin künka otsas see asubki - Versailles mets. Rekreatsiooni tarbeks on seal jalutusrajad, aga muidu ikka pigem metsik riigimets, mitte tugevalt hooldatud park. Nagu kaardilt näha, on see pigem väikeste metsamassiivide rühm, mis on killustatud linna infrastruktuuridega. Aga noh, ma olin ikkagi imestusest pikali kukkumas, et sellises kohas päris metsa ka leidub.
Kohalik põldmari - Rubus bifrons ehk inglise keelest tõlkides Euroopa põldmari (eestikeelsete taimenimede andmebaasist ma teda ei leidnudki).
Selline tamm, täpsemalt ma määrata ei proovigi parem. Tammesid on umbes 450 liiki. :)
Üks võimas puuelu oli otsa saanud:
Ei seedrid ei palmid ei kasva me maal... ja seepärast ma ei tundnudki seda majesteetlikku oksapuud kohapeal ära. Ehk siis seeder.
Ja need toredad üliokkalised pallid kuuluvad söödavale harilikule kastanipuule. Aga need olid veel toored (hobukastanid seevastu olid sealkandis juba valmis). Muide, mõned päevad hiljem Pariisis nägin tänavamüüjat, kes lollidele turistidele küpsetatud hobukastaneid müüs... Meilgi kasvav (ehkki mitte pärismaine vaid sissetoodud liik) harilik hobukastan on mõru ja mittesöödav.
Pisike nuluke.
Palgivirnad küll, aga lageraiet seal ei leidunud.
Läikiv ja rahapaberit meenutava tekstuuriga ning servast lokkiv leht on hea tunnus - tegemist on pöögiga.
Veetornid. Korraga paistis läbi aia 3 torni, aga hiljem uurides selgus, et neid oli seal lausa 5 tk. Kahjuks ei oska ma kindlalt väita, kas need veetornid on seotud linna veevarustusega või on need juba varasemad, st lossi purskkaevusüsteemide loomise ajast.
Metsatiirult tagasi jõudsime juba tugevas videvikus, aga ehataevas oli ikka veel ilus ja leegitsev. Ja meie tagasitee kulges täpselt mööda seda tänavat, mis ühendas loojangusse suunduvaid paralleelseid tänavaid. Igal tänaval avanes teistest pisut erinev lummav vaade, mis kutsus jälle peatuma ja pildistama.
Jälle tagasi Sceaux avenüü otsas. Siit oli "koduni" vaid paar minutit veel minna.
Ülejäänud õhtu veetsime jälle emaga siinseid raamatuid lapates.







































































































































































