Koidu erisoov oli, et üheks päevaks rendime auto ja sõidame kuhugi Pariisist välja maapiirkonda ka. See päev sobitus meie plaanides kohe esimeseks päevaks.
Ärkasin vara ja vaikselt tegin Google kaardilt selgeks, kuhu poodi suunduda. Pagariäri on juba lahti, aga lähim toidupood avatakse kell 7. Meil kohvi, piima ja puuvilju ka vaja, seega enne ei tasu minna ka saiakeste järele.
Tegin aja parajaks tänavat pidi järgmise ülekäigukohani jalutades ja vaateaknaid uurides.
Hmm, prantsuse originaalsed tacod jäidki lõpuks proovimata...
Tegin 2 poetiiru, sest toidupoest said kotid juba asju täis, ja viisin need siis vahepeal koju (no praktiliselt diagonaalis üle ristmiku vaid). Saiakesi sai ka suur kotitäis. Nii nämmad!
Olin otsustanud, et teen selle reisi ajal oma arsti poolt määratud dieedis (ei suhkrule ja pärmile) erandi sisse ja vedasin isegi Omeprasooli kaasa, et seda vajadusel manustada (aga ei olnudki vaja, magu pidas ilusasti vastu), sest ei saa ju Prantsusmaal käia ilma croissante ja muid prantslaslikke hõrgutisi proovimata.
Peale mõnusat hommikusööki oligi juba aeg sammud autolaenutuse poole seada (12 minutit jalutamist).
Kohaliku koolimaja esine plats, tagapool paistev lai tõus viib otse raudteejaama:
Ilusaid maju leidus siin igal nurgal:
Kaval nipp konarlike servadega kivide vahele ühtlaste vuukide saamiseks:
Autorendis läks meil terve tund. Koit ja Keit olid broneeringu küll varakult ära teinud ja äragi maksnud, aga märkamata oli jäänud mitu nüanssi. Esiteks valis Koit meile auto spetsiaalselt oma eelistuse, peamiselt suuruse järgi, et kõik lahedalt sisse mahuks (mingi Volvo linnamaasturi vist), aga kumbki neist ei märganud, et see oli premium-klassi auto. Alles samal hommikul avastas Keit, et ilmselt ei saagi tema rooli minna, sest selle klassiga peab roolis olema vähemasti 10-aastase staažiga juht. Õnneks olid meil Koiduga ka load kaasas (aga Koit muidugi ei soovinud roolis olla) ja nii saime minu peale juhtimise ümber tõsta. Teine nüanss oli veel märkamata jäänud - premium-klassi autot rentides on vaja sisse maksta 2000-eurone tagatis ja sellist raha ega krediitkaardilimiite polnud meil kellelgi. Keldrigaraažis oli levi ka vilets, nii et ei saanud kiiresti panka logides limiite muuta ka, aga õnneks oli võimalik mitme kaardiga osade kaupa see maksta ja lõpuks saime hakkama. Siis teatas teenindaja, et mõni minut läheb veel aega, sest ta peab veel auto ära puhastama. Noh, sellega läks veel umbes 10 minutit, kui ta teises garaažinurgas pesulas oma voolikutega ringi hullas. Ja siis sõideti meile letti maasturi asemel täiesti tavaline sõiduauto ning mitte Volvo vaid BMW, milles oli tagaistmel 3 inimesel muidugi üsna kitsas, aga elasime üle. Masin oli küll mitmelt poolt kriimustatud, aga minu mõõdupuu järgi üsna tuttuus (just elektroonika osas) ja selle premium-klassi heaks küljeks oli see, et kui vaid 10 eurot lisaks maksime, oli absoluutselt kõik ilma omaosaluseta kindlustatud, seega rahunesin juba märgatavalt. Väga kaua nikerdasin nuppude kallal, et iste ja peeglid paika saada, aga kui siis lõpuks ettevaatlikult kitsast keerdteega keldrigaraažist edukalt välja sain ja auto selgemaks hakkas saama, oli hirm kadumas ja juba täitsa tore sõita. Pikapeale hakkas kohe väga meeldima, mugav ja sujuv oli ning väga mõnus oli ka see, et nii praegune kui järgmine piirkiirus, tegelik kiirus kui ka järgmised pöörangud olid mugavalt otse esiklaasile kuvatud.
Meie marsruut oli planeeritud väiksemaid teid pidi, et oleks põnevam, sihtkohaks Monet' aed Givernys. Esialgu oli plaanis teel ka mõni peatus teha, aga hommikul kaotatud tunni pärast otsustasime esialgu kohale sõita ja siis juba tagasiteel vaadata, kas ja kui palju meil muudeks peatusteks aega jagub. Kuna mina olin roolis ja teised minu jaoks pilte klõpsimast keeldusid, siis kahjuks sõidust suurt midagi ette näidata ei ole (ühe künka otsas ikka korra peatusin, et üks kaunis vaade ikkagi fikseerida). Aga kuna mööda Seine kallast või selle lähistel liikudes oli teel palju pikki ja kitsaid asulaid (meie mõistes väikelinnad, neil vist pigem külad) ja neis enamuses kiirusepiirang 30 km/h, siis jõudsin isegi mina roolis olles päris palju toredusi märgata, teised muidugi veelgi rohkem. Kohati oli ka natuke mägiteid, aga õnneks mitte ekstreemseid. Aga võite ette kujutada, milliseid kauneid vaateid need mägisemad kohad ja kaljused kaldajärsakud siin-seal pakkusid.
Rosny-Sur-Seine nimelises linnakeses sai palju nalja. Seisin mina mingi foori taga kui ema tagant järsku ütles: "Näe, mingi mees on posti otsa aetud!", mille peale mina kohe pea esiklaasi poole küünitasin ja üles elektriposti poole vaadata püüdsin. Ema hakkas suure häälega naerma ja ütles, et pidas silmas teisel pool teed haljasala keskel kõrguvat skulptuuriga postamenti. :D Jõudsin veel liikuma hakates posti küljelt kiiruga lugeda, et seal oli kirjas Sully ja jätsin selle meelde, et hiljem uurida. Et saab midagigi teel nähtu kohta kirjutada. Ja palun - selgus, et tegu on ajalooliselt väga tähtsa tegelasega - Maximilien de Béthune, Sully parun. Lühidalt siis oli tegu Rosny mõisast pärit kuningas Henry IV väga truu, asise ja targa nõunikuga, kes muuseas lõi ja korrastas Prantsusmaa majanduse, põllumajanduse ning finants- ja administratiivsüsteemid peale pikaaegseid ususõdasid ning pani isegi Henry IV paari tema teise abikaasa Marie de' Mediciga. Aga soovitan tõesti pikemalt lugeda lisatud lingi alt, siia kõiki tema saavutusi üles lugeda ei jõua.
Tegelikult oleks Keit soovinud külastada ka La Roche-Guyon'i lossi, aga sinna me kahjuks sel korral ei jõudnud. Lisaks on seal ka arboreetum ja üle jõe ka looduskaitseala - seega tuleks see kindlasti järgmise Prantsusmaa reisi plaani võtta (ja ma mõtlen sellele üsna tõsiselt, sest sel esimesel korral jäi nii palju asju tegelikult nägemata või poolikuks).
Aga Givernysse me muidugi jõudsime ja seal oli vaatamata esmaspäevasele päevale ikka väga palju rahvast. Siiski leidsime kiiresti sobiva parkimiskoha üsna keset kompleksi. Muuseas sain ka katsetada kaamera abil parkimist.
Natuke aega jalutasime mööda tänavat edasi-tagasi kuni Keit sai selgeks, kust tuleb aeda siseneda ja kust piletid osta. Seisime küll piletijärjekorda, aga internetist sai virtuaalsed piletid siiski kiiremini kätte ja lahkusime järjekorrast ning suundusime sissepääsu poole. Takkajärgi võin küll arvata, et oleks me sisse pileteid ostma läinud, oleks ilmselt ka aia kaardi osta saanud. Kuna meil seda polnud ja natuke pead sassis ka olid, jäi meil tegelikult nii mõnigi põnev aiaosa leidmata, sealhulgas vist üks olulisemaid - vesiroositiik. Nägin küll suunaviita, mis vesiroositiigi poole juhatas, aga selles suunas minnes jõudsime lõpuks samale rajale, mida mööda olime sisse tulnud ja tiirutasime ikka samas aiaosas edasi. Ehk siis ma siiamaani täpselt ei tea, kust sinna teisel pool teed asuvasse vesiroosiaeda tegelikult ikkagi pääses. See on niisiis veel üks asi, mis järgmise reisi listi tuleb panna. Ja noh, see nähtud aiaosa on ka selline, mida tegelikult igal aastaajal ikka jälle uuesti näha tahaks.
Selle kübarapoe ees oli pidev seebimullisadu.
Mullid tulid sellest lillast automaadist. Mis tore leiutis!
Selle kitsa aedadevahelise käigu tagumises otsas ongi see salapärane sissepääs:
Monet' kujundaski oma aia(d) nii, et seal oleks kogu vegetatsiooniperioodi ajal võimalikult suur värvide pillerkaar ja õitemeri. Ja sama joont hoitakse hoolega seal ka praegu. Enamus lilli kasvavad just nii looduslikult lopsakalt üksteise sisse, nagu nad heaks arvavad. Ja see võlus mind väga. Lisaks oli mõnus äratundmine, et minu segasummasuvila aed näeb kohati üsna sarnane välja, st ma olen omadega õigel teel. Muidugi oli seal ka põnevaid kindlakäelisemaid kasvatusvõtteid, nagu näiteks taraks kujundatud miniõunapuud. Aga ka need olid seal just nii loomuliku olekuga, nagu loodus oleks ise tahtnud, et nad seal niimoodi kasvaksid.
Monet' maja tiir sai meil natuke pahupidi keeratud. Algul, saabudes oli ühe ukse taga ülipikk järjekord ja meie esimene mõte oli, et seda ei viitsigi seista. Aiatuuriga jõudsime emaga lõpuks hoopis teise majaotsa juurde ja seal oli üks järjekorrata uks, kust ainult paar inimest sisse-välja liikus. Läksime siis ka sisse ja sattusime kööki. Aga üsna kohe saime ka aru, et kogu see teisest majaotsast sisse läinud rahvamass liigub tuuri lõpuks siiasamasse kööki ja siit ka välja. Seega läksime ikka viisakalt välja tagasi, ei hakanud kitsastest ukseavadest vastuvoolu trügima. Ja siis nägime, et ka teise ukse taga olnud järjekord on üsna mõistlikuks kahanenud. Võtsime sappa ja helistasime ka teistele, et suunduksid meie juurde järjekorda.
Mõnusalt suur köök suure pliidiga. Kraanikaussi ma polegi pildistanud, aga see oli madal ja lai, kivist ning ülimõnusalt siledaks kulunud.
Ja nüüd siis majatuur oma õigest algusest edasi.
Vaade mingist koridoriaknast küla poole:
Mõned võrratud vaated aia poole avanevatest ülakorruse toaakendest:
Palju oli siin Jaapani kunsti.
Nii armas helekollastes toonides söögituba!
Miks mitte paigutada lillevaas keset peeglit! Saab ju kimbu kohe 2x suuremaks. ;)
Peale majatuuri oli väike kogunemispaus. Mõnus on lilli täis aias istuda!
Ja nii me jõudsimegi sujuvalt sisenemisväravast diagonaalses aianurgas asuva suure ateljeeni, kuhu oli tehtud ülisuur suveniiripood ja mis ühtlasi tähistas ka tuuri lõppu (ja samas hoones oli ka seesama piletikassa, kuhu me algul ei jõudnudki).
Sellises suveniiripoes ikka läks aega ja nii jõudsid esimesed meist juba restoranis esimese pokaali veini ära nautida.
Karamellipuruga latte, põnev.
Prantsuse sibulasupp. Koidule maitses, minu jaoks liiga vängelt veinine.
Ka siinsed tänavad olid ülimalt haljastuserohked.
Mõni tegelane oli ikka väga koduselt tuttav (laiuv tuhkpuu). Nojah, ega see Prantsusmaa loodus ka meie omast eriti palju ei erinenud.
Aega oli nüüdseks juba nii palju kulunud, et otsustasime tagasiteeks valida siiski vähemasti osaliselt ka kiirteid. Aga isegi sealt leidsime põnevaid elamusi. Eriti muljetavaldav oli üks lõik, mis läks läbi ülikõrget kasvu metsasalu ja kus kõik need mitmekümnemeetrised puud olid teeservas püstloodis otsekui joonlauaga sirgeks lõigatud. Annab seda ikka teha! Tulemus oli tõesti müstiline! Nii kahju, et keegi ei pildistanud.
Auto tagastamine läks õnneks ludinal, tagasiteel ostsime veel pisut puuvilju. Puhkasime ja näksisime natuke ja pisut enne loojangut läksime laste ja emaga jalutama...metsa. Päris metsa!
Aga metsa jõudmiseks tuli pisut ka linna vahelt läbi minna.
Selle allee (Sceaux avenüü) teises otsas ongi Versailles loss.
Allee meie "kodu" poolses otsas oli Francine väljak, kus Louise XIV ajal oli hobuste jootmisküna ja selle tagune müür varjas lossivaate eest pesunööre. 2016. aastal ehitas linn väljaku ümber, hobuste jootmisküna asemele paigaldati kuiv (st ilma basseinita) purskkaev, müüri keskel on Versailles linna vapp ja linnapea T.-G. Pétigny mälestustahvel. Lisaks on seal laste mänguväljak ja põõsalabürint. Info alles takkajärgi
siit saadud, ise me sellel pisikesel väljakul ringi nuuskida ei taibanudki.
Paille on kohalik, aga samas üks Prantsusmaa juhtivamaid värvitehaseid.
Lisasime sammu, sest tänava lõpus kiskus taevas juba loojanguhõnguliseks.
Tõrvikliilia (suvalise tänavanurgakese muidu üsna sügishõnguliselt hääbuvas haljastuses).
Põnev astmestik järsu kallakuga (kohaliku RMK) hoovil:
Sellised autod on Prantsusmaa RMK-l, neid oli mäejalami parklas terve rodu.
Ja siin künka otsas see asubki -
Versailles mets. Rekreatsiooni tarbeks on seal jalutusrajad, aga muidu ikka pigem metsik riigimets, mitte tugevalt hooldatud park. Nagu kaardilt näha, on see pigem väikeste metsamassiivide rühm, mis on killustatud linna infrastruktuuridega. Aga noh, ma olin ikkagi imestusest pikali kukkumas, et sellises kohas päris metsa ka leidub.
Kuna loojang oli juba kuklas kummitamas, siis eriti pikka matka me ette võtta ei saanud, aga kaardilt lugesime välja mõnekilomeetrise ringikese ja kappasime minema. Esmalt tuli muidugi üles mäkke ronida.
Kohalik põldmari -
Rubus bifrons ehk inglise keelest tõlkides Euroopa põldmari (eestikeelsete taimenimede andmebaasist ma teda ei leidnudki).
Selline tamm, täpsemalt ma määrata ei proovigi parem. Tammesid on umbes 450 liiki. :)
Üks võimas puuelu oli otsa saanud:
No nii minulik viis puu suuruse demonstreerimiseks, kas pole? ;)
Ei seedrid ei palmid ei kasva me maal... ja seepärast ma ei tundnudki seda majesteetlikku oksapuud kohapeal ära. Ehk siis seeder.
Ja need toredad üliokkalised pallid kuuluvad söödavale harilikule kastanipuule. Aga need olid veel toored (hobukastanid seevastu olid sealkandis juba valmis). Muide, mõned päevad hiljem Pariisis nägin tänavamüüjat, kes lollidele turistidele küpsetatud hobukastaneid müüs... Meilgi kasvav (ehkki mitte pärismaine vaid sissetoodud liik) harilik hobukastan on mõru ja mittesöödav.
Pisike nuluke.
Palgivirnad küll, aga lageraiet seal ei leidunud.
Läikiv ja rahapaberit meenutava tekstuuriga ning servast lokkiv leht on hea tunnus - tegemist on pöögiga.
Veetornid. Korraga paistis läbi aia 3 torni, aga hiljem uurides selgus, et neid oli seal lausa 5 tk. Kahjuks ei oska ma kindlalt väita, kas need veetornid on seotud linna veevarustusega või on need juba varasemad, st lossi purskkaevusüsteemide loomise ajast.
Metsatiirult tagasi jõudsime juba tugevas videvikus, aga ehataevas oli ikka veel ilus ja leegitsev. Ja meie tagasitee kulges täpselt mööda seda tänavat, mis ühendas loojangusse suunduvaid paralleelseid tänavaid. Igal tänaval avanes teistest pisut erinev lummav vaade, mis kutsus jälle peatuma ja pildistama.
Jälle tagasi Sceaux avenüü otsas. Siit oli "koduni" vaid paar minutit veel minna.
Ülejäänud õhtu veetsime jälle emaga siinseid raamatuid lapates.
