Möödunud neljapäeva, Paastumaarjapäeva, varahommikul käisime külanaistega rannas päikesetõusu tervitamas ja sidusime ka traditsioonilised punased soovipaelakesed puu otsa. Kui pael laguneb või sõlm järgi annab, pidavat soov täide minema. Ma kasutasin targu peenikest villast lõngajuppi, aga pildile jäi see atlasspaelake hoopis kenamini.
Aga veel nädalapäevad varem kutsus kooli käsitööõpetaja kõik lapsed ja vanemad kooli kokku, et üheskoos ohtralt siduda. Tulemuseks selline (igal perel muidugi erinev ja omanäoline) vahva pesapuu. Need päikesena säravad ülerahvastatud (lapsed ju!, ei saa ühtegi tibu kasutamata jätta) tibupesad sidusid mind nii endi lummusesse, et jäingi neid klõpsima. ;o)Muide, väike vihje neile, kes miskit sarnast teha tahavad - meil oli arukask, aga leinakase pikkade, painduvate ja harudeta okstega on seda märksa parem teha.






Teiste sõlmed ja sidemed.



