Fotojaht: Leht

Lausa edevuse laat:

Teised lehed/other leafs

Niiduk alustas ja muust ikka ka.

 Täna sain siis lõpuks nii kaugele, et ajasin niiduki välja ja tegin pisikese 4-tunnise tiiru ümber maja. Tagumine aeg oli - kohati oli rohi ikka nii pikk ja paks, et niiduk ähvardas seisma jääda ja korra jäi ka. Kuhu eriti paksud rohumassid maha jäid, riisusin kokku ja viisin liivakasti juurde väga päikeselise koha peale istutatud külalaste maasikatele multšiks. Väga hea, et 2 päeva sadas - kastis kõik mu istikud taas korralikult ära.
Aga peenraservi kääridega üle käia täna enam ei jõudnud. Kuna homme on erakorraline tööpäev, jääb see lõikumine hoopiski pühapäevaks. Aga ilma selletagi on pilt juba palju ilusam ja peenrad paistavad välja ka.

 Kaktused on nupsukeste kasvatamist alustanud:

 Laanesõnajalad on juba õige pikaks sirgunud. Teised on veel pisut tagasihoidlikumad.

 Ja selline on siis Yellow Exotic Bird, kui ta lahti on:

 Eternal Flame:

 Golden Appeldoorn:

 Aubrieeta on mul täpselt nii äbarik. Kuidas teda turgutada?

 Mannavaht piimaga:

 Kükitasin, et saaks ka oma tulbimere ;o)

 Muhedik, palun vaata veel kord see tulp üle. Kahjuks jäi kõrghetkel see õis pildistamata, aga minu arust ta ikka mingi riding hood on:

 Harilik äädikapuu tänavu külmakahjustusi ei saanudki - kõik oksaladvad paisutavad ka pungi.
Lõhislehine äädikapuu on praktiliset 2/3 osas elus ja sealt tuleb õige mitu oksaharu. ma nii kartsin sügisel tema pärast, sest see võimas tüvi oli veel üsna rohtne, kui talv tuli.

 Aga tema on juba pojukesegi tekitanud peenra äärekivi juurde. See pojuke on juba ära lubatud ka. 

Pargiroosidegatoimetan nüüd targu ettevaatlikumalt. Osadel olen ääred välja juurinud ja muud asemele istutanud, aga sellele istutasin punase sarapuu lausa keskele. Eks näis, kui raske mul hiljem selle roosivõsa eemaldamine olema saab, kui sarapuu juba suurem on. Aga vähemasti ei pea ma praegu kuulama neid lõputuid ohkeid, et jälle naabrinaise lemmikuid välja juurin (nagu oli esinduspeenraga).

Faasseni naistenõges hakkab ka varsti juba õisi avama:

Helmikpöörised mulle kohutavalt meeldivad, aga mitte ei suuda neile meeldivat keskkonda luua. Mõned on päris välja surnud, mõned kiratsevad. olen neid istutanud võimalikult erinevatesse kohtadesse,et tuvastada, milline neist neile enim meeldib. Ootame-vaatame.

Eile-üleeile.

Laialehine kobarhüatsint:

 See tulp peaks olema Brilliant Star:

Valge kobarhüatsint:

Tulp Yellow Exotic Bird on veel pungas:

See õis tundus mulle haige, aga nad ongi sellised - osa täidisõie välimisest osast on kollane.

Vanu häid Darwini tulpe:

 

Kobarhüatsindid. Kadakkaaer on küll tüütu igalepoole trügija, aga ta on ilusaks taustaks teistele.

 

Hanerohud on võimsad:

Sarvkannikesed on ka meeletult uhkeks läinud juba:

Tore on, et leidub sõbrannasid, kes muretsevad, et sul töö ikka otsa ei lõppeks. Pühapäeva õhtul töölt tulles olin parasjagu väsinud ja mõtlesin, et järgnevad puhkepäevad võtan veidike rahulikumalt. Ja siis teatas Maris, et temal on maasikataimi üle, kas mina ei tahaks? Küsin siis, et palju? 2, 20 või 200? No ikka üle 50 pidavat olema. Andis mulle käsu kätte, et esmaspäeval kaevaku ma peenar valmis ja siis õhtul, kui ta töölt tuleb, saan taimed ka. Ohjahh. Pool ööd mõtlesin, et kuhu siis ikka. Hommikul võtsin siis uhiuue istutusala (selle, kuhu möödunud nädalal roomava kikkapuu jm panin) pikendamise ette. Eriti kaugemale ei saanud sellega ka edasi minna - lõpuks sai risu katmiseks kuhjatud aiasodist tekkinud muld praktiliselt otsa ja olid vaid eterniiditükid jms liiva sees. Et sellega peab mõtlema, millega ja kuidas seda kiviserva peenart veel pikendada. Teisele poole kive ma niikuinii minna ei saa - seal on juba naabermaja maa. Hea seegi. ;o) Aga andis sealt ikka neid männijuurikaid välja rookida! Fiskarsi labidas ja oksasaag olid siin ikka tänuväärsed abilised. Pool ämbritäit traate, kette, pesulõkse, nukujalgu ja muud taolist varandust sain ka. Täitsa nagu Lillekasvataja juba. ;o) Lõpuks kaevasin sinna sisse veel viimase pooliku kotitäie ema juurest toodud väga savist mulda (et see liivasoss niiskuskindlamaks saaks) ja hakkasin istutama. Mahutasin sinna 25 maasikataime. Teise 25 sokutasin liivakasti juurde vastistutatud kontpuude alla - ehk siis külalapsed nii kergesti minu marju sööma ei kipu, kui omal mõned käepärast võtta on... Niigi kõik ümberringi naersid või muretsesid, et ma niimoodi tarastamata peenardel hakkan "kõigile" maasikaid kasvatama. Aga see selleks - neid maasikataimi jäi veel vähemasti samapalju alles. Andsin need siis kogu täiega naabrinaistele edasi - sokutagu, kuhu tahavad.
Pisut puhanud ja toas süüa vaaritanud, ajasin omale taas "kargu alla" ja läksin tõin peenra serva kive ka. Aga hetkel sain liiga vähe suuri kive - see pisikeste ühtlane rida on kuidagi liiga üksluine, igav ja sobimatu seal hiigelmürakate kõrval. Aga eks edaspidi saab mõned siis suuremate vastu välja vahetada. Ees paremas nurgas olev kivi ja vasakult viimane, suurim, olid seal juba enne.

Pisut luikede pulmamadinat:

Kell 9 õhtul oli päike veel üsna kõrgel:

Sai jälle lõunas käidud

 Möödunud nädalal sai taas kord ette võetud reis lõunasse. Kuna mu gümnasistil (kes, muide, palus mul siin oma matemaatikaõpetajat tervitada ;o)!!!) on nüüd veel vaid 1 eksam ees ja pidulikule lõpetamistseremooniale minnes on auto rahvast täis, oli mõttekas tema meeletult suur killavoor juba nüüd ära koju kolida.
Muidugi käisime taas Muhedikel külas, aga sealne ilu ja tore pererahvas pühib kohe kõik muu peast ja fotokas ununes sootuks autoistmele nukrutsema. Aga sest pole hullu, sest kõike seda ilu saab ikka ju siit vaadata. Aga Muhedikele suured tänud nii kohvi-piruka kui taimede eest (nimekirja näed siit)! Ja veel suured tänud teejuhiste eest, leidsime Juhani puukooli lihtsalt üles.
Sealt oli mul vaja osta üks puuke, mille meie kohaliku algkooli lõpetajad maha istutavad. Ja taaskord oli abi Muhediku nõuannetest, sest tõepoolest olid kadakad kõik väga haiglase olemisega ja ostsin siis parem ühe elupuu Yellow Ribbon. Muule ma suuremat tähelepanu ei pööranud, sest aeg oli napp (rahakott samuti) ja meil veel suured plaanid ees. Siiski smugeldasin kärule 3 kotti Biolani musta mulda, nad olid nimelt sooduspakkumises 3-kaupa ostes. Keit küll midagi kõrval kobises, aga mis mul sellest - mulda oli vaja nii kooli puukesele kui mulle endale ju. Rõõmsalt kärutasin laadungi auto juurde, mis oli...riideid, köögitarbeid ja raamatuid juba kuhjaga täis. Karjatasin üle parkla: "Aga kuhu ma nad panen???", mille peale siis Keit vaikselt iitsatas: "Seda ma ju sulle rääkisin ennist.". Nojah, aga nagu teada, on kõik kõige paremad autod ju ikka kummipuust tehtud ja saime laadungi lahedasti peale laaditud. Ning seadsime suuna järgmise sihtmärgi poole - Tartu Ülikooli botaanikaaeda. Nüüd oli Keit teejuhiks, sest mina käisin seal ning üldse Tartu kesklinnas ringi viimati vist 5-aastasena, kui minu ema ülikoolis õppis. Keitil oli muidugi oma arusaam auto sinna lähistele parkimisest, aga tegelikult oli päris tore Raatuse ühika eest botaanikaaeda ja tagasi jalutada.
Raekoja plats vastu päikest, Keit all paremas nurgas:

 Botaanikaaia väravas võttis meid vastu hoopis vahva palm:

 Pildistasin enda jaoks muidugi palju, aga siia panen ilusamad.
Kolmiklilledest meeldis enim just see valge oma täiusliku lehti kordava õiekujuga:

 Punane oli ka põnev oma kirjute lehtedega, aga õis oli liiga tagasihoidlik:

 Selle punase sarapuu juures meeldis, et ta selliseks puuks oli pügatud, ei mingit metsikut põõsapuhmakat. Aga ma vaatan, mis saab minu omast, kui ta ka ükskord suureks kasvab - puu või põõsas.

 Koerahambad on armsad, neid mul ikka veel pole. Eriti efektne oli see kollane kallakul kasvades:

 

 Aarumid on vist need, mis oma haisvaid kallasarnaseid õisi esmalt õitsetavad, aga itaalia aarumil on ka lehestik väga dekoratiivne, seda tasuks küll tahta:

 Kui ma maja nurga tagant lõpuks tagahoovi poole suundusin, säras lausa hõbedaselt valgelt vastu üks väiksem õievahus puu. Lähemale minnes selgus, et tal hoopiski roosad mandlipuu õied on, aga pisike sildike rippus liiga kaugel pehme kattega peenras, et seda lugeda. Abiks oli fotoka pikk toru, millega sildist pildi tegime ja siis lugesime, et see on jalakalehine mandlipuu. Aga siinkohal toriseks, et tulpidel ja nii mõnelgi muul taimel silte hoopiski juures polnud.

 Need püvililled meeldisid meile mõlemale, eriti kollased. Neid mul ka veel pole.

 Mägisibulad olid küll huvitavates kompositsioonides marmorplaaditükkidega, aga ausalt öelda meeldib mulle küll rohkem, kui nad looduslikult nurgeliste kivitükkidega kokku sobitatud on.

 Selle ROOSA priimula nimi oligi roosa priimula. No roosamat roosat annab otsida!

 Viola orientalis, eesti keeles vaid kannike. Väga harjumatu värv kannikese kohta, aga nii imearmas:

 Nimesilti polnud - kes see kaunis valgeke on? Näoraamat aitas - tegu on kahelehise džefersooniaga Jeffersonia diphylla. Ja vaadake ta erilisi lehti! Ma neid kohe ei märganudki.

 Alpi tulikas on ka imearmas:

 Paar kaunist tulpi:

 

 Sellest iiristeväljast ma tahaks küll pilti ka siis, kui ta õitseb. Vast Tsiil saaks selle mulle teha?

 

 Kas see on mingi kobarpea? Imeilus punase-rohelisekirju puhmas:

 Seda orgu ega paljusid muidki soppe lähemalt uurima enam ei jõudnud. Peab ikka veel tagasi tulema:

 Siia oli lilledest mingi kaunis ornament tehtud, aga selle vaatamiseks torni ehitatud ei olnud. Aga need hüatsindid lausa hullutasid oma lõhnaga!

 Ja need tulbid on minu arust needsamad valged, mis minulgi just samaks hommikuks lahti läinud olid. Kas keegi teab nime?

 See kaunitar oli vist kevadine seahernes - ei pildistanud silti, et küll jääb meelde. Tuhka ta jääb!

 Tagasi jõe kaldal.

 Seal olid vahvad kiik-pingid ka, aga proovida neid ei saanud - kõik olid hõivatud - ning pilt tuli ka vilets, kui ei tea, mis seal on,ei saa aru (ei tahtnud istujaid kohe nina alt pildistada).
Aga see tegelane küll ei pahandanud, kui ta pildile püüti:

Ilus oli ja kogu aeg kumises peas Tartu hümni refrään...