See võrratu Metsik Rannik II

3. päev. Lõuna Orzoga.
Ilmateade lubas terveks reedeseks päevaks vihmasadusid, aga niikuinii oli just sellel päeval meil kokku lepitud lõuna Orzoga ja pikalt restoranisistumine plaanis. Seega, las sajab!
Aga hommikul veel ei sadanudki ja mõtlesime, et teeme ikka tiirukese linna peal. Olin turismiinfopunktist saanud väikese reklaamlehekese (küll ainult katalaanikeelse), kust võis aimata, et just sel hommikul (ja nädala pärast jälle) on kohalikul turul mingi näidiskokkamise üritus. Meie õnneks kasutavad nad selleks inglisekeelset nimetust - showcooking - ega muidu küll poleks aru saanud, mida see lipik pakub. :oD
Aga jah, turule oleks niikuinii tahtnud pilgu peale visata ja sättisimegi siis sammud sinnapoole. Esmalt vaatasime üle letid nii väljas kui sees, ostsime omale pool kilo mureleid ja imetlesime kalalette.

Valik oli väga suur ja hinnad üsna krõbedad. Imestust tekitas sukanõelasuuruste kalakeste müümine (8-15€ kilo) ja lesta kilohind (34-38€).

Tõsi, lest oli meie omast ikka suurem, aga ma ei tea meil ühtegi nii kallist kalaliiki müügil olevat...
Siinkohal on paras välja tuua Tii kommentaar eelmise reisipäeva postituse kohta:
"Vahemere kalavarudega on kehvad lood. On tunnistatud, et 'varud on totaalselt kokku kuivanud'. Pole seal enam õngeturistidel suurt midagi teha ja poeletil on ka kohalikku kala vähe ning kallis. Muuseum ongi siis see koht, kus võib kunagist elavat kalurielu nostalgitseda."
Sukanõelakala kohta küsisin hiljem Orzolt ka. Minu voldikus seda polnudki, ehkki ma isegi nägin rannal jalutades neid paar tükki kaldale uhutuna, aga neid pidi puhastamata jahusse kastetama ja siis rohkes õlis praetama. Kahjuks sel päeval neid selle restorani menüüs polnud, et saaks järgi proovida.

Veel jäi turulettidelt silma peadega jäneserümpade rohkus, mille peale ütles Orzo, et Hispaania on aegade algusest olnud jäneste maa. Leidsin viite ka seda kinnitavale poolsaare foiniikiakeelsele nimele.

Aga kui letid üle vaadatud, selgus, et ürituse alguseni on veel terve tund ja me otsustasime mingi vaiksema kohakese otsida, kus oma mureleid nosida. Suundusime turutagustele tänavatele ja mõne aja pärast oligi eramajade vahel üks väike mäkketõusev roheala.

Isegi pingid olid, aga me eelistasime istuda ühe erilise puu ümber olevale kivist piirdele, kus me kohalikule kassile üritasime selgeks teha, et meil pole liha ega kala, ainult mureleid. Pesin mureleid kotis koos meie pudelist valatud veega loksutades, alles tagasiteel märkasime, et pargi alumises osas oli ka veekraan täiesti olemas. Aga see kulus meile muul otstarbel ära. Koit läks eespool ja üks hetk hoiatas mind, et ma koerasita sisse ei astuks. Hunnik fikseeritud, läks mu pilk ettepoole tema plätudele ja mis ma nägin? :oD Loomulikult oli hoopis tema see, kes oli kuskilt mingi hunniku üles leidnud. Siis oligi rõõm, et olime kraani avastanud. Aga ma pean mainima, et sellistel hetkedel tugevalt reljeefne tald küll rõõmu ei tee (nagu ta pärast vihmamärgadel tänavakividel tegi).
Aga seda puud, mille all me istusime, ma kohapeal välja ei mõelnudki. Kodus millalgi turgatas nagu välk selgest taevast pähe üks puunimi ja selgus, et see ta oligi - mooruspuu.

Kahjuks on siin viljad veel alles pisikesed ja rohelised. Ega ma küll ei tea, kas mul oleks seal pähe tulnud, mis puu see olla võib ja neid proovida julgenud, kui need küpsed oleks olnud. Aga ilus oleks see punamustakirju vaade kindlasti olnud.
Tagasi turule jõudsime ikka veel pisut enne üritust, aga jälgisime mõnuga ka sättimist.

Algul tehti väike intervjuu ka kohalikule raadiole vist. Siis tuli üks neist sama reklaamlipikut jagama ja kuuldes, et me ei katalaani ega hispaania keelest aru ei saa, selgitas pisut plaane. Et kohaliku haigla toitumisnõustaja räägib tervislikust toitumisest ja siis kokkame ja saab toite proovida ka. Seda olin kirjadest juba isegi aru saanud, et see on kalastusmuuseumi korraldatud üritus, aga see oli samas ka turu enda promomiseks, sest alles nüüd märkasin, et turul olid kõigil müüjatel samad põlled, mis ürituse läbiviijatel. Põlledele on kirjutatud "estimo el meu mercat", mis tähendab "ma armastan oma turgu".

Näidiskokkamises praeti kalatükke, mida serveeriti riisi ja oliivõli-sidrunimahla-sibulakastmega, aga eelroaks pakuti hummusedippi porgandi, kurgi ja paprikaga. Pärast pakuti veel ka guiche' ehk pirukat, aga selleks ajaks pidime me juba lahkuma, et oma sõbraga lõunale jõuda. Retseptid saime ka, proovisime ära tõlkida (algul google pilditõlkega ja siis sõnastiku ja intuitsiooni abil korrigeerides, päris naljakas oli).
Hummusedipp köögiviljakangidega:
300 g valmis(küpsetatud, keedetud, hautatud) kikerherneid, ube või läätsesid,
pool küünt küüslauku,
oliivõli,
soola ja pipart,
sidrunimahla,
2 porgandit,
1 seller (ja neil oli ka kurk ning paprika).
Purusta kaunviljad köögikombainis või nuimiksriga, lisa hakitud väike küüslauguküüs ja aeglaselt purustamist jätkates oliivõli, kuni segu muutub paksuks. Maitsesta soola, pipra ja sidrunimahlaga. Serveeri tervislikuks dipikastmeks koos puhastatud ja kangideks lõigatud köögiviljadega.
Kala riisipadjal sidruni-murulaugu-õlikastmega
150 g värske nahaga kalafilee tükke,
keedetud valget riisi,
1 küüslauguküüs,
oliivõli,
soola ja pipart,
sidrunimahla,
murulauku, peterselli või basiilikut.
Klopi õli sisse poole sidruni mahl, sool, pipar ja hakitud maitseroheline, jäta kaste ootele. Kuumuta pannil õli, lisa purustatud küüslauk ja keedetud riis, sega, kuni riis kuumeneb, pane kõrvale. Kuumuta pannil pisut õli, puista sinna natuke jämedat soola ja aseta soolale kalatükid, nahk allpool. Prae kalatükid mõlemalt poolt kuldseks ja serveeri riisipadjal, niristades peale natuke rohelist kastet.
Kanaliha, porru, emmentali juustu ja kreeka pähkliga pirukas (quiche)
1 muretaigen,
250 g peeneks hakitud ja kergelt soolatud kana (sise)fileed,
2 hakitud porrulauku,
soola ja pipart,
oliiviõli,
4 muna,
300 g koort (vedelat),
200 g emmentali juustu,
1 kreeka pähkel,
värsket estragoni.
Sega kana, porru, sool-pipar ja oliiviõli kokku, kuni kõik on ühtlaselt õline, jäta seisma. Vooderda pirukavorm muretaignaga, tee kahvliga augud sisse ja küpseta kuldseks, aga mitte liiga palju, sest teda on vaja veel küpsetada. Klopi munad koorega segamini, maitsesta soola, pipra ja estragoniga. Laota kanamass taignale ja vala koorekastmega üle. Aseta piruka keskele kreeka pähkli poolikud ja puista kõik üle emmentali juustuga. Kui on kiire, küpseta 180°C juures 20-25 minutit, aga kreemisema tulemuse saamiseks 150°C juures tund aega.

Sellised üsna lihtsakoelised retseptid siis. Ah jaa, loomulikult käis iga retsepti lõppu lause, et kõiki tooraineid on mugav samast turult osta. Kas meil ka kuskil turul midagi taolist tehakse? Aga road olid maitsvad ja minu jaoks oli näiteks täielikuks uudiseks see kala praadimise viis - pannile õli sisse sool ja alles siis kala. Proovisin seda juba kodus ka, väga hea oli. Nagu juba mainisin, siis piruka proovimist me kahjuks ära oodata ei jõudnud, sest pidime kokkulepitud ajaks hotelli fuajeesse jõudma.

Orzo viis meid ühte oma kahest lemmikust restoranist - Celler de la Planazza. Restorani nimi tähendab keldrit tühja platsi ääres. Plats ise oli muidugi kõike muud kui tühi - seal oli parkla. Aga mõned ajad tagasi, kui meri veel kõrgem oli, oli see plats tõesti tühi, sest suurvee ajal oli ta üle ujutatud.
Ja siis ta kostitas meid rikkaliku kalamenüüga, seega ka Koidu toiduunistus sai täidetud. Kuid esmalt toodi meile lauale väikesed vorstiviilud ja oliivid näksimiseks. Siis oli eelroogade kord. Kohaliku singi nime ma ei mäleta, siis anšoovised, vahemere rannakarbid ja mingid paneeritud ribad, kelle nime küll ka Orzo mainis, aga mul ei jäänud meelde. Ja muidugi suured roosad krevetid, mis on üks Palamóse visiitkaartidest. Aga olulisim asi eelroogade juures oli vaagen röstitud saiade, küüslauguküünte ja poolikute tomatitega. Orzo rääkis, et enamuses hotellide restoranides serveeritakse seda juba valmistehtult, aga peenemates tuuakse just nii ja siis istub punt hiinlasi selle ümber ega tea mida teha. Noh, meil vedas, sest Orzo demonstreeris meile mõnuga, kuidas tuli võtta saiaviil, hõõruda see tomati lõikepinnaga tugevalt üle, natuke soola lisada ja õli peale niristada. Küüslauku võib ka hõõruda või viilutada juurde, kui soovid.

Pearoaks oli suur valge lihaga kala huvitavate otsekui õlis hautatud kartuliviiludega. Need kartulid on Orzo suured lemmikud, Koidule maitsesid ka väga, aga minu jaoks olid nad pisut liiga kummalise konsistentsiga. Noh, eks mul oli kõht juba eelroogadest üsna täis ja see kala (millist täpselt minu voldikust jälle ei leitud, hmm) oli tõeliselt hea. Eelmisel päeval hotelli restoranis söödud maitsetu kalaga ei andnud seda karvavõrdki võrrelda. Ja siis toodi veel magusamenüü, oeh! Sellega ma olin ka hädas, sest 2 maiust tundusid liiga isuäratavad ja pane siis kaalud nende vahel valima...lõpuks otsustasin mango-passionikreemi kasuks ja see oli tõeliselt mõnus värskendav maius. Katalaani kreemi (mis pidi olema sama mis prantslaste brüleekreem) maitsen järgmisel korral. Jõudsime nimelt otsusele, et sinna läheme vähemasti ühe korra küll veel sööma.
Meie lõunatamise jooksul oli terve aja korralikult sadanud, aga Margarida lahe äärde Orzo lapsepõlvekoju jõudes tulid veel vaid mõned piisad. Tegime veel väikese tiiru linnas, kus Orzo vuristas ette oma vaatamisväärsusi. Mõned jäid meelde ka ;) Aga kahjuks ärimehe ja pereisa kiire elu ei lasknud tal rohkem aega meie jaoks näpistada ja nii jäimegi jälle omapead. No sellise lõuna peale ja vihmasajus oli vaid üks mõistlik asi, mida teha ja seda me ka tegime - pidasime siestat ehk keerasime magama. :oD
Õhtul ütles Koit algul, et tema enam täna ei liigu, aga kui mina ikka heietasin mõtet pikima muuli otsa muna juurest vaadet nautima minna, sest eriti enam ei sadanud, ei pidanud temagi vastu ja otsustas kaasa tulla. Muul osutus muidugi kaugemaks ja pikemaks kui see hotelli aknast vaadates tundus ja nii juhtuski jälle, et suutsin oma mehele plaanitud 5000 sammu asemel üle 12000 organiseerida. Oh mind!
Näe, võrgupuhastamise abitöölistel oli õhtune vahetus alanud. Parempoolsel pildil üks armas kääbuskasvu küpress mingist hekist.

Muulidel jalutades nautisime ninapidi juures kalameeste tööd - ei ole siin kuskil muulil käimine keelatud või sadamad saja luku ja riivi taga. Igasuguseid keelusilte oli küll. Lõbustasime end nende tõlgendamisega. Ja ega kohalikud neist küll väga ei pidanud. Muuli otsas keegi õngitses, muulil jalutati lahtise koeraga jne.

Meie tõlgendused: istudes kala püüda ei tohi, pead jalgu sirutama. Ja kaladel on keelatud sinu konksuga ära minna. Koerakeelusilt on pildistamata jäänud kahjuks.

Aga ega kalad lollid pole - teavad väga hästi, et sadama akvatooriumis on nende püüdmine keelatud. Vaatasin korra üle kaiserva ja sealne vesi kubises suurtest (no ikka kilosed ja suuremad) kaladest. Hea turvaline ju ringi ujuda ja paatide ning köite küljest maiuspalu nokitseda.

Siin käis parasjagu traalvõrgu laevale rullimine:

Värvidega katalaanid ei koonerda, ilusad traallaevad on:

Selliseid võrgukuppe ehk poisid kasutavad ka meie profikalurid, aga, nagu juba ütlesin - ega meil naljalt sadamasse uudistama ei pääse.  Ühesõnaga - kui meiesugustel pisitegijatel on kupu otsas lipud, siis suurtel laevateedel peavad kupud olema ka radarite poolt nähtavad ja sellepärast on neil lipu asemel otsas sellised metallist lehtrisarnased moodustised, mis radarite signaale peegeldavad.

Vaade muulilt tuletornile:

Kui sadam ootab vaid ühtainust laeva, siis sada kajakat sealt sada rõõmu leiab eest...

Vaade meie "kodurannale" muuli tipust. Hotell on kohe suure tornmaja kõrval:

 Ja siin suurendus hotellist endast. Meie toaaken on esimese madala osa paremas nurgas, hotellinime (TRIAS) all. Onju palmi otsas, nagu ütlesin. ;o)

See muna ise ka, mille juurde minemisest ma rääkisin. Eks ta üks muuliotsa märk-poi ole, aga õige ilus teine.

Kai oli turvatud selliste lihtsate betoonplokkidega, ei mingeid harulisi nikerdisi nagu meil. Ei oska öelda, kumb efektiivsem on, aga ilusamad on need harulised vist.

Koerakeelust üleastumise tõestuseks ka üks imearmas "mõmm", kes hea meelega perenaise asemel hoopis meiega oleks jalutanud.

Üks lähipilt hiiglaslikust agaavist (vist ameerika agaav), mida mäekülgedel palju leidus:

Selle 18. sajandist, ilmselt kuskilt sõjalaevalt pärit kahuriga on selline tore lugu, et nägin oma rannapromenaadil ühte kahuritoru ja lugesin kaardi tagaküljelt infot kahuri kohta, mis mingile tänavale paigutati ning arvasingi, et sellest jutt ongi. Aga nüüd äkki kuskilt majanurga tagant üles vaadates (olime sealt ennegi mööda käinud, aga ju vaatasime parajasti teise suunda) avastasime teisegi kahuri. Ja tegelikult just sellest oli seal kaardi taga juttu.

Selle ankru juures on kiri, et see olla kuulunud Palamóse rannikul 1794. aastal uppunud purje-sõjalaevale San Isidoro (eks võis ju kahurgi samale laevale kuuluda)ja see tõsteti välja 3. augustil 1986. aastal. Selle Proa'ga seal sildil on raskem, sest google järgi on see üks katamaraanilaadne veesõiduki tüüp ja mingi fond Buenos Aireses. Võta siis kinni, kas see leiti sellise sõiduriista või selle fondi rahastuse abil...

Mulle tundub, et siin ankru kõrval, promenaadi alguses asuvat purskkaevu ma lõpuks  ei pildistanudki, aga selle ümber olid vastavatest ilmakaartest puhuvate tuulte nimed. Jah, neil on kõigil oma nimi ja eriti keeruliseks teeb asja see, et igas linnas on need nimed omamoodi. Sellised on siis Palamóse tuulte nimed:
Tramuntana - põhjatuul
Gregal - kirdetuul
Llevant - idatuul
Xaloc - kagutuul
Migjorn - lõunatuul
Garbi - edelatuul
Ponent - läänetuul
Mestral - loodetuul.
Ja kui tuultest juba juttu, siis ilmaennustus lubas järgnevateks päevadeks kõva tramuntanat, mis tõepoolest tuligi, aga see oli äärmiselt harjumatu, et see tugev palme painutav põhjatuul oli ülisoe ja mõnus. Kujutage ette, mis meil siin (eriti põhjarannikul) tugeva põhjatuulega on - topi sada vammust selga ja parem ära nina üldse õue pista. :oD

Aga oma jalutuskäigu ja päevaseiklused üldse lõpetasime mõnusasti jäätisekohvikus merevaate ja suurte vahvlituutudega. Njämm!
Ja ikka kogu pildivalikut näeb siit.

See võrratu Metsik Rannik I

Kui puhkusereis kestab täpselt niimitu päeva kui puhkus, juhtubki nii, et kõik hakkavad juba ära unustama, et sa reisil käisid, aga sina pole ikka veel muljeid postitama jõudnud. Liiati, kui see reis on keset kevadsuviselt niigi kiireid aegu, mis tähendab saabumise järel metsikut orav rattas tormamist, et kõigega järje peale saada. Aga nüüd ma siis üritan nende muljetega algust teha.

Kui nüüd Agu Sihvka moodi kõik algusest peale ilusti ära rääkida, siis tegelikult panime oma reisisihi paika juba septembris. Koit käis välja mõtte, et tema tahaks ikkagi minuga kuhugi kaugemale reisile veel minna, kuni tervis veel kannatab. Loomulikult olin mina rõõmuga nõus. Kuna Koit on ka ammu mõlgutanud mõtteid oma internetisõpradele külla minemisest, siis kaalusimegi Barcelona ja Londoni vahel. Inglismaal olime mõlemad korra juba käinud, aga Hispaania oli täiesti vallutamata, seega otsustasimegi kõigepealt Orzoga rääkida. (Orzo on tegelikult me sõbra internetinimi, mitte pärisnimi). Orzol oli meie tuleku üle väga hea meel, olgugi, et ta nii pikalt iseenda plaane ette ei teadnud. Küsisime temalt ka seda, et millal oleks looduse mõttes parim aeg sinna reisida ja saanud vastuseks mai lõpu - juuni alguse, oli meil selge, et sellest tulebki meie 30. pulma-aastapäeva reis. Kuna Koit oli juba piisavalt raha kõrvale pannud, ostsimegi kohe, kui ma ülemuselt loa sain nädal puhkust nii suvehooaja hakul saada, ka lennukipiletid ära. Kõike muud oli siis juba läbi pika talve aega korraldada. Aga niikui hakkasin mõne teema kohta Orzolt nõu küsima, võttis tema kogu asjaajamise oma õlule. Uuris meilt ainult, kus piirkonnas me eelistaks ööbida. Noh, me ei osanud muidugi esiotsa miskit tarka kosta. Teadsin ainult, et pigem kuskil kesklinnast eemal, rahulikumas kohas. Koit leidis googeldades kalastusmuuseumi, mis hakkas talle huvi pakkuma ja nii arvasimegi, et see piirkond võiks siis olla pigem Barcelona kesklinnast põhja poole, et oleks lähem sinna muuseumisse minna. Selle peale broneeriski Orzo meile hotellitoa päris Palamóse linnakesse, muuseumist mõnesaja meetri kaugusele. Oo, see mulle meeldis, sest olin juba silma peale pannud ka samas piirkonnas olevale botaanikaaiale. Tore lugu oli, et kui ma siis millalgi hakkasin Orzolt uurima, kustkandist ta ise pärit on, siis selgus, et just samas linnakeses, Margarida lahe ääres tema sünnikodu ongi.
Mida lähemale reisi aeg jõudis, seda rohkem hakkasime muretsema ja uurima ka transpordivahendeid lennujaamast hotelli. Olime ju lennupileteid ostes arvestanud Barcelonaga ja kella 7 paiku õhtul maandumine tundus täiesti hea lahendusena, aga nüüd oli meil vaja veel vähemasti poolteist tundi edasi reisida. Google pakkus algul kenasti otse lennujaamast väljuvat bussi, aga aja möödudes kaotati viimane väljumisaeg ära ja eelmisele poleks me enam jõudnud. Murelikult kirjutasin jälle Orzole, kes muidugi vastas, et ärgu ma muretsegu - tema korraldab meile piletid. Ja varsti potsatasidki postkasti rongipiletid Gironasse ning natuke hiljem ka sealt edasi viiva taksojuhi kontakt. No mis nii viga reisida, eks! Meie mureks jäi ainult lennujaamast rongijaama jõuda ja selleks anti peaaegu 2 tundi aega, mis oli igati piisav.
Aga oot, me ju polnud veel reisile läinudki...ehkki mõtetes olime juba suures ootusärevuses. Ja kui mu viimasel tööpäeval millalgi lõuna paiku saatis Koit mulle sõnumi, et check-in on tehtud, siis tundsin, et nüüd siis on see uskumatu unelm käes! Kohvrid pakkisin muidugi alles hilisõhtul, sest terve eelnev nädal möödus nagu oraval rattas, vaevu jõudsin lastetuppa voodile mõned vajaminevad asjad kuhjata. Aga sellest polnud hullu, sest meie lennuk väljus alles pärastlõunal ja lasi meil rahulikult kell 9.50 väljuva liinibussiga teele asuda. Muide, lugesime ette ära, et sihtpunkti jõudmiseks peame kasutama 8 transpordivahendit (buss, buss, tramm, lennuk, lennuk, buss, rong, takso). Etteruttavalt võib öelda, et tegelikult oli neid 10, sest Frankfurtis maandus lennuk keset väljakut ja meid veeti bussiga terminali ning Barcelonas juhatati pisut teistmoodi raudteejaama, kui ise olime plaaninud ehk bussi ja jalutuskäigu asemel bussi ja rongiga.

Niisiis, meie "mesinädala" esimene päev. Õnneks oli mul nii palju oidu, et alustasin juba lennujaamas reisimärkmete tegemist ja jätkasin seda kogu reisi jooksul erinevatel jõudehetkedel.

Hommik oli palav. Neeme bussis oli luuk lahti ja õhk liikus, aga täis Loksa buss tahtis pildi taskusse ajada.

Kiired viimased ostud T1 Selveris. Koit sai oma esimese reisimulje, sest tema polnud siin enne käinud. Järgmine reisimulje oli juba mõlemale - trammiga läbi tunneli lennujaama. See on mõnus küll, et nad nii need trammiliinid korraldasid.
Lennujaamas sujus kõik ilusti.
Nojah, Koit kiskus muidugi kõik vestitaskud hoolega kontrollkasti sisse tühjaks ja siis lükkas vesti veel kõige lõppu, mina aga jaotasin kõik asjad kolme kasti vahel laiali ja kui need juba teel, avastasin ka telefoni tagataskust - see tegi siis neljandas kastis üksi lõbusõitu. Oh neid hajameelseid maakaid küll!
Seejärel sooritasin oma esimese ostu Subwayst - ehh, ei sobi mulle see, kui ma pean ise miljoni koostisaine vahel valima ja järjekord minu otsustamisvõimetust peab kannatama. :D Söögid ise olid küll väga maitsvad.
Ah jaa, veel enne pagasi loovutamist kohtusime sõbra Jüriga. Teda oli naine parajasti Kreekasse vedamas.
Peagi saabuski meie värava avanemise aeg, aga mida polnud, oli lennuk. Pika ootamise peale ta siiski saabus, viimased Eestisse reisijad jõudsid väravasse parajasti siis, kui pidi olema meie plaanijärgne väljalend. Aga pardaleminek sujus üsna kiiresti ja juba võitsimegi kümmekond kaotatud minutit tagasi. Meid rahustas piloodi selgitus, et saabudes hilineti, kuna oodati kuskilt teiselt lennult tulijaid - ehk oodatakse meid siis ka Frankfurtis Barcelona lennule samamoodi.
Jõudsimegi kenasti. Frankfurti jaam suur küll, aga juhised selged ja lindid liikumisel abiks. Naljakas oli siin see, et maandumisel nägime ise alles õhus olles jaamahoonet enda kõrvalt möödumas, meie aga tuhisesime kaugele edasi. Siis saigi pärast selle suure valge tiivulise bussiga kogu see maa tagasi kolistatud. Muuseas nägin raja ääres mingeid tulpe ka õitsemas (mis vist ikkagi moonid olid, nii hilja on tulbid ainult meil ju...). Ja lennukist visati välja kaugel keset platsi, aga bussid muidugi ootasid. Märkimisväärne oli veel see, et ühele suuremale Bilbaosse edasireisivale seltskonnale tuli täiesti eraldi buss, sest nende lend juba ootas. See on see tähtis nüanss, et telliksid oma jätkulennu samast firmast. Lufthansat võib üldiselt kiita muidu ka. Lennul pakutud võileivad olid muidugi pisut saepurused, aga eestlase leivamaitse ongi liiga "hea" ja teistega me rahul pole.
Lennuväljal oli tore vaatepilt, mis kahjuks pildil hästi näha pole. Nimelt see lennukinina ees jalutav mees hoidis lennukit köie otsas nagu koera ja nii nad koos oma sihtpunkti poole liikusid. Et kellel mismõõtu lemmikloom on... :oD

Kui Frankfurtini lennates oli ilm pilves ja lendasime vati peal, siis edasilennul sai palju paremini mägesid vaadelda. Nägi nii suuri järvesid kui ka pisut lumiseid mäetippe. Pildil küll veel Rein'i jõgi, mida mööda me õige pikalt lendasime.

 Üks pilverott tahab lennuki tiiba nuusutada:

Ja siis see hetk, kui said kohe aru, et nüüd olemegi Vahemere ääres - seda lummavat helesinist ei aja millegagi segi. :)
Edasi läks kõik juba otsekui lepase reega. Lennukilt maha, pagasilindi juurde ja edasi minnes väljapääsu juurest infoletist üle küsides tuli plaanidesse muutus. Algselt plaanitud bussiga kesklinna sõitmise asemel suunati meid rohelise jaama transfeerbussi peale, mis meid teise terminali juurde viis ja sealt sai õhutunnelit pidi otse Renfe raudteejaama. Muidugi polnud see sama jaam, kust meie Girona rong pidi väljuma, aga sinna ehk peamisesse jaama väljus kohe peale piletiostu ka rong.
Pisut segadust võis rongis olevale turistile tekitada asjaolu, et meie piletil oli vajaliku jaama nimeks Bcn Saint, rong aga teavitas jaama Barna Saint lähenemisest. Õnneks nokkisid meie 12 tundi reisinud pead veel piisavalt, et aru saada 2 erinevast Barcelona lühendist. Abiks oli ka piletimüüja vihje 3 peatusele. Jaamas juhatas abivalmis turvamees meid piirete vahelt otse õigesse sektsiooni ja teavitas ka õige perrooni numbrist, mispeale oli õige koha leidmine jälle lihtne. No ja selle kiirrongi pealt esimeses peatuses välja ronides oli juba teada, et kuskil turvakontrolli taga kella all ootab meid high-level taksojuht Elisabeth. Oli tõesti high level teenindus - info ja lausa piltide vahetamine toimus meil juba mitu päeva enne reisi, seega oli kõik teada ja supsti olimegi tema hoole all. Teel sai veel Elisabethiga mõnusasti kohalikust elust-olust lobiseda ja nii mööduski see viimane 40 minutit sõitu otsekui lennates. Ja vau, milline vaade avanes orgu sõites ümbritsevatele õhtutuledes mägedele! Ja vau, kui uhke hotell! Lisaks saime lubatud basseinivaate asemel siiski merevaatega ülimugava ning avara toa. Sõber Orzo on ikka võrratu!

2. päev.  Esmatutvus Palamósega.

Eelmise väsitava päeva peale magasime nagu notid, aga kummalisel kombel ärkasin täielikult juba kella 6 paiku. Pikutasin küll mõnda aega, aga kangesti kiskus ümbrust avastama ja lõpuks ma enam vastu ei pidanud - algul käisin korraks rõdul, et kajakatega ümbritsetud kalalaeva pildistada, siis lipsasin linde pildistama, lõpuks võtsin kampsuni peale ja istusin kaamera ning käsitööga konkreetselt rõdule ümbrust nautima. 

Koduselt tuttavad kaelustuvid toimetasid rahulikult otse meie rõdu all kasvava palmi lehtede vahel. Mulle ikka meeldib öelda, et me ei käinud palmi all puhkamas, me käisime palmi peal puhkamas. ;o)

 See pikk küünilaadne ehitis pildi keskel ongi kalastusmuuseum:

 Kirikust tuleb juttu edaspidi:

Vasakul on korgitamm, aga parempoolset puud ma polegi täpselt suutnud ära määrata. Igatahes olid tal korraga peal õrnad lillad õied ja ümmargused jahuse olekuga ning mahakukkunult üsna ebameeldivalt lõhnavad tumeoranžid marjad. Ja seda puud oli Palamóses hästi palju, Barcelonas nägin vaid paari. Tii teab: see puu on sirelmeelia - Melia azesarach, kutsutud paljude eri nimedega, muuhulgas ka pärsia sirel ja india helmepuu.

Oi, see rõdul istumine oli mõnus, aga pikapeale hakkas siiski jahe. Muide, telefoni ekraanilt kohalikku ilmateavitust vaadates oli kummaline lugeda +14 (feels like +16), sest meie +14 tundub enamasti ikka pigem +10 või 12na, kuid seal see tõesti just nii oligi.
Kui tuppa tagasi kobisin, ärkas ka juba Koit ja saime oma seikluspäeva alustada. Eks ikka esmalt hotelli hommikusöögiga. Selle parim osa oli meie mõlema meelest magus värskeltpressitud apelsinimahl, aga hästi maitses kõik.

Järgmiseks võtsime plaani kalastusmuuseumi külastuse, aga et sellele lähenedes oli näha suure bussitäie koolilaste sisenemist, otsustasime esialgu ümbruses ringi jalutada ja trügimist vältida. Jalad viisid meid otsekui iseenesest sama maanina tipus oleva tuletorni juurde ja sealt rada mööda alla päris kaldakividele turnima.

 Tuletorni tuulelipult on näha, et see on ehitatud 1957. aastal.

Kõrvalmaja katusel keerlesid mingid kerad päikest vilks-vilks peegeldades. Mõtlesin siis, et kas need on mingid tänapäevased signaaliandjad, aga Koit arvas, et ehk on mingid päikesepatareid hoopis. Noh, tema oli lähemal, sest tegu on hoopis päikese poolt korstnas soojaks köetava ja üles liikuva õhu abil töötava ventilatsioonisüsteemiga.

Oh, mis lahedaid taimi ja tegelasi neil kogu rannikule nime andnud tõeliselt metsikutel karedatel rahnudel leidus! 

Lõpuks olin omadega nii "sees", et laine lõi sabaaluse pooleldi märjaks. Alles siis märkasin, et võiksime edasi minna. Või noh, antud juhul tagasi muuseumi poole. Aga ega me siis sama teed ei läinud, avastasime hoopis kaldajärsakule ehitatud romantilise teeraja. :)

 Üks karvasilm-pikknina viipas rõõmsalt mere poole:

Mauklehti (delosperma) olid kaljud kohati väga tihedalt täis ja neid oli väga mitut värvi. Tii jälle täpsustab: Kevadisi kaljusid ja liivikuid Vahemere ääres katavad oma säravate õitega mauklehe suuremad sugulased: söödav hotentotiviljak Carpobrotus edulis; väga elujõuline ja vallutuslik kuivalemb, meil ei talvitu kindlasti. Aga ma kommenteeriks, et väiksemaid, kelle botaanikaaiast sildilt delospermaks määrasin, kasvab seal kõrvuti nende suurtega ka.

Aga kas see on aaloe? No igatahes julgesin ma selle lehe mahla Koidu jalutuskepist ära hõõrutud randmele määrida ja aitas küll.

 Lahes käis sukeldumiskoolitus:

 Selle taime nime pole ma ka veel kuskilt leidnud, ometi ma tean, et ma peaksin seda teadma... :oD Jälle Tii aitab: See põõsas sai määratud Tiia reisipiltidelt mai alguses ja on jaapani vaiguseemnik - Pittosporum tobira.

Esimese hooga tundus, nagu kogutaks palmilt nagu kaselt mahla, tegelikult selgus, et üks mees toitis-jootis seal kasse.

Aga nüüd olime ringiga tagasi kalastusmuuseumi juures.

Kalastus on siinkandis olulisim elatusallikas juba aastasadu ja nii pole ime, et just siia on tehtud suur kalastusmuuseum. Just see oli ka põhjuseks, miks põhilise ööbimiskoha just siiakanti valisime. Sõber Orzo broneeris selle meile lausa nii, et muuseum paistis otse meie rõdulegi ära. Ja kohe hotelli kõrval kallastel laotavad kalurid oma traalvõrke kuivatamiseks ja parandamiseks laiali. Kui me sealt üle jalutasime, tõmbas Koit mõnusa sõõmu õhku kopsudesse ja õhkas heldinult, et tema lapsepõlv möödus just selliste lõhnade saatel.

Muuseum oli suur ja põhjalik, hästi kasutatav õppeprogrammide läbi viimiseks ja just seda too bussitäis lapsi seal kogeski. Enamuses kohtades olid sildid kenasti 4 keeles (katalaani, hispaania, prantsuse ja inglise), aga esemete lipikud olid ainult katalaani keeles, seega mõnel puhul tuli oma fantaasia appi võtta. No paljud olid muidugi tuntud asjad ja paljud piisavalt hästi aimatavad, aga küsimusi ikka jäi õhku. 

Kuigi ma väga hästi Vahemere elukate hingeelu ei tea, siis võis siinse ranniku reljeefi maketti vaadates siiski aimata, miks just siin kõige parem kalastuspiirkond on - ju siis neile kaladele ja muudele elukatele meeldib just see hästi järskude servadega hirmsügav kanjon, mis ainult siinses lahes on (kõik teised on palju laugemad ja madalamad).

   Köiekeerutamise abivahendid:

Siinses laevatrümmi läbilõikes on minu arust need amforad üsna kahtlaselt paigutatud. Ma tõesti ei mäleta kunagistest ajalootundidest, miks neil sellised peened jalad all olid. Googeldamine ei andnud ka palju muud, kui pildi sellest, kuidas neid jala abil püsivamalt laevatrümmi paigutada saab.

Kui meie röövkalad tunnevad huvi kiiresti ujuvaid väikekalu imiteerivate lantide vastu, siis mingid vahemere tegelased huvituvad pigem peajalgsetest ja nende peibutised näevad välja sellised:

 Päris kalapüügipurjekas:

 Ja laevamakett lastele:

 Selline noorest männist särpa annaks ilmselt meilgi valmis teha:

Hästi vahvaid asju oli seal. Näiteks 3D mudelid erinevatest püügivahenditest või 4 kõrvuti ekraani, kus jooksis sünkroonis videofilm erineva töötsükliga reaalselt praegutoimetavate kalurite elust - hea võrrelda, kes tõusis kell 4 hommikul, kes kell 4 õhtul (et ööpüügile minna). Ja siis ma leidsin veel infoletist põhjalike teatmeteoste vahelt hea käepärase tugeval klantspaberil voldiku, kus sees piltide ja nimedega Vahemere elanikud. See oli mulle küll parim leid, sest juba sel esimesel kividel turnimisel oli mitu küsimust tekkinud, mis nüüd kenasti vastuse said. Ehkki pikapeale selgus, et kõike seal ikkagi sees ei ole. :oP
Muuseumist tulles sõime hotelli restorani rõdul lõunat ja Koit suundus kohalike kommete kohaselt siestat pidama. 

Mina muidugi siinset imelist aega maha magada ei raatsinud. Panin trikoo ja rannakleidi selga ja võtsin tühjakstehtud käsitöökotikese sees telefoni ja uksekaardi kaasa ning läksin hotelliesise liivarannaga tutvuma. Siinkohal tähelepanek, et lisaks suurtele sumadanidele peaks reisil ikka üks väike kotike ka kaasas olema, eriti kui rannahooajal liigud ja taskuid napib. 

Rannaliiv oli karedavõitu - lähtematerjaliks ju needsamad karedad ehk teravaservaliselt murenevad kivimid ja lisaks enamalt jaolt ka üsna jäme, mis takistas tal tihkelt kokku vajumast ja isegi veepiiril kõndides vajusid jalad pahkluuni sisse, seega oli liikumine üsna aeglane. Aga mul oli siht silme ees - minna lähima muuli tippu - ja sinna ma vapralt ka marssisin.

Muul oli neistsamadest karedatest rahnudest tehtud ja selle tippu jõudmine oli paras jalatallamassaaž. Loomulikult viskasin end tipukividel ka käpuli ja kõhuli, et vajalikke pilte põnevatest elukatest saada. Põlved olid veel poole õhtuni punasetäpilised, aga see avastusretk oli seda väärt.:D 

Patella caerulea ehk Rayed Mediterranean limpet (kiirjas Vahemere meritigu?). Need koonusjad mügarikud olid nii vahvad ja nii ilusate mustritega. Hästi kõvasti kivil kinni, aga õige kergelt ikka loksus, kui kõvasti kangutada (vabandust, aga ma pidin ühega proovima).

 Vahemere rannakarpi teavad ilmselt kõik gurmaanid. Aga lihtsalt rannakividelt enam naljalt söögiks sobivas suuruses neid ei leia, poest saad kasvandustes kasvatatuid. Siit võib selle kohta natuke pikemalt lugeda.

Neid kirju spiraalkojaga tigusid pidasin oma voldiku alusel algul Naticarius hebraicus'teks, aga tundub, et kaelakee-teod (necklace shell) nad vist ikkagi ei ole, sest kirjade järgi peaks nad elama 5 meetri sügavusel ja liikuma ringi laia kraena ümber oma karbi lehvides, aga need siin roomasid ringi karbist peaaegu välja tulemata. Ühesõnaga - ma ei tea, kes nad on. Aga see roosakas mets on üks punavetikatest (coral weed) - Corallina meditteranea.

 Seda koda (Hexaplex trunculus ehk Apple murex, kalju-meretigu või miskit sellist tõlgituna) oleks ma hirmsasti omale ka tahtnud, aga ta oli täie elu ja tervise juures, hoolega vetikatesse maskeerunud ja puha. Rannast ühtegi tühja koda ei leidnud kahjuks. Googeldades leidsin, et need teod on oluliseks indigosinise värvi allikaks.

Teine oli ka, samuti täie tervise juures ja punastesse vetikatesse mähitud. Loogiline ju, kui istud punavetikasel kivil. Aga nende kohta lugesin veel, et nad on karjas murdjad ja saaklooma suurus oleneb nende nälja suurusest, brrrr.

Tagasiteel sõin ühe rannakohvikust ostetud mahlapulga ja tulin hotelli basseini ujuma. Olin siin uhkes üksinduses. Kuna rätiku olin tuppa jätnud, aga ilma selleta tilkuvana trepist üles minna ei tohtinud, siis istusin pärast tükk aega basseini serval päikese käes ja kuivasin kuni sain kleidi peale tagasi tõmmata. Aga see oli vahelduseks päris mõnus unelev istumine. Siin olid muidugi madratsitega lamamistoolid ka, aga need olid puude varjus ja ega ma ei teadnud ka, kas sinnagi ilma rätikuta märjalt maanduda tohiks. :oD

Kui Koit ärkas, võtsime ette järgmise seikluse - jalutasime Margarida lahe äärde, kus oli Orzo lapsepõlvekodu. 

Sellest künkast ai kõigil järgnevatel päevadel me lemmikkoht, kus pingil istudes vaadet nautida ja jalgu puhata. See lihtsalt oli selline koht, kuhu kõik teed viisid. ;o)

Teekonna lõpuosa läbisime pikema matkaraja algusosas, mis kulges kaljuserval kaktuste vahel.

See foto Koidust meenutab mulle millegipärast neid vanaaegseid seiklevate teadlaste matkapilte. Kaabu ja kepp ja poos...ainult mingi plastpudel ja triibuline t-särk rikuvad asja ära ;o)

Nii äge oli seal turnida ja alla vaadata. 

Cala Dels Pots oli väike lahesopike enne Margarida lahte ja seal läks siksakis serpentiinina väike rajake ka alla lahe äärde. Vaatasime kohe, et kui sama rada tagasi tuleme, siis läheme ka sinna alla.

Selline armas koht see Cala Margarida ehk Margarida laht:

Kui mägedevahelised tänavad lõppevad iirdemüüridega, peavad seal olema ka vihmavee äravoolutorud, meie jaoks kohe eriti kummaliselt suured. Aga sellest äravoolamisest tuleb veel juttu.

Algul oli plaan ujuma minna Margarida lahe ääres, aga seal olid üsna ebamugavas suuruses kivid ja, mis veelgi olulisem, koduuksed päris rannal. Ei olnud eriti tahtmist päris teiste õuel ka ujuma minna. Aga kaljuserva juurest käisin pisikesi süsimusta kivimi ümaraservaliseks lihvitud tükke küll koukimas.

Siis ronisimegi mööda tuldud mägirada tagasi ja laskusime kõrvallahte, kus otsustasime ikka ujumas ka ära käia.

 Aalujaid ma juba hullutasin selle mõistatusega. Nimelt kes või mis on alumisel pildil?

Vasakpoolne peaks olema keskmine teeleht ja parempoolset kõrrelist olen lillepoodides vist näinud ka, udunummid pähikud.

Nagu kaktustest ja iileksitest (neid kohtasin küll alles hiljem) veel vähe oleks - ka selliseid suurte kidadega ja odajate lehtedega vääntaimi oli siin-seal. Ega sellistes kohtades just eriti rajalt välja astuda ei tahaks...

Vesi oli jahedavõitu, seega pikemalt sulistama ei jäänud, aga mõned tõmbed ikka tegime. Hommikul muuseumist saadud info põhjal maitsesime vee ära ka - no küll oli ikka soolane, lausa nagu silgusoolvesi kohe. Ja muidugi uurisin-puurisin ma jälle neid põnevaid rannakivide elukaid.

 Pilt ei ole tagurpidi - just niimoodi kiviääre all peidus need määramata spiraalteod olidki:

Need terakesed mererohu küljes meenutasid ilusat helmekeed. Kahjuks tuvastada ei oska.

Aga need pisikesed kõrvakesed kuuluvad küll Padina pavonicale ehk paabulinnusabale  (Peacock's tail), mis on ka üks vetikas.

Just selle kivi küljes, kus ma riideid vahetasin, oli ka üks eriti äge imeilus punane narmaline tegelane. Vaatasin siis pärast oma uuest uhkest voldikust järgi, et tegu oli helmes-ülase (beadlet anemone) ehk meritomatiga (el tomate de mar), ladina nimega Actinia equina.

Seal rannaklibul olid ka ühed paberõhukeseks kuivanud roosakad ja triibulised ovaalsed liistakud, mida pidasin kuskilt ülalt alla pudenenud õiekroonlehtedeks, aga voldikust vee-elukaid vaadates jäi silma hoopis selline tegelane nagu roosa lameuss (pink flatworm), ladina nimega Prostheceraeus roseus. Need liistakud olid kangesti sedamoodi, nagu võiks nad olla lainete poolt kaldale uhutud ja seal siis ära kuivanud. Ainult et...ma pole kindel, kas üks limune võib ikka suuremaks kuivada kui ta tegelikkuses on, sest kirjade järgi on need tegelased kuni 2-sentimeetrised, aga minu liistakud olid pigem 4 cm. Pilti ma neist kahjuks ei teinud ja nii peabki ainult arvama jääma. Aga googeldades leidsin nende kohta põneva loo. Nimelt on nad hermafrodiidid ehk mõlemasoolised, aga siiski tahavad kõik neist olla just isased. Nii näebki nende "seksielu" välja nii, et mõlemad partnerid kaklevad oma mõõgasarnaste peenistega, mida on kummalgi 2 tk, kuni kiireim ja osavaim suudab enda oma teise sisse suruda ja kaotaja peab siis emase eluga ehk munade kandmisega leppima. Karm värk! (Leidsin selle loo juba reisil olles telefonis otsides, nüüd kodus ma seda enam viitamiseks leida ei suuda, osadel lehtedel on ka mingi veateade. Aga ausõna - ise ma seda välja ei mõelnud!)

Nojah, nüüd jäin sinna veeleustikku toppama, aga ega meil sellesse õhtusse enam palju rohkem ei mahtunudki - tagasiteel jalutasime Santa Maria del Mar kiriku juurest läbi ning maandusime Placa Murada äärsel vaateplatvormil, kus tassikese teega vaadet nautisime. Kiriku kohta kuulsime hiljem Orzolt, et algselt oli ümbruskonnal väike kaugele peitunud kirik, aga linn tahtis, et kirik paistaks ka merele kaluritele kätte ja ehitas teise kõrge torniga ja kõrge koha peale. Nüüd ongi, et väike kirik kuulub kirikule, aga suur hoopiski linnale. Muide, kiriku kell lööb argipäeva hommikul 7 korda ja alles seejärel tohivad kalapaadid sadama akvatooriumist välja sõita. 

Taustal linna kirik Santa Maria del Mar:

 

 Kohe kõrghoone taga on meie hotell:

Kui meie hotelli juures oli suur kalastussadam, siis see on siin uus turisti- või jahisadam. Suured kruiisilaevad maabuvad kalasadama kõrvalkai juures (hiljem näete).

 Vanast kloostrist on alles veel vaid mõned värava- ja müürijupid.

 Tundmatu sasipea:

 Kõige uhkem bugenvillea, mida ma kogu reisi jooksul kohtasin. Neid oli seal muidu palju.

 Põõsa tegelikud õied said nähtavaks alles päris ninapidi juurde minnes.

Placa Murada äärse platvormi kohta on kohalikul kaardil öeldud, et see on olnud kahele kuulsale kunstnikule lemmik-vaateplatsiks ja üks neist oli ka sealsel skulptuur-pingil kujutatud. Aga seda vaadet siit alla ma vist ei pildistanudki....

Pilte on tegelikult palju rohkem, kui kellelgi on isu kõiki vaadata, siis neid näeb siit. Aga hoiatan, et nad pole päris ajalises järjestuses, on kaamerapildid ja telefonide pildid kõik segi. 

Aga teistele lohutuseks, et järgmised päevad on natuke lühemad, sest suurem osa taimi ja ka vaateid on ju juba nähtud.