Aasta tagasi otsustasime, et põrutame tänavu oktoobri alguses Kreetale, noh et minu poolt sajandit tuleb ikka väärikalt tähistada. Mingist koroonast polnud siis veel aimugi ja broneerisime ning isegi maksime reisi ka kohe ära. Siis sai kogu kevad ja kasvava entusiasmiga pool suve loodetud, et see pandeemia vaibub selleks ajaks ja meie reis ikka toimub. Sügise alguseks aga muutus meie lootus hoopis vastupidiseks. Jõudsime isegi nii kaugele, et tahtsime reisi päris tühistada. Paraku oleks me seda omaalgatuslikult tehes kaotanud selleks ajaks vist 60% makstud rahast. Niisiis kogusime kõik oma julguseraasud kokku, varusime maske ja desovahendit, tõime omale raamatukogust lugemist, aga ise vaikselt ikka lootsime, et äkki jäetakse ära.
Varuplaan oli meil ka valmis mõeldud - minna siis Haapsallu 5 päevaks oma tervist turgutama (ikkagi nüüd mõlemad juba pool sajandit siin ilmas omi luid-liikmeid kulutanud ju). Viimase nädala algul aga potsatasid meie postkasti lennupiletid, siis igasugused terviseankeedid ja muu värk. Siis lisandus kogu muule muretsemisele veel ka see, et kas me oleme ikka piisavalt terved, et meid üldse lennule lastakse ja ega ometi Kreetal ei tule kõik need 7 ööd-päeva hotellitoa seinte vahel kükitada. Ja siis tuli 2 päeva enne väljalendu teade, et reis ikkagi tühistatakse. Ma ei oskagi takkajärgi kirjeldada kogu seda emotsioonide virr-varri, mis meid kogu selle protsessi juures saatis.
Aga igatahes ei vajanud me sugugi sõprade lohutusi, et soojamaareis ära jäi - lõpptulemusega olime tegelikult ikka väga rahul ja ostsime omale kärmelt tuusikud Lainesse. Nojah, kui nüüd see tagasimakse muidugi ka laekub ükskord.
Aga olgu sellega kuidas on, nüüd kiidan teile hoopis meie ülimalt suurepärast puhkust Haapsalus spa-hotellis Laine. Mõnusalt rahulik õhkkond, asjalik arst ja imetore personal, suurepärased hoolitsused, maitsvad toidud ja söö end kasvõi lõhki (njah, kojusaabumisel nähtud kaalunumbrit ma küll enam kunagi näha ei taha). Ilmadega meil ka vedas. Minnes küll sadas, aga kõik ülejäänud sajud ja tormid jäid kuhugi öö- ja spaatundidesse, suurema enamuse ajast olid ilmad mõnusad. Ja muide, lisaks imetabasele loojangule saime oma kreetaliku 24-kraadise päikesepäeva seal ka kätte (sest teadupärast oli 5. oktoobril just Haapsalus kogu Eesti selle päeva soojarekordiks just see number). Tõepoolest, oktoobrialguse ilmaks seda küll pidada ei saa. :oP
4. oktoobri õhtul me väljas ei käinud, sest ilm oli märg ja tormine ning meie kogu sest reisidemahtrast parasjagu väsinud. Saun, õhtusöök, väike tee kohvikus ja vajusimegi mõnusalt linade vahele puhkust nautima.
5. oktoobril algas päev arstliku ristküsitluse ja hoolduste jagamisega. Siis käisime kiiruga poes, sest üks tibatilluke puudus oli hotellitoas siiski, nimelt polnud seal piisavalt pistikupesasid tänapäevaselt elektroonilistele inimestele. Lisaks selgus saunaskäigul ka tõik, et Koidu ujumispüksid olid oma pensioniikka jõudnud ja end mõnuga lõdvaks lasknud. Õnneks saime kaubamajast nii pikendusjuhtme kui nooruslikult trimmis ujumispüksid ja elu oli jälle lill.
Päeval tegime hoolitsuste vahel pisikese põike promenaadile linde uudistama.
Kormoranid:
Naerukajakas:
Jääkoskel:
Peale õhtusööki aga otsustasime seda imeliselt ilusat ilma nautima minna ja tegime Väikesele Viigile tiiru peale.
Lilleklump Cyrillus Kreegi monumendi ees:
Ülevoolavad lillepotid ühe villa väravas:
Sünnipäevahommikune väike tiir.
Esmalt köitis mu pilku üks maasikapeenar:
Seejärel üks iidvana leinajalakas hetkel söötis seisval krundil.
Mis õrnade õitega taim see purskkaevu juures haljasalal olla võib?
Lossihoovile me seekord ei läinud - kõigil viimastel kordadel on seal käidud.
Jalutasime ja arutasime, et hirmus tore oleks pensionipõli Haapsalus veeta. Ühes sellises armsas majakeses näiteks:
Veel hoovidesse kiikamisi:
Linnuvaatlustorni ronisime ka (küll seal oli tol hommikul tuuline).
Jääkaru väravas:
Laugud:
Õhtul käisime natuke Soffas tähistamas:
7. oktoobri õhtul võtsime suuna jahisadamale.
Esmalt aga püüdsin pildile ühe Haapsalu liinibussidest - sellised lõbusalt rohelised nad on, osad ka väiksemad.
Tagasiteel istusime ühe saarepuu alla pingile apelsini sööma ja siis seda suurt oksa vaadates tekkis kange tahtmine sinna otsa ronida. Arutlesime küll, et ega see ilmselt avalikus linnaruumis ilus tegevus pole, aga kiusatus oli liiga suur ja oks piisavalt võimas, et talle see mingit ohtu ei kujutanud. Mina Koidule ülesronimiseks "pätti teha" ei saanud ja tema pidi leppima ainult kõõlumisega, aga mul vedas rohkem. Ehh, öeldakse ju, et vanainimesed lähevad lapseks tagasi. Noh, kohe näha, et olime nüüdseks mõlemad juba teises poolsajandis omadega. :oD
Järgmisel päeval oli Koidul liiga palju hooldusi ja mina läksin vahepeal hoopis sõber Ilmariga väikesele õuetuurile. Seekord tegime tiiru raudteejaamani, aga oli minulgi paus liialt lühike ja muuseumit lähemalt uurida ei jõudnud.
Vapper vanaproua Väikeses Viigis ujumas. Imetlen neid, kes suudavad, minul on see temperatuuritaluvus ajaga ainult hullemaks läinud. Sel suvelgi suutsin vaid loetud korrad ujuma minna ja pisutki külmem vesi võtab juba jalad kohe krampi.
Ma ei saa aru, mis teema minul nende kosmostega on. Vaatasin Haapsalus - kasvavad ülitihedalt kastides, suvalistel tööstuslikel tühermaadel ja olematutes kivipragudes nagu tokkroosid Taanis, suured ja õisi täis. Minul õitses tänavu 2 20-sentimeetri kõrgust äbarikku ja paar tükki, mis rammusama koha peale said, kasvatasid koletu "tillipuhma", aga õitsema pole siiamaani hakanud.
Tore tuulelipp:
Hallhaigur:
Kasutasime minu kaamerat pikksilmana, et vaadata, kas see valge monstrum ülemere rannas on maja või laev. Tundus nii kummalise kujuga olevat, et pisikesel kaameraekraanil ei osanudki kohe arvata. Aga hiljem kodus vaatasin kaarti ja üritasin meenutada, kus me seda nägime ja leidsin ka vastuse, tegemist on Vormsi praamiga Ormsö ja kõrval on
Sviby sadam. Ehh, eelmisel suvel ju sõitsin ise ka selle praamiga
sinna, aga tol hetkel üldse ei taibanud.
Teise nurga alt vaade nõukaaegsele tööstuskompleksile Vasikaholmil, mida jahisadamas käies üle Suure Viigi vaatasime.
Kalamehi leidus peaaegu igal nurgal.
Võsa-vööttigu Läänemaa terviseteel trenni tegemas:
Raudteejaamast ikka ka üks pilt.
Viimast õhtut tähistasime Viigi kohvikus. Sealne maasikasupp oli imeliselt maitsev, fondant muidugi ka.
Veel mõned pildid hotellist. Meie jäime oma puhkusega väga rahule ja soovitame soojalt kõigile.
Hommikumantlid on piisavalt suured, et ka suurem mees end mugavalt tunneks. Mina muidugi seevastu pidin trepist käies hõlmad omale kaenlasse korjama, et ninali ei käiks. Ahjaa, me olimegi, muide, nii tublid, et ainsad korrad kui lifti kasutasime, olidki ainult kogu oma kotihunnikutega sisse ja välja kolides, kõik ülejäänud korrad kasutasime ainult treppe ja trenn oli päris arvestatav.
Hotelli kohvikus jäätisega maiustamas:
Hommikune rootsi laud oli väga rikkalik. Tõsi, mõnel päeval oli valik pisut väiksem ka (aga siin pildil on ainult fragment kalavalikust). Ja üldse olid söögid maitsvad ja milline luksus lihtsalt minna ja tõsta endale söögid ette, ei mingit kokkamist ega koristamist, tõeline puhkus!
Meie toas oli selline armas jääkoskla poja pilt:
Haapsalu sanatoorset ajalugu sümboliseeriv Kepimurdja skulptuur oli otse meie akende all.
Oma kaasavõetud heegeltöö sain ka valmis. Haapsalus valminud sall, oleks nagu tahtmine öelda ta kohta Haapsalu sall, aga paraku on see nimi broneeritud märksa meisterlikumale käsitööle. Las ta siis olla Laine sall.
Ohh, ma juba igatsen sinna tagasi...
