Vaatasime porri ;)

Käisime pühapäeval kahekesi metsas ja mere ääres hulkumas. Eesmärk oli valge kivi juures käia ja sealtkandist musta pässikut otsida. Eesmärk sai täidetud, aga lisaks leidsime ka maitsvaid söögiseeni ja nägime porri. Mõnus päikeseline päev ka - no mis sa, hing, veel tahta oskad.

Algamas on sammalde ja samblike tähetunnid:

Ja siin see porr ongi. Ülimalt vilgas puutüvedel ringi lippaja, teravat pilti oli temast üsna võimatu saada. Ausalt öelda oli see esimene kord, kus ma teda teadlikult kohtasin. St ma ei välista, et olen teda ennegi märganud, aga toona ei osanud arvata, kellega tegu. Võisin arvata, et tegu on märksa tavalisema puutüvel ronijaga ehk puukoristajaga. Aga ajapikku olen ikka natuke rohkem linde ära tundma hakanud. :o)

Järgmine tegelane pole enam ammu mingi "leid". Seda meiekandi ainust ungrukolla põõsast käin mitu korda aastas kiivalt jälgimas, aga ei taha ta eriti suuremaks kasvada ega paljuneda. Samas midagi pahasti nagu ka ei ole. 

Järgmine varandus - puidu-sametkõrges - ilmutab end ainult külmadel talvekuudel ja on väga maitsev kohe-pannile-seen. Koos mõne leitud hariliku kukeseenega saime maitsva suupiste õhtuseks maiustamiseks. Teoreetiliselt peaks veel lehter-kukeseeni ka leiduma, aga sarapuude alused on paksult lehti täis ja need seened maitsevad ka mitmetele metsaelanikele, seepärast sain nende kasvukoha põgusa ülevaatamise tulemusel vaid ühe tillukese lehter-kukeseene.

Aga kui nüüd puidu-sametkõrgesest lähemalt rääkida, siis kasvab ta alati puidul (nii elusal kui surnul), oluliseks määramistunnuseks on tume sametine jalg ja, nagu juba mainisin, külmad talvekuud. Head isu!

Kännukatik kui vääriselupaiga tunnusliik sai jälle  PlutoF andmebaasi kirja pandud:

See seen on ilmselt kollane bisporell:

Siis leidsime oma eesmärgi ehk musta pässiku ka, aga suures korilusetuhinas jäi see ülisuur isend üles pildistamata. Ma ei teagi, palju ta toorena kaalus, aga kuivatatud pulbrit (2 päeva hakkisin) sai kokku üle 650 grammi. Jagub nüüd tükiks ajaks nii omale kui sõpradele. 

Seejärel oli aeg valgel kivil pisikest piknikku pidada:

Ja edasi  või õigemini tagasi otsustasime juba mereäärt pidi minna.

Võrseskulptuur pilliroo vahel:

Ei ole adruvallid, peenemate meretaimede vallid on hoopis. Selliseid oleks päris mõnus kapsamaasse rammuandmiseks kaevata. Õnneks kodust ja teedest kaugel ja kapsamaad mul ka pole. Nautisime siis lihtsalt veel skulptuure.

Eestis epifüüte üldiselt ei leidu, aga vahel mõni eksinu ikka puu otsas kanda kinnitab.See siin on üks erilisemaid leide - ilmselt harilik võsalill umbes pooleteise meetri kõrgusel saare tüvepraos. Eks need vallatud meretuuled seal rannas seemneid lennutasid ja lisaks niiskust jagasid ja nii ta seal lokkab.

Kohe saare kõrval oli aga võimas ja imeilus kask.

Rannakadakas oli küll marikäbisid täis, aga üsna kuivanud nässakad olid.

Ja lõppu üks kole leid ka - mingi värvireostus rannas. Seda laiutas seal ikka päris pikal ranna-alal. :o( 

Kui see koledus välja jätta, siis üldiselt oli ikka superlahe ja leiduderikas matk, ilm ka super.

Kraavikalda ja teeserva pilgupüüdjad 14. novembril

Tegin täna üle pika aja ühe pisut pikema (17km) ringi jalgrattaga. Läksin läbi Ihasalu Jõesuu rippsillale ja tagasi tulin otse mööda Neeme teed. Minu rattasõidud ei ole muidugi võrreldavadki enamike ratturite sõitudega, sest trandulett on mul selline korralik vanamemme lillekorvikesega tugitool, tempo aeglane niigi ja siis ronin ka iga 5-20 meetri tagant rattalt maha, et midagi pildilstada. Ausalt öelda võtsin suvel küll paar korda ette ühe jutiga tempoka sõidu, aga see ei sobi mulle kohe absoluutselt, sest isegi sellise istuvas asendis rattaga, kus käed ainult moepärast lenksule toetuvad, suudavad nad mul pika pausideta sõidu ajal tugevalt surisema hakata (ehk maakeeli öeldes surevad ära). Aga niimoodi pausitades saan ka mina end natuke liigutatud. Ja palju toredam on niimoodi ka. 

Täna oli esimene paus kohe enne Ihasallu jõudmist kui kraavipervelt mu lemmikvärv vastu karjus. Ja see vallandas minus täieliku hasardi - korjata pildipurki kõik teel kohatud metsikud õitsejad. No muidugi mitte kõik õied, aga kõik erinevad liigid. Ja uskuge või mitte, neid tuli kokku kolmkümmend. Seda aktsiooni alustades arvasin, et äkki kümmekond saan ikka kokku. Vot siis. Kusjuures enamust neid nägin ikka mitmetes kohtades või samas kohas hulganisti. Tõlkjas, kurereha ja suureõieline kellukas olid ainsatena vaid ühe isendiga esindatud. 

Koju jõudes lugesin oma peenardes õitsejad ka kokku ja sain ka 30 ainult tänu sellele, et erinevad priimula- ja roosisordid ka eraldi lugesin. Kuu alguses oli aias see number veel 48, nende kohta postitasin näoraamatusse albumi (sest siin blogis oli sel hetkel Haapsalu postitus veel pooleli).

Aga nüüd siis tänased looduslikud õitsejad. Kõiki ma liigini määrata ei üritanud, kui enamus taimest juba surnud, on see kohati päris raske, aga perekonnad peaks küll paigas olema. Tõsi, nende hulgas on mõned inimkaaslejad, aga siiski sellised, mis juba ammu metsistunud on (kirikakar näiteks). Samas kui Jõesuus teeserva lilleklumbis õitsenud ahtalehine peiulill minu kollektsiooni ei pääsenud.

Punane pusurohi:

Harilik äiatar:

Ümaralehine kellukas:

Tulikas:

Harilik tõlkjas:

Valge pusurohi:

Valge iminõges (üks ohtramaid):

Ussikeel:

Harilik raudrohi (kõige arvukam):

Väikeseõieline lemmalts:

Kare piimohakas:

Harilik ristirohi:

Oras-tähthein (päris 100% kindel ei ole):

Kassiristik. Tema puhul on muidugi raske vahet teha, kas õis on juba ära õitsenud või mitte, aga mulle küll tundus, et seal viljanuttide vahel oli ka noori õisi:

Kurereha, ilmselt verev:

Harilik põisrohi:

Ristik. Enamus neist olid aasristikud (lehe keskel hele kolmnurk), aga üldse ei välista, et osad neist võisid olla ka keskmised või punased ristikud või hoopis mingid hübriidid. Kergliiklustee ehituse ja sellejärgse haljastamisega on meile siia igasuguseid (põllu-)muldasid teeservadesse toodud.

Hall kogelejarohi:

Mingi koeratubakas, liiv-koeratubakas ehk:

Harilik härjasilm:

Kerakellukas. Tema tundsin ära peamiselt äraõitsenud oksa järgi. Hiljem nägin ilusamate õitega isendit ka, aga hoog oli sees ja pilt jäi tegemata.

Kirikakar:

Karvane võõrkakar:

Mailane, ilmselt pärsia mailane:

Kas hambune või verev iminõges:

Karutubakas:

Suureõieline kellukas:

Valge mesikas:

Kesalill:

Longus põisrohi:

Kas mõni vaarikas ka veel õitses, seda ma ei tea, sest minu silmad olid ainult viljadele naelutatud:

Lodjapuu marjad püüdsid ka pilku. loomulikult oli ka kibuvitsamarju, aga neid ma seekord ei pildistanud.

Jõesuu rippsild (ja üks kepikõndi tegev härra):

Teiselpool jõge käis ka kõva sportimine. Golfimängijatele on ilmselt selline soe sügis samuti väga meeltmööda.