Esmaspäev, 16. jaanuar
Jälle linnakontori nädal. Hommik oli tuuline, aga soe (noh, suhteliselt). Sillavahe jää oli ühe suure paneelina terve, aga ääred olid lahti ja veetase oli ka üsna kõrge (umbes 60-65cm üle nulli). Ruhe jalgvärav oli korda tehtud, aga selle sulguriks oli üks nipukas nii tihkelt kokku tõmmatud, et raske oli seda maha ja veel raskem pärast peale tagasi tõmmata - märg puit määris kindad ka ära. Oma viga muidugi, et seda kindaga tegin, paljakäsi oleks kahjud väiksemad olnud.
Õhtul bussile tulles kammisin natuke Viru ümbruse kaubandust. Südameapteeki ei leidnudki (mul on mingid boonused seal aegumas), arvutipoe ikka leidsin ja sain ka Koidu tellitud pudeli õhku sealt kätte. Viru keskuse lillepood (ja mitmed muud poed ka) on suletud, sest seal otsas tehakse jälle remonti või suisa ümberehitust, Rimis oli aga lillevalik nadimast nadim. Ja üldse pole kesklinnast (ega ka mujalt enamustest poekettidest) kuskilt saada lihtsamaid odavaid puuviljalisandiga musti teesid (mida Koit vajab kombutcha jaoks). Huhh, kuidas mulle ei meeldi see kesklinna kaubandus, aga mujale ma oma bussiga töölkäimistel ei jõua. Ja üldse on kõik poeketid mind ärritama hakanud oma pidevate ümbertõstmise, tootevalikute muutmiste (ikka kallimate ja viletsamate suunas) ja muu juraga. Noh, reede öösel ei suutnud ma Prismast isegi lihtlabast lukuõli leida. Ilmselt on asi hoopis minus - mingi kapriisne vinguv ja kõike kiiresti tahtev vanamutt, kes ei oska poodlemist nautida ja selleks aega võtta.
Poeteemast ei pääsenud ma õhtul koduski, sest aeg oli Rimist ära tellida nii enda kui Astridi nädalakaubad, et nädalavahetuseks ikka tarneaegu veel saada. Ja muidugi kirusin jälle nii kaubavaliku kui IT-lahenduste osa, aga siiski olen õnnelik, et on võimalus e-poest ära tellida kõik suuremad iganädalased kaubakuhjad, sest ma enam tõesti ei kujuta ette, et ma kõige selle järele kaubareise korraldaks ja kõike kärusse, kärust autosse, autost tuppa ise kangutaksin. Tekiks vaid kunagi mu unistuste e-pood, kus on saadaval kõike, liigitused on loogilised ja leidmine lihtne, tarneaegu leidub nii hommikusse kui õhtusse, kord juba tehtud tellimusele on võimalik hiljem kaupu juurde lisada jne jne. Praegu on igal poel neist omadustest vaid erinev murdosa. Oeh, no nüüd jäin küll pikalt targutama, aitab tänaseks sellest vingumisest.
Teisipäev, 17. jaanuar
Hommik võttis mind vastu kaanetatud loikude ja glasuuritud asfaldiga. Kuna lumi oli enamuses sulanud, siis oli Ajataguse tee vahepealt kottpime, aga kaugemale jõudes paistis üle metsa tugevalt Tallinna kuma ja pärast teisele poole randa jõudes oli ka Helsingi tulesid üsna hästi näha, nende ees Aksi juures aga ilutses uhkelt tuledes (kruiisi)laev. Ka Rammu ja Koipsi vahel (kuskil Labikari juures) tundus olevat midagi muud peale sealse põhjatoodri, mis peaks valgelt vilkuma, aga mulle säras vastu pidev punane tuluke. Ju ta mingi (merepatrulli?) alus oli. Kui juba bussipeatuse juures edasi-tagasi kõndides aega parajaks tegin, näidati pilvepraost õhukeseks kulunud kuusirpi ka. Ja bussipeatuse ees asfaldil oli mingi kummaline lumering.
Õhtul taipasin kontori juurest bussi istudes järgi vaadata, kus asuvad Südameapteegid ja selgus, et ega tõesti, kesklinnas neid ei olegi, lähim ja sobivaim asus Tõnismäel. Seega ronisin bussist Kosmose juures maha ja kablutasin üle Tõnismäe ning kulutasin oma aeguvad boonused ilusti ära. Sõitsin seejärel trolliga paar peatust ja jõudsin Kaubamajast veel kapsapea kaenlasse haarata. Ja lõpuks jäi ikkagi aega rohkem kui küll bussipeatusesse ümber majaplokkide suurema ringiga lonkida. See aeg on ikka üks naljakas asi, sest kulgeb väga erineva kiirusega.
Koju jõudes selgus, et maha on sadanud üsna märgatav lumekihike, rookimist siiski vaja ei olnud.
Täna oli telekavaba õhtu, sest Koit polnud bridžile lahkudes mulle telekat käima jätnud (kuna olin eile maininud, et pean midagi arvutis tegema) ja ise ma kogu seda keerulist pakettide süsteemi hallata ei suuda. Seega ei jäänudki muud üle kui see KÜ laenu eelpäring kokku panna ja panka ära saata. Noh, tegelikult on see muidugi väga hea, et see tehtud sai. :) Leidsin sellega seoses ka ühe segaduse, mida on nüüd vaja lahti harutama hakata. Oeh. Noh ja aastaaruanne tuleb ka kokku panna, sest kui tahame juba märtsiks laenu võtta, siis peavad kõik aastaaruanded ja uued eelarved ka paigas ja kinnitatud olema. Seega jõudu tööle mulle!
Kolmapäev, 18. jaanuar
Hommikuks oli lumi jälle läinud. Otsustasin minna läbi vana lasteaia taguse metsa, ehkki natuke pelgasin, et see on kottpime (lampe ma ei kasuta, silmad peavad harjuma). Ei olnud, sest rada oli jääks trambitud ja see helendas natuke. Muidugi oli see jälle teisest küljest probleemiks, sest sinna peale ei saanud libeduse pärast astuda. Ukerdasin servadel ja jäin püsti.
Koit saatis oma hommikuselt jalutuskäigult pilte - sillavahel hulpisid vaid mõned suuremad jääplaadid, aga kaaneks seda enam pidada ei saanud.
Õhtusel bussileminekul lonkisin jälle ümber majade ja põikasin ka Tartu maantee alguses asuvale liiklussaarekesele, sest märkasin seal mingit infotahvlit. Selgus, et oli tore teave Härjapea jõe kohta ja pisike sümboolne jupike jõesängi ka.
Pank saatis laenu päringule vastuse ja tingimused on ikka niivõrd karmid, et meie pensionäride maja sellele vist vastu ei pea. Masendus on peal ja mõtted keerlevad ummikus.
Neljapäev, 19. jaanuar
Ärgates oli akna taga jälle lumemöll.
Arvasin, et mis see lumi mulle ikka teeb, lähen teen ikka tiiru sadamast läbi. Aga see lumi oli selline märg ja tihe jälle. Sillavahelt oli kaas täiesti ära lammutatud, Ruhe all ratsutasid suured vahujänesed ähvardavalt mühisevatel laineharjadel. Märkasin, et Pärituule arenduse kõige teepoolsemale majale on ka juba sarikaid paigaldama hakatud. Kuni kõndisin, oli täiesti mõnus olla (va prillid, mis kohati läbi ei paistnud), aga kui juba peatuses bussi ootama jäin, hakkas varsti ka jahe.
Buss hilines 17 minutit ja tuli ka otse (st Ihasalu rahvas jäi jälle maha). Selles lumetormis sõitis buss ka tavapärasest aeglasemalt ja aja tagasivõitmise asemel kaotas veelgi, jõudes linna 22 minutit tavapärasest hiljem. Noh, polnudki kõige hullem ja õnneks täna hommikul polnud ka nii oluline varem jõuda kui see eile oli (siis asendasin kolleegi, kelle tööülesannete seas on ka mõned kiired varahommikused raportid). Aga vaatamata soojale bussile hakkas mul lumest märjaks tuisanuna lõpuks ikkagi nii jahe, et sooja sisse sain kontoris alles pärastlõunaks.
Kontorisse jõudes selgus, et kodus oli vool (ja vesi) ära läinud ja tagasi tuli see alles 10 tundi hiljem. Samuti oli see märg ja üliraske lumi jälle murdnud suurtes kogustes männioksi. Ei hoomanudki õhtul pimedas tulles kogu kahjude ulatust, eks laupäeval valges näeb paremini. Aga linnas oli vastik vesine lobjakas kõikjal (koju jõudes hakkas see siin juba tahkuma ja vähem oli teda ka).
Õhtul käis Marju külas, arutasime üht-teist KÜ raamatupidamise teemadel, mudisime natuke tabeleid ja lobisesime niisama ka.
Reede, 20. jaanuar
Kogu see eilne kohutav puder teedel oli kivikõvaks külmunud, kõndimiseks seda ukerdamist küll nimetada ei saanud. Taevas oli valgusreostust täis - sadama sain pildile koos Helsingiga ja bussipeatusest pildistasin metsatagust Tallinnat.
Tööl oli väga pingeline päev, aga seda kiiremini see läbi sai. Ehmatusega avastasin järsku, et juba ongi kell 5. Ühtkomateist jäigi hiljem kodus nikerdamiseks. Õnneks on järgmised 2 nädalat peamiselt kodukontori nädalad, st õhtuid saab lasta vajadusel pikemaks venida, ei pea bussile tormama.
Viru keskuse kõrval jalakäijate tunnelis oli sel nädalal mitmel päeval istumas üks mustade prillidega mees, kes lasi väga kõva (ma arvan, et vene filmi)muusikat ja laulis sinna juurde, pigem küll jutustas, ikka vene keeles. Algul jättis mulle mulje, justkui oleks pime (või teeskleks seda). Ükspäev teda polnud, oli üks flöödiga neiuke, kelle malbed lood kõlasid loomulikult väga palju meeldivamalt. Noh, täna olid nad seal tunnelis mõlemad (mitte kõrvuti), mängis neiuke, aga onu istus oma tugitoolis ja ketras telefonis ringi - ei ole ta pime ühti. Aga huvitav, mismoodi see nö tänavamuusikute asi üldse korraldatud on - kas keegi seda keelab-käsib-reguleerib ka või on täielik isetegevus.
Koju jõudes panin kiiresti kringlitaigna kerkima, sest homseks luuakate jõulupeoks Mustjõe kõrtsis on vaja midagi kaasa võtta. Loodame, et kõlbab ka. Enamasti püüan ma kringli ikka samal päeval teha, aga ei raatsi kuidagi homme jälle nii vara tõusta, sest kell 11 on juba start. Sellisel puhul tuleb kavalus appi võtta ja kringel ahjust tulles kohe tulikuumalt vahukoorega katta - see imbub kringlisse ja muudab selle eriti mahlaseks. Vägev kaloripomm ta igatahes on. ;) Ja koju "nutma" jäävale Koidule tegin mõned rosinatega kaneelisaiad ka.
Laupäev, 21. jaanuar
Hommikul magasin kaua (peaaegu 9ni) ja seega eriti palju midagi enne minekut ära teha ei jõudnud.
Pakkisin veel mõned asjad, kastsin lilled, tõin Koidule kuurist puud ära, et ta ei peaks end riidesse toppima hakkama. Ja siis oli minek! Ilm oli imeliselt ilus, härmas ja päikeseline.
Mustjõele (Kõigi Luua matkajuhtide jõulupeole "Erle jõulud Luuakakul") jõudsin meie kursuse omadest esimesena, aga rahvast oli juba üsna ohtralt kohal ja vähehaaval aina tilkus juurde. Oli imeliselt tore päev ohtrate mängude, naljade, mõnusate söökide ja toredate jutuajamistega. Tantsimiseni ja sauna mina seekord ei jõudnudki, ehkki programmis olid mõlemad sees. Magama sai muidugi väga hilja - pool 2 umbes. Aga pikemalt räägin vast jälle eraldi postituses.
Pühapäev, 22. jaanuar
Ärkasin rongi möödakihutamise peale pisut enne 8, aga tegelikult oli neid liikunud ikka öösel ja veel varem hommikul ka. Huvitav, et ma teisi ronge ei kuulnud, ehkki magala vahet liikunud rahvast kuulsin küll palju kordi. Olin küll veel unine ja uimane, aga magama enam ei jäänud ja viisin oma kompsud autosse ära ning tegin pisikese jalutuskäigu enne hommikusööki. Söögilauas sai veel mõnusalt lobiseda ja siis oligi selle hooaja viimane jõulupidu otsas. Aga, jah, sellest peost teen ka eraldi postituse lähipäevil.
Koju jõudsin pisut enne keskpäeva, aga olin peost nii väsinud, et tegin täiesti mitteminulikult 2,5-tunnise lõunaune ja ka siis oli raske ärgata. Pärast söögitegemist (suur pannitäis köögiviljade ja seentega kana-riisirooga) jõudsin veel enne trenni 1 osa Outlanderit ära vaadata.
Trennis mõtisklesin selle üle, kuidas vanemas eas oskad asju hoopis teistmoodi kogeda ja igasuguseid nüansse märgata. Nii, nagu ma Luual õppides vaimustusin igasugustest seostest õppeainete ja õpetusmeetodite vahel, nii vaimustab mind nüüd meie imetoreda treeneri Kadi trenni juhendamine. Alates sellest, kuidas ta märkab meie valesid hoiakuid ja oskab anda lõbusaid ja hästi toimivaid juhiseid (näiteks, et sul on telliskivid kätel või seljal, mida sa ei tohi maha lasta kukkuda või seal selja taga on sul uks, mille pead jalaga lahti lööma) ja lõpetades sellega, et kui 24 kükki oleks vaevaline, siis iga 4 küki järel uutele käte liigutustele keskendudes ei pane sa tähelegi kõiki neid selle jooksul tehtud kükke. :)
Kuna selle nädala Midsomerid olid meil juba nähtud, sain veel ühe Outlanderi osa ära vaadata, midagi tarka niikuinii ei jaksanud teha.
Homsest on jälle kodukontor, mõnus.
