Novembri 2. nädal

 Esmaspäev, 6. november

Hommik oli sombune, aga soe. Tegin Ajataguse-Tanuma tiiru ja siis sõitsin oma isesõitva autoga linna. Kontori juures oli muidugi ebameeldiv üllatus - Hallivanamehe tänav oli pikuti poolenisti üles kaevatud ja seal ei olnud enam ühtegi parkimiskohta. Tuli tasulisi europarklaid kasutada. :(

Täna olid kõik frontlined tööl ja päev seepärast üsna rahulik. Homme-ülehomme on üks ära koolis, aga ka 3 on üsna hea arv. :)

Õhtul hakkas auto järsku kisama - selgus, et olin oma seljakoti tahaistmele ilmselt liiga ebastabiilsesse olekusse pannud (hommikul oli ta sealsamas hiirvaikne!) ja auto arvas, et üks rihmastamata lapsuke kepsutab mul seal tagapingil. Vot siis, mis üllatused! :D

Sõitsin veel Prisma juurest läbi, sest üks õnnetu pakk ootas mind seal juba mitmeid päevi. Väikese poetiiru tegin siis juba ka. Ja väsisin nii väga ära, et pärast ei suutnudki muud tarka peale Astridile kauba tellimise ära teha. Hea, et auto ise koju sõita suutis. 

Teisipäev, 7. november

Täna käisin vana autoga linnas, sest Koidul oli vaja arstile minna, aga, nagu juba mainisin, on automaat tema jalale parem kui manuaal. Enne minekut tegin ikka väikese kõnnitiiru ka, jätkuvalt oli vaikne ja soe, aga nüüd märg ka.

Fotole on seda raske püüda, aga praegu pimedas paistab see pildi keskele jääva kai otsas seisev päästerõngas olema justkui üks käed puusas mees. Iga kord vilksab selline mõte peast läbi, kui pilk sealt üle läheb. 

Seekord Ruhe õunapuu natuke teise nurga alt ka, see kaivalgustuse peegeldus märjal terrassil lummas. 

Tänavalaterna valgel on sügisvärvid kõik nii valed:

Pärast loojumist piilus isegi päike korraks üle pilvepeegelduse kontorisse:

Neeme tee keskjoonele on küla sissesõidul aeglustussaarekese ette veel postid pandud, tänase päeva jooksul siis. Meil siin mõeldakse igasuguseid võimalikke variante välja liikluse rahustamiseks, aga ega see lihtne pole, sest poeni tuleb meil riigimaantee ja sellele kehtib mustmijon reeglit. Nüüd siis selline katse (pildi tegin tegelikult hiljem, mitte sõidu peal).

Õhtul ei jõudnud jälle suurt midagi teha, ainult oma toidutellimuse.

Kolmapäev, 8. november

Hommikune tiir oli täna lasteaia taha ja Männ-neemele. Taevas oli ülipeenike vanakuu sirp ja idakaares kumas ka pisut heledamat taevast. Lasteaia naabruses olid juba jõulutuled üles pandud. Ja meie maja ees oli kassivalve - õige varakult juba linnukesi ootamas!

Loojang kontoris oli jälle ilus, tegelikult palju punasem kui telefon suutis läbi aknaklaasi salvestada.

Õhtul oli meie firma liikumisaasta viimane üritus ehk bowling Kristiine keskuse O'Learyses. Saabusin sinna veerandtunnike enne algust ja väga näljasena, seepärast suundusin kohe leti äärde menüüd otsima. Ei leidnud ja küsimise peale selgus, et need on ainult laudadele maalitud QR-koodide all! Jeerum, üritavad vanemaid inimesi vältida vä? No ma sain õnneks hakkama ja kartulilohkudega esimese nälja kustutatud enne ühiste suupistete kallale ründamist. Veeretamiste vahepeal jooksin leti juurde, et jook ja veel üks ports kanatiibu  (neil oli nii hea kaste juures!) tellida, aga seal oli nii palju rahvast ja läksin parem tagasi, et teised ei peaks minu veeretamise järgi ootama. Mõtlesin siis, et astun veel ühe sammukese nooruse suunas ja otsustasin telefonist oma joogi-söögi ära tellida. Siis selgus, et saan seda maksta ainult kohe veebis ja ainult krediitkaardiga. Häh! See tähendas, et lisaks ülimalt tüütule numbrite sissetoksimisele pidin veel meeles pidama, et kodus pärast see raha krediitkaardile tagasi ka laadida, et mulle üüratuid intresse kaela ei sajaks. Hakkama küll sain, aga kuklasse jäi ikkagi kummitama, et see koht pole enam isegi mitte minuvanustele...

Aga kolleegidega kuule veeretada oli tore ja lõbus, kaks tundi möödus lausa lennates. Esimestel ringidel oli minu tulemus (meie raja arvestuses, teistega võrrelda ei jõudnud eriti) enam-vähem harju keskmine, aga viimaseks oli käsi ilmselt juba liiga väsinud ja kiskus päris viltu. Aga ega me keegi eriti punktidest ei hoolinud. :)

Koju jõudsin muidugi nii hilja, et enam midagi märkimisväärset teha ei jõudnud.

Neljapäev, 9. november

Hommik oli jälle märjavõitu. Tegin pikema Länneka ringi ja seekord kohtusin metsas hoopis neljarattalise loomaga. Õnneks Kaido teab, et ma seal pimedas metsa vahel ilma lambita hulgun (ta ise jalutab mulle aeg-ajalt lambi ja koeraga vastu) ja loodetavasti väga ära ei ehmunud kui ühel hetkel auto valgusvihku üks teeservas seisev (loomulikult helkuritega) tume kogu ilmus. Kaido ise läks võrgule. Ei tea, kas sai ka midagi?

Õhtul oli jälle zumba. Kuna see algas alles kell 7 Jõelähtmes, sain tööl rahulikult asjad ära lõpetada ja poestki jõudsin läbi põigata.

Pärast pakkisin homseks asju ja sättisin matkariideid valmis. Mardisante ei käinudki. :( Tegelikult ma lootsin, et nad ikka tulevad, sest halloweenil oli üks punt ukse taga komme nuiamas ja andsin neile tookord paki komme koos kutsega mardi- ja kadripäeval uuesti tulla.

Reede, 10. november.

Hommikul läksime kodust välja jälle nagu pursuid kahe autoga - Koit uuega linna passi taotlema ja mina vanaga Pillapalusse turismiseminarile. Tegelikult olin selle oma viimase puhkusepäeva (mittesuitsetaja lisapäev) sättinud just tänasele, et saaks Koidule seltsiks ja toeks minna, aga hiljem selgus, et toimub turismialane seminar (koos väikese rabamatkaga). Ma olen tegelikult pidevalt hädas, et kõik turismialased koolitused, koosolekud ja muud üritused on enamasti nädala sees ja mul pole kunagi oma põhitöö pärast võimalik neil osaleda. Seega oli seekordne olukord niivõrd ahvatlev, et Koit oli nõus üksi linnas ära käima, et mina saaks sellel seminaril osaleda. :)

Matk ja seminar olid suurepärased, ehkki ilm oli väga sombune ja isegi natuke sajune. 

Kõrvemaa rahvas oli meile korraldanud tõeliselt toreda päeva kaasates sellesse kõikvõimalikud kogukonna tegijad - kes tegi matka, kes varustas meid räätsadega ja tutvustas nende erinevusi, kes pakkus erinevat kohalikku loodustoodangut matkal ja kes võõrustas meid oma puhkekompleksi veel ametlikult avamata tuttuues imeilusas Raba-spa hoones. Ja kõik pakutu oli ülimalt kõrge kvaliteediga. Nii nagu olid põnevad ja asjalikud ka kõik harivad sõnavõtud. Oli tõesti suurepärane päev!

Üks entusiast käis ujumas ka, ehkki aega anti talle selleks hästi vähe.

Kõrvitsa-püreesupp ohtrate lisandite ja 4 erineva maitsevõiga kohalikul leival (karaskit oli ka, aga mul jäi see proovimata).

Ei näe just väga ilus välja, aga kui ütlen, mis see on, hakkab teil kõigil suu vett jooksma - kuum õunasupp jäätisega.

Õhtul laisklesin sokikudumisega teleka taga ja natuke asjatasin arvete ja muuga  arvutis ka.

Laupäev, 11. november

Hommikul jalutasime üle pika aja koos. Aga ilm oli nii hall, et rajalt rohkem pilte ei teinudki kui 2 mere äärest. Mõnus oli ikka ja koduaias jagus värve veel ohtralt. Ja muidugi see mu kõrrepeenar, millelt ma sügiseti silmi ei saa. 

Lõunal läksin Kadiga Ülemistesse oma kinkekaarti ja muid kingirahasid kulutama. Oli väga tore kvaliteetaeg, aga samas väga väsitav ka. no ja see kaubandus - kõik poed olid täis vaid must-valgeid ja plasse halle, beeže, pastellrohelisi riideid, aga mulle sobivaid säravaid värve me praktiliselt ei leidnudki. Ja muidugi mitte eriti konkreetseid soove (näiteks mingi boolero vm särav ja soe asi musta pitskleidi peale panemiseks). Aga siiski lõime kinkekaardi ja muud rahad ka laiaks ning varustasime mind portsu vajalike baas-riideesemetega. Kadi leidis omale ka paar vajalikku asja, seega olime mõlemad õnnelikud ja rahul. Vahepeal kosutasime end mingis vene köögiga söögikohas, mille nime ma ei mäleta ja ei viitsi otsida ka. Aga head söögid olid. 

Olime seal kokku nii pikalt, et enne viimaste asjade järgi lippamist pidin isegi parkimiskella edasi lükkama ja ometi on selle limiit Ülemistes lausa 4 tundi! No saate siis aru, kui väsinud me lõpuks olime. 

Tagasiteel  käisin veel Jürist läbi, sest saime Peebult juba valmissoolatud kilusid, ta oli hommikul kalaturul käinud.

Ülejäänud õhtu puhkasin teleka ja arvuti taga.

Pühapäev, 12. november

Kõigepealt serveerisin isadepäeva puhul väikese DIY kiluvõileivakomplekti ja seejärel käisime võrgul. Kõige hullem lubatud sadu veel ei olnudki õnneks.

Ära oli vaja teha ka sellenädalane koristamine ja kuna plaanis oli ka korralikum kokkamine, siis otsustasin Kosele mineku hoopis järgmisele nädalavahetusele lükata - hetkeks tuld tooma ei ole mõtet seda siiski üsna pikka maad maha sõita. 

Tegin meile isadepäeva puhul kolmekäigulise õhtusöögi - tom kha supi, raguu keedukartulitega ja magustoiduks kohupiimakreemi moosiga. Seda viimast tarbisime küll alles peale minu fitness trenni.

Ülejäänud õhtu veetsin jälle teleka taga kudumas.