Põikan vahepeal ajaloolt ka pisut teistele teemadele.
Toiduteemadega saime algust teha juba kohe saarele saabudes, sest teel koju käisime linnast poest läbi, et üht-teist kaasa osta. Kasutasin juhust ja sörkisin Ukul igal sammul sabas, sest nii oli võimalus näha ehedat kohalikku poekultuuri. See oli nii äge! Köögiviljapoes andis südamlik ja krapsakas perenaine kohe soovitusi, milliseid puuvilju tasub just täna osta, otsis kõik vajaliku kokku ja aitas mõnel isegi poekotid autosse tassida (meil polnud seda vaja, sest olime niigi mitmekesi) ja lihapoes hakiti ja maitsestati meie tellimuse järgi kohe karni peremehe firmatoode ehk spetsiaalne pihvisegu valmis.
Hommikuti olid enamasti mehed köögitoimkonnas ja ühiselt valmistati meile sellised suurepärased omletid:
Mitmel õhtul käisime erinevates kohalikes restoranides söömas ja, et meil olid kaasas praktiliselt kohalikud elanikud, restoraniomanikele ammu tuttavad, siis enamasti tehti toidu valik meie eest ära ka - nii mugav ja kõik oli nii maitsev. Muidugi unustasin ma aeg-ajalt neist imelistest roogadest pilti teha ka, seega kõiki siin ei ole. Peamiselt sõime kala ja mereandidest ning köögiviljadest eelroogi. Magustoitu me enamasti ei võtnudki, sõime hoopis pärast kodus ohtralt maitsvaid värskeid puuvilju - viinamarjad, arbuusid, viigimarjad, ploomid jms. Ja mahla pressisime (hommikuse köögitoimkonna ülesanne) nii apelsinidest kui greipfruutidest ja need olid kogu aeg külmkapis olemas, imeliselt maitsvad.
Kahjuks ei mäleta ma enam enamusi roogasid täpsemalt, rääkimata söödud kalade nimedest. Aga enne kala küpsetama hakkamist kutsuti peremees kööki üle vaatama, kas need kalad on ikka meie meelest piisavalt head ja värsked.
Mingi juustukook granaatõunaseemnetega:
Suvikõrvitsapihvid vist:
Lamba ribid (cutlet):
Kahjuks ei mäleta enam selle pasta koostisosi, aga olid üllatavad ja tulemus üsna maitsev:
Ühes restoranis toodi majavein lauale sellises kannus:
Baklažaani ei ole praadimisel millegagi paneeritud, aga kasutatud on kohalikku värsket väga seteterikast oliiviõli. Tulemus oli imehea, tõsi, esimene variant oli parem kui see, mille puhul tuli meelde ka pilti teha. Proovisin ükskord kodus ka, aga minu omad vettisid õlist totaalselt ära, ilmselt ei ajanud ma õli piisavalt kuumaks või tegin midagi muud valesti.
Mingi praejuust vist:
Siin taldrikul on 1 kalmaar sabast kombitsateni:
Ühel korral sõime ikka restoranis ka magustoitu - jäätisetoru arbuusi ja meloniga. Magus-magus, minu maitsele pisut liiga magus.
Aga tänavalt ostetud jäätis oli küll mõnus ja see šokolaadine vahlitoruke seal sees osutus Koidu lemmikuks, neid ostsime pärast koju kaasa mitu purgitäit.
Ühel omapäi hulkumisel tegime pisikese puhkepausi suvalises välikohvikus ja proovisin ära Kosi salati (kohalik variatsioon kreeka salati ainetel):
Kui õigesti mäletan, siis Kalle proovis samal korral moussakat.
Ühel õhtul käisime spetsiaalsel kohalike traditsioonide õhtul, kus õpetati sirtakit tantsima ja puha. Eelroad olid seal juba kõik meile tuttavad, aga üllatuslikult polnud pearoaks kala vaid hoopis...seapraad, selline väga meile omaselt maitsestatud ja üldse väga kodune, ainult et hapukapsa asemel oli seal lisaks kartulitele kõrval mingi bulguritaoline peeneteraline teraviljapuder.
Oma kalapüügipäeva üsna rikkaliku saagi saime kõik koju kaasa koos soovitustega, mida neist grillida (grillimine on millegipärast kreeklaste lemmikvõte, Marina sõnul on pannil praetud kala ikka kordades parem) ja mida supiks teha. Jälle - kõik oli väga maitsev.
Meie kalasupi keetmise juures õppisin Marinalt ära ka uue triki, mis on eriti kasulik just väiksematest kaladest supi keetmisel. Selleks tuleb kuskilt kaubandusest otsida teekotilaadseid (midagi
umbes sellist, aga need olid pisut suuremad) õhukesi kotikesi, mille sisse kalad keetmise ajaks pannakse ja pärast saab need lihtsalt leemest välja tõsta, tühjendada ja kalad luudest puhastada. See viimane oli muidugi paras nokitsemine, aga kambakesi läks päris ruttu. Mina teen muidugi enamasti kalasuppi hoopis suurte punaste kalade selgroost ja peast ning seepärast pole ka hakanud täpsemalt neid õigeid kotikesi otsima hakanud.
Meie grillitud kalad:
Kalaroa juurde otsis perenaine välja nii ägedad taldrikud, et need tuli lausa ükshaaval üles pildistada:
Viimasel hommikul käisime veel ühes suuremas supermarketi moodi poes ja ostsime kaasa juustu ning head ja värsket kaaluhalvaad - neid karpidesse pakendatud naljanumbreid ei tasu suveniiripoodidest osta. Ja siis käsime ka spetsiaalses kalapoes, sest enne lennukile saatmist kostitas perenaine meid oma imeliselt maitsva praetud kalaga, millest mul pilt tegemata jäi. Aga kalapoest tegin küll ühe klõpsu:
Kokkuvõtteks võin öelda, et kreeka köök (eriti puuviljad ja köögiviljad) on väga mõnus, aga just seal, kohapeal. Arvan, et meie külmas kliimas seda eriti järele ahvida pole mõtet, siin tuleb jääda ikka oma põhjamaise köögi juurde, mis tegelikult toekamate roogade poolest niiväga erinev ei olegi.
