Tikkimiskangaks kasutas vanaema Kohila paberivabrikust tutvuste kaudu ostetud vanu paberipressimise rullide vilte. Need olid parasjagu paksud ja toekad, koelõimedega ja soodsad. Tikkimiseks kasutas ta sukanõelumise lõngasid (samasugustes kerades, nagu iiris, aga korrutamata mitmekordne puuvillane niit), mida võttis mitmekordselt nõelale. Ostis vähehaaval neid erinevaid värve kokku, nagu poes peale sattus ja parajasti ressursse oli. Nii kujunesid mustridki töö käigus. Vanaemale meeldis seda teha ka sellepärast, et see tikitav vaip oli tal sooja tekina üle valutavate põlvede laotatud.
Kahjuks olid need vaibad meie Tallinnasse kolimise ajaks liialt kulunud, et neid endaga kaasa võtta. Vähemasti mina ei mäleta, et need linna kaasa oleks tulnud (olin siis 7ne). Aga mälupilti on nad jäänud väga ilusate ja põnevatena. Nende sünniloo rääkis mulle muidugi ema, ise ma selliseid asju ei mäleta.
Vanaema oli ka väga hea õmbleja, kõik minu kleidid ja ka tema enda kleit olid tema õmmeldud. Sõjaaegsetel ja -järgsetel aastatel hankis ta oma järelmaksuga soetatud Singeri abil perele süüagi. Ja jalaga Singer oli ainus asi, mille vanaema põlevast majast üksi(!) välja tassis. Seesama Singer on muide siiamaani töökorras ja ema teeb kõik omad õmblused sellega, esimese tütre sünni paiku oli see masin ka minu käsutuses. Osati ikka häid riistapuid vanasti teha.
Vanaemaga õmblemise aegadest on räägitud ka minust üht naljakat seika. Nimelt viskasin ma aknast välja kleidile ette õmblemist ootavad nööbid. Muru sees olid need paremini nähtavad just ülevalt aknast vaadates. Nii otsisidki ema ja tädi neid nii, et üks aknal juhatas ja teine all korjas. Põnev ju! Ja mina, pisike paharett, siis trügisin seda aknal juhatajat eemale, et ise aknast vaadata. Trügisin ja ise porisesin: "Kulat, kulat, kulat...". :oDDDD
6 kommentaari:
kui vahva piiga Sa väiksena olid :)))))
Vanaema Sul tubli jah, hirmkahju, et oma vaipu selle sukanõelumise niidiga pidi tegema, aga tegelikult väga hea odav (kerake maksis 4-7 kopikat) ja suure värvivalikuga niit, mina heegeldasin ja kudusin nendest endale pea kõik suvised kleidid ja topid-jakid. Suurim puudus, et kulusid ruttu üpris niruks, hooaja-paar ainult pidasid vastu.
Eh, tekitasid nostalgilise tunde ka minus - vanaemad on tõesti ühed asendamatud lapsepõlve mälestustes.
Aitäh seda läbi oma mälestuste meelde tuletamaks!
Ju on vist kõik vanaemad ühesugused olnud- soojad ja oskajad.
Aga esimese hooga oleksin ma küll pakkunud, et need vaibad on telgedel kootud. Üks lõpmata tubli inimene, kes neid sedasi tikkinud on, ikka piste piste haaval.
Ja see käsitööoskus on ka ikka üks suur asi. Olen mitu korda mõelnud, et ta on aidanud meie naistel kuitahes raskeid aegu üle elada. Headel aegadel muidugi lubab ta teistest moekam ja veidi erinev olla.
Ma kolin praegu jupphaaval oma asju paika ja raiskasin 2 päeva vanu pilte vaadates:DDD, tuli samuti palju ammu unustatud seiku meelde.
Sinu vanaema on nii vanaemalik- just nagu minu memmest oleksid kirjutanud.Käsitööoskus ja teha imelisi asju eimillestki ilmestavadki minu arust seda põlvkonda. Meie aja vanaemad oskasid võtta aega, nii lastelaste kui kõige muu jaoks. Vahel olen mõelnud, et millised saavad olema minu laste ja lastelaste mälestused minust. Hinges tahaks, et ka neil oleks minust nii soojad mälestused, kui mul oma vanaemast aga ajad on teised. Kunagi küsisin oma lastelt, et kuidas nemad oma vanaemasid iseloomustavad- no ei olnud neil vanaemade kohta nii häid iseloomustusi kui minul oma vanaema kohta.Ometi ei minu ema ega ämm ole halvad inimesed, aga ... .
hea ja soe
huvitav kokkusattumus - mu vanavanaemal oli singer. selline vändaga. õmbles sellega kõik oma pere asjad ja teenis sõja ajal ka leiba. ja sõja ajal kusagilt (ei mäleta enam, kust täpselt jne) põgenedes/lahkudes mattis ta selle vahepeal maha. hiljem kaevas jälle üles ja töötas edasi. ma ise ei teadnudki, aga kui ta siitilmast lahkus, siis mu vanaema, tema tütar, ütles, et vanavanaema olevat tahtnud, et see masin mulle saaks. nüüd ta minu käes ongi...
ehh, aga palju mälestusi elustus ka...
Kui hämmastavalt sarnased võivad olla detailid-seigad erinevatest eludest! Ka minu vanaema oli õnnelik Singeri omanik, millega ta teenis vabakutselisena oma igapäeva leiba. See masin on meil siiani alles ning õmbleb tänini. Mäletan mõningaid katkeid vanaema mälestustest - kuidas ta selle saanud oli, seda enam ei mäletagi, igal juhul oli see talle väga kallis (mitte rahalises mõttes) ning sõja ajal (kui ei eksi, siis märtsipommitamise ajal) sai nende kodu tabamuse ning masin jäi põlengu kätte. Täielikust hävingust suutis ta selle päästa ning ise majast välja tarida. Süsteem taastati ning ainuke originaaldetail, mis välja vahetati (mitte originaali vastu) oli masina puidust lauaosa.
Aga kanged naised ja tublid käsitöötegijad olid need meie vanaemad!
Olid jah, au neile! :o) Ja tõesti vahva, et sellised sarnased elu keerdkäigud me vanaemadel.
Postita kommentaar