Ehkki jõudsime kohale just Ööbikuoru poolsest otsast, käisime esmalt ikkagi järve (õigemini järvi, sest neid on seal palju, lausa 7 vist oli kokku) vaatamas, sest oru parkla kubises jalgrattureist - seal oli just lõppemas mingi rattaralli.
Kuigi meil polnud aiandusreis, lubasin endale ikkagi aeg-ajalt mõned hetked, kus kükitasin maas ja pildistasin erinevaid taimi. Siin mõned vee- ja kaldataimed järvest ja järvedevahelisest ojast, enamus mulle hetkel veel täiesti tundmatud. Ahvenaid ujus seal ka ringi, aga pildile nad ei tahtnud tulla, ujedad natuke.
No see on vesikupp, seda ma tunnen.
Ja see on mingi osi.
Aga nende kahega mu tarkus piirneski. Vaatame, ehk pikapeale tuhnin kuskilt netiavarustest ka teistele nimed välja. Või teab keegi lugejatest mõnda neist? Minu lemmik on igatahes see kollaste õiekarvakeradega viimane taim.Kui lapsed olid natuke varbaid leotanud ja mina oma taimevajadused rahuldatud, oli ka näha, et jalgratturite hordid lahkusid ja oli meie kord Ööbikuoru parkla vallutada.
Vesioinad olid lahedad oma pupsutamisega, nagu mingid mäekülge peidetud auruvedurid.

See Friedrich Johanson oli omal ajal (1939) üks asjalik nupumees ikka küll. Lisaks alt orust allikavee omale üles majapidamisse pumpamisele suutis ta sama vee abiga omale ka elektri majja tuua. Ja mõlemad ehitised töötavad edukalt tänaseni. Võimas!
Ja ega tema järglased talle alla jää - siin on Jüri Johansoni poolt 2002. aastal meisterdatud kaheklapiline vesioinas.
Üleval nõlva peal oli ka tänapäevane mehine puust vaatetorn, mille tipus omapärane, vaikne tuulegeneraator, aga suure tuulega oli keelatud üles ronimine ja rumalasti juhtus, et ka alt jäi sellest tornist pilt tegemata. Jääb siis järgmiseks korraks. ;o)Aga all orus oli mõnus piki ojakallast jalutada. See ojakene kogus kõigist orunõlvast nirisevaist allikatest vee kokku ja suunas väikesesse paisjärve elektrijaama tarbeks.
Ema oli mul vapustatud sellistest ülivõimsatest naatidest.
Ja mina jälle peaaegu peopesasuurustest kukerpuulehtedest. Vot, mida suudab üks niiske rammusa mullaga mäenõlv.
Oja alguses oleva pisikese basseinikese sees aga olid kummalised teod. Tõenäoliselt kuskilt sinna toodud, sest looduslikult mina küll ei tea meil selliseid eksisteerivat. Nad olid suured nagu viinamäe teod, klassikalise kojakujuga, aga elasid rõõmsalt mitmekümne sentimeetri sügavusel vees.
Imelised vaated orunõlvalt.
Nutikas viis ühendamaks külakiike ja vaateplatvormi. Kiikudes oli ka mõnus orunõlvalt alla vaadata, kui sattusid õiget pidi kiigel olema.
----------Estonian deepest lake Rõuge Suurjärv (38m deep) and Nightingale Valley near it. If you click on photos, they appear bigger and hopefully you can read a little about this hydraulic ram too.
3 kommentaari:
Rõuge on mu sünnikoht ja lapsepõlvemaa. Siis ei saanud arugi, et ta nii ilus on. Alles nüüd, kui sealt ära olen tulnud, näen, kui võrratu sealne loodus on. Kõik need mäed, orud ja järved. Unistan mõnikord, kuidas ma pensionipõlves tagasi lähen sinna elama.
Mulle saatis üks armas inimene pildi, mis on tehtud talvisest Rõugest. See on tõeline profitöö : http://www.jarekj.com/2008/12/08/alpikula
Vau kui lahe reis! Pole kordagi rõuges käinud. Tuleb välja, et see on viga! Huvitavad asjad seal kõik.
Ees piltidel on üks tarn ja teine peaks olema mingi vesikuusk
Eestimaa on tõega väga ilus, vaata kustpoolt tahad:)
Postita kommentaar